Eesti inimesed on muutunud ühiskondlikult aktiivsemaks ning seda võib öelda ka paljude muusikute kohta. See kajastub ka näiteks pagan-metal-bändi Tharaphita viimasel plaadil „Ülestõus”. Hiljuti oli võimalus näha kooslust üle pika aja nende kodulinnas Rakveres, kus Raul Paulus püüdis kinni nende solisti Ants „Ank” Lille. Räägiti nii „Ülestõusust” kui mehe enda tegemistest.

Ants Lill. Foto: Viktor Koškin

Miks ei olnud Tharaphita nii kaua Rakveres esinenud?

Mõttes oli küll, aga samas polnud bänd nii aktiivne. Nüüd on olemas plaat, mida promoda, ja me tahame rohkem esineda. Enne albumi ilmumist andsime kolm-neli kontserti aastas.

Kui mõttekas üldse kontsertide andmine bändi jaoks majanduslikult on?

Ega esinemine või bändi tegemine ei ole majanduslikult üldse kasulik. Hea, kui üldse nulli tuleb. Nii et põhimõtteliselt ikka enda lõbuks, Eesti turg on nii väike.

Olete jaganud lavasid paljude maailmakuulsate metal-bändidega. Millist neist enda jaoks kõige olulisemaks peate?

Ma arvan, et Rotting Christi 2004. aastal. See bänd on mind väga palju mõjutanud ja nendega koos esinemine oli suur sündmus. Nad tegutsevad juba kaheksakümnendate lõpust peale. Mina avastasin nad üheksakümnendate alguses.

Suhtlete ka teiste Eesti pagan-metal-bändidega?

Kontserte teeme ikka koos ja oleme tuttavad (Urt, Tapper). Ka naabritega on head suhted. Nüüd, 15. mail, käisime Lätis. Skyforger andis üle pika aja plaadi välja ja valis meid sinna soojendusbändiks.

Olete välja andnud viis albumit. Millisega ise kõige rohkem rahul olete?

See on mitme otsaga asi. Öeldakse, et muusik kiidab ikka oma viimast plaati. Viimane, „Ülestõus”, on küll selline, mida ma kõige vähem muudaks. Seda sai tõesti eriti põhjalikult ette valmistatud. Seoses sellega panime tööle ka promokanalid: Facebooki, veebipoe jne.

Kas teiste plaatidega on siis kiirustatud?

No vahel on mul ka nii olnud, et istun teel stuudiosse autos või bussis ja mõtlen veel laulusõnu välja (Naerab). Stuudios kinni pandud aeg kipub ikka kiiresti kätte tulema, aga seekord sai enne demod tehtud, materjali kriitiliselt hinnatud ja vajalikud parandused tehtud.

„Ülestõus” on tugeva sõnumiga plaat, ka ühiskondlikus mõttes.

Ma otsustasin, et see plaat peab tulema vihane ja kaasakiskuv. Mitte mingit masendumist ei ole. Varem on meil seda plaatidel olnud, aga nüüd otsustasin, et enam mitte. Nüüd on „ülestõus” (Tõstab rusikas käe).

Enamik lugudest on Teie kirjutatud.

Jah, see on minu visioon. Tharaphita lood tulevad tavaliselt nii, et mul tuleb mingi kitarrikäik või tekst ja siis ma mõtlen seda edasi. Lähen trummariga kokku mängima, paneme loo vundamendi, ülesehituse nii-öelda paika. Seejärel tulevad teised oma ideedega ja lugu saab valmis.

Proovid toimuvad Tallinnas, sõitmist on siis päris palju.

Proovid toimuvad, jah, korra nädalas Tallinnas. Teised bändiliikmed elavad seal ja bassimees tuleb Tartust kohale. Osa meie bändimehi tegutseb ka teistes bändides.

Olete ise maausuline. Kas olete ka Maavalla Kojaga seotud?

Ma jälgin nende tegemisi, aga ei ole nendega otseselt seotud. Olen individualist ega ole ühegi usulise organisatsiooniga liitunud.

Oma loomingus saate inspiratsiooni siiski maausust?

Minu jaoks on maausu mõte austus looduse vastu. See teatud mõttes nagu juhib, aga üldiselt mõjutab mind kõik, mis ümberringi elus toimub, ning see kajastub ka laulutekstides.

Kuulate ise väga palju erinevat muusikat. Kuivõrd see Teie loomingus koha leiab?

No eks ta ikka mõjutab. Vahel on isegi niimoodi olnud, et mõnda oma lugu kuulates saan aru: kurat, see on ikka selle moodi… Hiljem alles avastan, et päris palju on nii olnud. Endal peab filter vahel olema, mida välja lasta, mida mitte.

Soome ajakirjale Kaaoszine hiljuti antud intervjuus nimetate oma mõjutajatena väga paljusid erinevaid muusikastiile esindavaid bände. Kas tõesti on kõik need bändid Teid mõjutanud?

Jah, ma ei piira ennast üldse metal’iga. Võib öelda, et ma pean ennast metal’i nii-öelda spetsialistiks, aga ma kuulan ka mitme muu stiili muusikat. Metal’iga hoian ennast igapäevaselt kursis.

Aga mis momendil lemmikuteks on?

Viimasel ajal on vist kõige lemmikum vana saksa hevibänd Accept. Ei saa pidama, iga päev kuulan mõne loo vist (Naerab). U.D.O. ka. Kuulan veel muidugi mitmeid bände.

Kui tihti Te üldse intervjuusid annate?

Päris palju on neid – iga nädal peab paar korda küsimustele vastama. Põhiliselt lähevad need välismaale ja vastan kirjalikult. Hiljuti tegime diili ühe saksa promofirmaga Metalmessage, sealtkaudu need intervjuud põhiliselt tulevad. Praegu üritame ikka ennast edasi promoda, aktiivne töö käib. Soovime oma viimase plaadiga saavutada suuremat rahvusvahelist tuntust.

Tharaphita. Foto: Viktor Koškin

Millal on Teie arvates olnud Tharaphita kõrgaeg?

Esimene oli see, kui tuli välja meie debüütalbum „Raev”. Siis olime uus ja huvitav bänd ning laulsime eesti keeles. Praegu on nagu teine kõrgaeg. Oleme juba vanem bänd ja ka palju plaate välja andnud. Kui vaadata kasvõi meie Facebooki, siis fännide arv on uue plaadiga kahekordistunud. Tunnen, et praegu on Tharaphita jaoks eriti head ajad.

Rakveret on vahel nimetatud Eesti metal’i pealinnaks.

No see oli üheksakümnendate lõpus. Ülejäänud skeene vajus lihtsalt laiali, Rakvere bändid tegutsesid ikka kõvasti edasi ja tõusid nagu pinnale.

Nagu ma aru olen saanud, on Teie elatusallikaks talupidamine?

Jah, praegu on meil põhiline teraviljakasvatus ja kartul, aga tahame aiandusele üle minna. Võtsime talumajandamise eelmisel aastal minu vanematelt üle ning alles asusime seda nii majanduslikus mõttes kui ka endale sobivaks elukohaks kujundama. Teraviljakasvatus ei tasu nii väikesel territooriumil ära. Talu asub Rakvere lähedal, linnast veidi Kunda poole.

Pean tunnistama, et olete üks suuremaid melomaane, keda ma tean. Kas oma põhitööd muusikaga ei ole õnnestunud siduda?

Siiani ei ole osanud ega tahtnud, jah (Naerab). Aga ma olen ka selline, kes tahab ainult endale meeldivaid asju teha. Ma ei välista, et võiksin kunagi kontserte korraldama hakata. Aga ma tahaksin just selliseid spetsiifilisi üritusi teha. Kui muusikaga seonduv oleks töö, siis võib-olla poleks see enam nii meeldiv.

Peale talupidamise käite veel ka kaugõppes Räpina aianduskoolis.

Jah, sügisel koos naisega läksime. Tundus, et ideedest ja teadmistest hakkas puudus tulema, tahtsime teha midagi uut mahetootmisega seonduvat.

Kas talupidamise kõrvalt jääb piisavalt aega, et muusikaga tegeleda?

Talupidamine on minu hobi ja töö olnud üle kahekümne aasta. See on mulle väga sobiv tegevus, sest ma saan ise oma aega planeerida, kuigi tööd teha tuleb väga palju. Kui on aga tarvis proovi minna või mingi väike tuur teha, siis on see võimalik.