On saatuse iroonia, et nostalgia võib panna inimest nautima midagi sellist, mis oli omal ajal uudne ja avangard.

★★★★☆

Kindlasti on selline nähtus olemas umbes viimased tosin aastat kestnud 80ndate muusika nostalgias. Eriti naljakas on täheldada, kuidas artistid näevad loometegevuses postpunki ikka veel kui võimalust eksperimenteerida – see žanr tekkis reaktsioonina pungile ja selle ajastus langes täpselt kokku elektroonilise muusika tegemise vahendite laialdasema kasutuselevõtuga. See on The Lunacy Of Flowersi kauamängiva sisu: kombata aastal 2023 ikka veel žanripiire, mis on juba ammu vastumeelselt oma koha leidnud.

Esteetiliselt on tegemist sarnaste nostalgiahittide kokkumässimisega – kujuta ette Killing Joke’i ja Dead Can Dance’i antropomorfiseeritud esindajate amelemist kuskil Berliini techno-klubis. Juustused vana kooli techno-klišeed koos pateetiliste gooti vokaalidega käivad kokku kui (võrk)sukk ja (nahk)saabas. Ajamasinast välja astunud suitsustest mälestuskildudest eristub aga plaati läbiv magamistoa-chic, mis on niivõrd omane käesolevale kümnendile. Seetõttu on ka albumi heliproduktsioon väga kõikuv – parimal juhul mängib see välja Have A Nice Life’i stiilis wunderkindlust, halvimal aga jätab realiseerimata energia, mida selgelt taga ajab. Kuid need plahvatuslikud kõrgused, milleni palad küündivad, kui albumi industriaalne energia valla päästa, on n-ö piletiraha täielikult väärt. Kogu tulemiks on klassikaline täiega-lahe-aga-samas-üldse-mitte piinatud geeniuse atmosfäär, ilma milleta teatud tujus olles ei saa.