Pea kaks aastat tagasi õnnestus mul ühes Vilniuse techno-klubis näha paljukiidetud briti duot The KVB ning nende kajarohke tumeromantika jäi mu kõrvu kumisema veel kauaks. Juba toona kutsusin ma suures vaimustuses neid Eestisse esinema ja sel laupäeval saab see unistus lõpuks teoks – 2. juulil seavad Nicholas Wood ja Kat Day oma sammud Kilingi-Nõmmele, murufestivali Schilling kümnendale sünnipäevale. Juubelipeo eel pajatasime bändiga pimedusest, nende elust Berliinist ning torkisime ka Brexiti teemat.

Nicholas Wood ja Kat Day ehk The KVB. Foto: press

Teie viimane LP „Of Desire” on teine album, mis valminud Berliinis elades. Oleme kõik teadlikud selle linna jõulisest elektroonikaskeenest, industriaalse atmosfääriga kontserdipaikadest ja kunstilisest vabadusest. Kui palju mõjutasid need asjaolud teie sinna kolimist ja mis on selle viimase kahe aasta jooksul loomingulises mõttes muutunud?

Nicholas Wood: Tänu odavamatele elamiskuludele ja linna lõõgastavale atmosfäärile on meil siin muusika tegemiseks rohkem ruumi ja aega. Berliini elektroonilise muusika skeene on meile meelepärane ning selle mõju jälgi on ka kahel viimasel albumil kuulda.

Milliseid sealseid artiste te tõsiselt austate? Ma ei mõtle kellelegi alt üles vaatamist, aga kellel teie meelest praegu väga hästi läheb?

Kat Day: Tooksin välja samuti Berliinis resideeruva endise leibelikaaslase Samuel Kerridge’i. Tema audiovisuaalne projekt „The Mysterious Other” tundub imeline, me ei jõuda ära oodata, millal see ilmavalgust näeb! Kõik, mis ta teeb, on huvitav – olgu selleks siis tema sooloprojekt, koostööd või isiklik plaadifirma Contort.

Kui tihti on teil plaati tehes mingi kindel kontseptsioon silme ees? Kas need albumid arenevad mõnest taustaloost?

N.W.: Meie albumite taga pole kunagi olnud kindlat kontseptsiooni – siiani on see protsess olnud meie jaoks rohkem loominguline, et lasta erinevatel ideedel ja lugudel põimida kokku album, kuigi ihaldatud tuju võib plaadi meeleolu dikteerida. Tulevikus pole see välistatud, kuid see ei tohi muutuda liiga piiravaks.

Teie „Out of Body” EP andis välja Anton Newcombe’i (The Brian Jonestown Massacre) plaadifirma A Records ja viimase kauamängiva Geoff Barrow (Portishead) Invada – kuidas nii mainekate muusikutega koostöö sujub? Kas vahel on hirm ka, et teie enda saund mattub nende visioonide alla?

N.W.: Mõlema helikandja mõtted ja kõla oli täielikult meie enda disain. Anton ja Geoff polnud kummagi produktsiooniga otseselt seotud – nad olid vaid mentoritena meie käeulatuses, et vajaduse korral nõu anda.

Teid on kõrvutatud palju Soft Mooniga – millise loo te nende repertuaarist pihta paneksite?

K.D.: Me oleme Soft Mooni fännid ja armastame Luis’ (Soft Mooni looja Luis Vasquez – toim.) loomingut, kuid see on väga erinev sellest, mida meie teeme, eriti just lüürika poolest. Seetõttu ei tahaks me temalt midagi varastada, sest see poleks loogiline (mitte midagi halba Luis suhtes!).

Uuriks ka teie muusikalise tausta kohta ja seda, kuidas see teid mõjutanud on?

N.W.: Minu vend kasvatas mind üles 90ndate gängstaräpi, grunge ja briti popmuusika sulamiga. Alles tänu 00ndate indie-skeenele hakkasin ma enda jaoks rohkem muusikat avastama ning vanemasse muusikasse süvenema. Toona võtsin kätte ka oma esimese kitarri ja seega mõjutas see ajaperiood rohkesti minu tulevast loomingut.

The KVB kontserdid käivad käsikäes Kati visuaalidega ja võib vist öelda, et te olete rohkem pimeda aja bänd – kui suurt rolli mängib keskkond teie esitustes?

K.D.: Absoluutselt. Me sobime pimedatesse kontsertpaikadesse paremini – soovitavalt suure filmiprojektori või kolmega! Meid ümbritsev keskkond on tähtis ja see saab etteaste erilisemaks muuta. Paar aastat tagasi esinesime Padovas ühes kupliga kaetud vanas sõjakindluses ja sinna pääses vaid läbi pika tumeda tunneli. See ruum oli ilus, projektsioone palju ja loomulik kaja pikk!

Minu visuaalid valmivad alati muusikale sekundeerima. Ammutan inspiratsiooni kompimismeelele mõjuvast tehnoloogiast ja peamiselt sisaldavad mu visuaalid tavalisi, orgaanilisi esemeid, mis on söödetud ette digitaalsele 3D arhitektuurile ja ilusatele apsakatele, mis ümbertöötlusega kaasnevad.

Kes su visuaale kõige rohkem inspireerivad?

K.D.: Väga paljud, aga mainiks ära Tacita Deani, Laura U. Marksi ja Ed Atkinsi.

Kui nüüd enda loodu kõrvale heita, siis kelle visuaalidega sa KVB loomingu paari tahaksid panna?

K.D.: Me peame ennast audiovisuaalseks projektiks ja seega oleks väär võtta kedagi teist meie live show’dele visuaale tegema. See oleks variant ainult siis, kui teeksime filmi jaoks soundtrack’i. Unistuste režissöörid oleksid Peter Strickland, Ben Wheatley and Nicolas Winding Refn.

Kuna hetkel ei saa me ei üle ega ümber Brexitist, siis mida teie sellest kõigest arvate? Paljude sõnul võib see UK muusikaskeenele saatuslikuks saada…

K.D.: Britina, kes naudib Berliinis elamise vabadust, olen ma loomulikult hääletuse tulemuse pärast endast väljas. Osa minust loodab, et see kõik on vaid õudusunenägu ja tegelikult seda ei juhtu. Sellegipoolest ei usu ma, et sealse skeenega midagi juhtuks, sest UK peab jätkuvalt, vähemalt mingi osani aktsepteerima inimeste vaba liikumist ning seega jäävad Euroopast pärit muusikud sinna elama.

Londonis resideerivad paljud meie muusikutest sõbrad, kes on pärit Euroopa Liidu välistest riikidest, näiteks Austraaliast, Uus-Meremaalt ja Jaapanist, ning Euroopa Liitu mittekuulumine pole neid takistanud.

On raske ennustada, mis tööviisade ja tuuritamise osas juhtuma hakkab, sest kõik tundub nii ebakindel. Kuna USA bändidel on üpris lihtne Euroopas esinemiseks viisat saada, siis ma kõige hullemat ei kardaks. Kindlasti ei saa see olema sama raske kui on praegu Euroopa ja UK muusikutel Ameerikas mängimiseks viisat saada!

Suurbritannia skeene ja eriti just Londoni suurimaks ohuks on hoopis kontrollimata hirmkallid üürid, mis sunnivad muusikuid pealinnast lahkuma. See kandub loomulikult üle ka klubidele. Kasvavad üürid ja naabrite kaebused lärmi üle on palju ohtlikumad.

Schillingu programmiga tutvu lähemalt siin.