Kaheksa aastat lastakse oodata uut The Last Shadow Puppetsi plaati, Alex Turneri ja Miles Kane’i loodud projekti, tänapäevast Paul-John duot, millele sotsiaalmeedia ja ka nende endi ühte mikrofoni laulmised on loonud lõhkumatu ja võimsa tandemi kuju. Oma debüüdiga aastal 2008 tõid nad lettidele ja lavadele võimsa biitlitest ja Bondi filmidest inspireeritud muusikalise kollaaži, millel leidus ägedust, delikaatsust, võimsust ja ka romantilist poolt ning mis jäi kõrvu tilpnema kui sidruniviil Martini klaasis. Shaken, not stirred.

The Last Shadow Puppets. Foto: Zackery Michael / thelastshadowpuppets.com

Leppides tasapisi hirmuga, et uut plaati ei tule enam mitte kunagi, hakati vaikselt juba projektiga hüvasti jätma. Hetkeni, kuni saabus detsember 2015, mil laeti YouTube’i kaks minutilist promoklippi salapärase pealkirjaga „tlsp 2”, mille ülesehitusest ja väljanägemisest õhkas Natural Born Killersi stilistikat ning kuhu oli tilgutiga lisatud Lynchi müstikat ja veidrust.

Klippides kõlanud esimesed lõigud tulevastest lugudest viitasid aga, et seekord suunduvad poisid (edaspidi lads’id ehk sellid) hoopis herrmanliku orkestratsiooni ja aranžeeringu poole, kus kurjakuulutavad, järsud ja teravad keelpillid liginevad kuulajale kui mõni hunt oma ohvrile Pelgulinna metsas. Sellidele omaselt oli ootuslisti lisatud ka harilikult kummitavaid fuzz-kitarririffe, minimalistlikku bassi ja sellele võimsalt kaasamängivaid jazz-rock’ilike trumme, kõike, mis on olnud nende eelmistele projektidele väga omane.

Mis seal salata, promotöö on muusikatööstuses (ja ka teistes valdkondades) oluline, seepärast muutusid ka klipid väga fantaasiat rikastavateks. Küsimus ei olnud enam selles, kas oodata, vaid pigem selles, mida oodata.

Südantmurdvaks kujunes seejärel esimese ja ka järgnevate singlite ilmumine, mis oma hallisuse ja eelmist kümnendit näriva indie-maiguga sätestasid kuulajat olema üsna ignorantne (sellele aitavad kaasa küllaltki hästi tehtud muusikavideod) singlite nürisuse ning tervikprojekti toimimise suhtes. Albumi ilmumisel ei jää peas aga keerlema muud mõtet kui „Käib kah, vist”.

Kui kriitikud on jõudnud juba albumile otsa siduda selliseid silte nagu „eksperimentaalne”, „küps”, „vana” ja üleüldse tembeldanud sellele tour de force staatuse, siis tegelikkuses ei jäta see muud muljet kui labane ja trafaretne plaat, millel puudub aktiivne suhe praeguse aja, autorite küllatki pika muusikakarjääri ning progressiivse kõlapildiga. „Everything You’ve Come To Expect” on kui sellide kaelani sissetallatud auk liivas.

Alustades lüürikast, on tüübid olnud alati tuntud oma tabavate metafooride ja absurdsetest võrdlustest hõõguva lüürika poolest, mille teemad kalduvad küll tihti iha ja armastuse valdkonda, ent keda see vahepeal ei huvitaks.

Probleem on uue plaadi puhul kõigest selles, et kaheksa aastat tagasi kõlasid nende värsid müstiliselt ja vanust ületavalt (Turner oli tol ajal näiteks kõigest 22), see oli nagu teatud sorti kood, mille murdmine oli alati sisereflektsioonini viiv tegevus. Seda leidub ka siin („Aviation”), kuid umbsete vokaalide ja oma vähesuse tõttu ei paista see sel korral absoluutselt välja.

Viimasest plaadist Arctic Monkeys’iga on Turneri lüürikaline evolutsioon läinud ühepalgelisemaks ning segunedes Kane’i naivistlikke poplugude kirjutamise oskusega, on see välja kukkunud igavalt ning võrdlemisi kuivalt.

Kõik sobiks, kui oleksid 16, aga kui ei ole, siis tekib tunne, nagu üritaks isa vanu armastuslugusid ette lauldes oma karaokeoskusi näidata. Tundub, nagu oleks ka sellid juba sedasorti lüürika ülesehituse ja mojo jaoks liiga vanad ning liiga andekad, et veel kord teha plaati samalt tasemelt, ainult, et seekord kordades tömbimalt.

Meloodiliselt kõlab plaat kui lõppeva narkotripi tuhinas tehtud Disney muusikal. Üks lugu on teisest totaalselt ära lõigatud ja kõik lõpeb nii, nagu poleks alanudki – kogu plaat on nagu erinevatest tükkidest kokku pandud põrandale tilkuv mass.

Mitte, et see kõlaks kuidagi kiiresti kokkupanduna, sellid võtsid aega ja seda on tunda eelkõige produtsent James Fordi tehtud töös, sest produktsioonitiim on vaeva näinud üpris lihvitud, laiahaardelise ja värvirohke kõla nimel, kuid see on lugude ja albumi ülesehitus, mis häirib. Kui rääkida kontseptsioonist, langeb album kõige rohkem mõne rokipioneeri Greatest Hits ülesehitusse.

Lauludes puudub mingisugunegi kummitavus. Eraldi tooks välja vaid „She Does The Woodsi” ning „Dracula Teethi”, mis on küll väga kütkestava meloodiaga, kuid mille lubatud eksperimentaalsus ja psühhedeelsus on omane eelmisele kümnendile. Pigem nagu aegumiskuupäeva ületanud britpop’i psühhedeelsus kui see, millega näiteks Temples ja ka paljud teised mujalt maailmast, sealhulgas Tame Impala, eeskuju sätestavad. Paikapidamatud lubadused ning popi lämmatav ülekaal võtab sellelt plaadilt ükskõik millise novaatorluse või küpsuse maigu.

On lugusid, mis kõlavad väga ilusalt, äärepealt liiga sentimentaalset, nagu „Everything You’ve Come To Expect”, üsna kerglane „The Dream Synopsis” või näiteks „Sweet Dreams, TN”, kus on väga hästi kuulda, millise vokaalse arengu Alex Turner on läbinud. Ilusad lood – lihtsalt meelde ei jää. Kurb on näha, kuidas eelmise ja selle kümnendi laineharjal sõitnud indie-tähed vaikselt ära hakkavad vajuma või muutuvad hoopis ignorantseks selle suhtes, kes ja kus nad ise on ning milline on nende ümber olev muusikamaastik.

Kuldne värv, kuldne lõige, kõik, mis viitaks uhkele lubatud plaaditriloogiale, isegi pealkirjade terav suhe jääb puuduliku teise plaadi tõttu halliks ja tömbiks; vesised silmad jooksevad üle esimese albumi „The Age of the Understatement” ning sellele järgneva „Everything You’ve Come To Expect’i”. Väikese nukrusmuigega jätab see mõtisklema, millal see kõike õigustav The Motion of Exaggeration kord tuleb – keskeakriisis vast enam üksluist indie‘t ei tee.