Oktoobris ilmunud kauamängival heidavad Tintura ja Arno Tamm pilgu ühe suuresti unustatud hõimlaskillu hingeellu. Siberi eestlased rändasid siit ära üle-eelmise sajandivahetuse paiku, et saada osa raja taga jagatavast maast, mida äraelamiseks hädasti vajati.

★★★★★

Kui Tintura eelmise plaadi „Ebaõiglase uni” (2018) võis liigitada eeskätt folktroonikasse ja trip-hop’i, siis nüüd sihitakse pigem algupärasemat pärimusmuusikat. Tinturale omane küla- ja linnakultuuri liitmine pole siiski kadunud; ta on teisenenud, omandanud uue varjundi ja fookuse. Värsket suunda esindab näiteks avalugu „Jumalaga, üksik talu”, kõlades orelit meenutava süntesaatori saatel küllaltki ehedalt. Järgneva pala „Kui lauba õhta jõudis” kerge olek ja viiulielektroonika ristandvõnked pakuvad aga äratundmisrõõmu senistele austajatele.

Lugude juurde on pikitud jutustavaid arhiivisalvestusi, et tuua algmaterjali kuulajale lähemale. „Kartmata” ka kinnitab selle toimimist: nukkerrõõmsad pillirütmid saavutavad Tsvetnopolje külast pärit Lisette Tammani jutu najal kordades südamlikuma, sügavama kõla. Aga ei ole vaid melanhoolia ja vesistamine! Scratch’idega ehitud reisuloo „Sõitsin, sõitsin Lillekülla” taustal passib mõnuga õõtsuda küll.

Läbivalt tugeva albumi lõpu- ja nimilugu on võrdselt kõnekas. Muusikaliselt nauditav, kuid paneb küsima, kuis me küll omad niimoodi jätnud oleme. Ja minuga jääb ilmselt veel kauaks Vana-Viru külanaise Liide Andrejevi mõtisklus: „Vahest […] mõtlen, et kuidamoodi see tuleb eesti keeles ütelda, niikui ei ole enam meeles.”