Mirrorwell – Forbidden Occult (2022)

Pidin hiljuti tuttavale seletama, mis muusikaline nähtus on täpsemalt dungeon synth. See küsimus oli üllatav, sest olen arvanud, et seoses koopasündi uue laine üha kasvava populaarsusega on see kunagine nišistiil jõudnud juba laiema publiku teadvusesse.

Pidin hiljuti tuttavale seletama, mis muusikaline nähtus on täpsemalt dungeon synth. See küsimus oli üllatav, sest olen arvanud, et seoses koopasündi uue laine üha kasvava populaarsusega on see kunagine nišistiil jõudnud juba laiema publiku teadvusesse.

★★★★☆

Samas oli põhjust ka rõõmustamiseks – need raskemeelsed, kuid üdini kütkestavad helilagendikud on jätkuvalt pigem põrandaalune afäär! Minu määratlus sellest sündielektroonika äärealadel eksisteerivast ilmingust kõlas järgmiselt: „Kujuta ette, et black metal’i tüübid viskavad korraks kitarrid ja trummid nurka ning hakkavad süntesaatoritega mängima või üritavad teha rahulikumat muusikat.” Neile instrumentaalsetele eleegiatele on omane inspiratsiooni ammutamine keskaegse müstitsismi tumedatest legendidest ja müütidest ning igatsus nende järele.

Ka kodumaine koopasündiskeene rikastub iga uue artisti lisandumisega. Mirrorwell kopeerib paljugi selle žanri algelemente, aga tunda on ka piisavalt revisionistlikku pealehakkamist ja lõpptulemus on maitsekas.

Kuulda võib klimberdamist plastilise MIDI-kõlaga digiklaveriga, minimaalseid neofolklikke heliskulptuure ja omamoodi tõlgendusi keskaja muusikast. Kui „Theater Ghost” oleks mängitud sisse uhkema pilliga, võiks öelda, et tegemist on romantismist läbiimbunud neoklassikalise teosega. „Buried in White” tundub albumil veidi äraeksinuna, sest selle tume oluheli erineb liialt teistest siinsetest hõredatest sündikääksutamistest. „Dwellers in the Dark” on atmosfääriline ja näitab, nagu mitmed teisedki lood selles muusikapajas, et tegemist ei ole katsetuslikult rohmakate demodega.

Mirrorwell on loonud omaenda võlumaailma, kus kuulamisel tekib visuaalne pilt üpris kergelt. See, millisesse dimensiooni need helipalad kaasa viivad, sõltub muidugi igaühe enda fantaasiast.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Uus eesti biit: Jasperino
Jasperino. Foto: Eva-Liisa Tiru
Jasperino.

Uus eesti biit: Jasperino

Jasperino on nüüdsest ametlikult kõige noorem „Uue eesti biidi” rubriigis esindatud muusik, sest vanust on sel Rakverest pärit noorukil ainult 15 aastat. Sellest hoolimata on tegemist viljaka produtsendiga, kelle loomingut on väljastanud juba mitmed välismaised plaadifirmad.
Oumeen – 2022 Mixtape (Trash Can Dance, 2022)

Oumeen – 2022 Mixtape (Trash Can Dance, 2022)

Oumeen on ühemehebänd, mida teeb rohkem kunstnikuna tuntud Timo Tiivas. Ei tea küll, kauaks see nii jääb, sest Oumeeni muusika on liiga catchy, et olla vaid kõrvaltegelase rollis.
Erinevad esitajad – Vahelüli (Sünoptik, 2022)

Erinevad esitajad – Vahelüli (Sünoptik, 2022)

Eksperimentaal- ja müramuusika võib esimesel kuulamisel pelutada, kogumikalbumi „Vahelüli” vaheldusrikas kollaaž on aga algajale kõrvale hea sissejuhatus.
Müürileht