The Weekndi (Abel Tesfaye) teekond raha ja kuulsuseni on toimunud nagu raamatus: ajast, kui ta oli vaevu 20-aastane kodutu, kes ööbis Torontos võõrastel diivanitel ja töötas American Apparelis, on jõutud aastasse 2015, mil tal on ette näidata number üks album, mitu hitti ja teiste seas koostööd Kanye Westi ning rootslasest tipp-produtsendi Max Martiniga, kes putitas omal ajal üles ka Britney Spearsi karjääri.

Nimekatest kaastöölistest sõltumata (olgugi et Westi produtseeritud „Tell Your Friends” on albumi üks tugevamaid ja Martini kaasprodutseeritud „Can’t Feel My Face” võiks olla täiusliku popploo üks musternäidiseid) ei küündi „Beauty Behind the Madness” loominguliselt kvaliteedilt kõrgustesse, mida The Weekndilt tegelikult ootaks. Tesfaye käekiri on küll tugevalt tuntav – fookuses on endistviisi seks ja elupõletamine ning esineb tugevat naiste objektiviseerimist, mis küll tänu muusiku ingellikult võrgutavale häälele loob hoopis omaette esteetika – isegi feminist minus sulab. Selle kõrval on aga ka palju võõrast, just nimelt igavust, mis võtab võimust albumi teisel poolel. Seda eriti kollaboratsioonis Ed Sheeraniga, mis käbedalt igasuguse erutuse maha surub. Ühelt poolt väga, teisalt üldse mitte üllataval kombel avaldub The Weekndi potentsiaal tõeliselt just filmi „Fifty Shades of Grey” jaoks kirjutatud palas „Earned It” – seks ei ole Tesfaye jaoks lihtsalt seks, seks on siin kui omaette kunstivorm – täielik nagistamismuss, noh (kui lubate).