The Boondocksi „Soup Can Pop Band” on sarkastiline elamise manuaal, mis vajaduse korral virutab, hurjutab ja puhastab.
★★★★★
Pärnu pundile The Boondocks omast vahetut irooniat ja kommentaare ühiskonna suunal kuuleb juba esimeses loos „Man of the People”, kus hurjutatakse, et „heard you’re on TikTok / anybody give a fuck”, ning ainuüksi selle põhjal saab öelda: „Õige!” Taolisi kuulajapoolseid karjatusi tuleb albumi jooksul mõistagi veel. Originaalsed pärnakad on saanud hakkama kauamängivaga, mis sobib nii kõrvaklappidest kostvaks hommikuseks turgutuseks kui ka hilisõhtuse tantsuplatsi puhastustuleks.
Sellest punkpopi supipurgist leiab erisuguseid helde käega puistatud vürtse: on tunda „traditsioonilisemaid” maitseid, nagu Kasabian („Whatever You Said Went Over My Head”) ja Hüsker Dü („Smokin’ Aces”), eksootilisemat paletti loob läbi albumi mänglev elektrooniline kõla, mis on aimatav näiteks depechemode’likus palas „The Hypernarrative”. Varem indie’likum ja unelevam The Boondocks on läinud oma keel-põses-kommentaaridega otsekohesemaks ning ka helikeel on julgem, teravam, kuigi varieeruvam.
Üldse on tänu The Boondocksi uuele LPle eesti indie-rokiskeenel lõpuks kogumik, mille kitarritõmbeid läbivad konstantselt elektroonilised vibratsioonid, kõige pikantsemalt ehk palades „A City On Fire” ja „(10455)”. Viimane sobituks lahedasti ka „Troni” soundtrack’ile ning loos kajav „Whoo!” on tõeliselt vabastav vahepala-reiv muidu ehk liigagi passiiv-agressiivsesse temaatikasse kalduvates sõnades. Igatahes on „Soup Can Pop Band” otsekui sarkastiline elamise manuaal, millega tasub korduvalt lähemalt tutvuda, et aeg-ajalt endale taas häid nippe meelde tuletada. See on ehe punkrokk 2021. aasta kõlaga ja ühiskondlikus kastmes.
