Tõtt-öelda polnud mul aimugi, kelle või millega täpselt tegu on, kui seda arvustust kirjutama nõustusin. Sain vihjeks vaid nii palju, et mulle võib selline asi ilmselt peale minna, ja tõepoolest – läheb ja mitte vähe.

Võin tausta uurimatagi öelda, et selline vana kooli puudutusega asi (selguse huvides – ikka techno, mis muud) kõditab mõnusalt meeli ja tõstab suunurgad kavalalt muigele. Helilt on lood ükskõikselt räpased – või mis siin keerutada, ütleme otse välja, et lausa toored –, seda ennekõike albumi neljast loost kolm viimast ehk „White Light Motor”, „Snoaring” ja „Start Stop Repeat”, kui esimene pala „Dedicated to the Vibe” on (siiski mõnusalt krõbiseva kihi all) house’ilikum ja funky’m kuulamine.

Aga tausta ka. Autentseks teeb EP selgelt analoog-sound – vanad head sündid ja trummimasinad, mis oma võidukas nišis ikka ja jälle fanaatikute meeli erutavad, ning lood on salvestatud (sõna otseses mõttes) linti ühe võttega. Veidi üllatuslikult on Windomi puhul tegu Helsingis resideeriva soome produtsendiga, kelle kohta laisk kaevaja väga palju internetist teada ei saa, aga tema 223 SoundCloudi jälgijast võiks järeldada, et ilmselt ta liiga hõivatud ei ole ja poleks keeruline teda lähiajal üle lahe siia Baltikumi techno-pealinna meelitada, et näost näkku selgust saada, kellega täpselt tegu (vihje!).

Nii et lõpetuseks kordame veel kord üle olulisemad märksõnad: vana kool, räpane, krõbisev, toores, analoog ja techno. Ja eks igaüks teab siit juba ise edasi, kas lüüa õudusega risti ette ja vastassuunda põgeneda või hoopis suurest uudishimust netiavarustesse Pater Nosteri Bandcampi leheküljele suunduda.