Argo Vals astus oma bändiga üles Eesti Popsi showcase’il Kinos Sõprus. Ütlen kohe segaduse ennetamiseks ära, et nende esinemine mulle meeldis ning ilmselt oli minu jaoks tegemist ka terve õhtu tipphetkega.
Möödunud aasta festivalil tõid kaks edukat kontserti Argo Vals Bandile palju tähelepanu ning positiivset vastukaja nii kohalike kui välisdelegaatide hulgast. Sellega seoses olid ka ootused nende tänavustele esinemistele päris kõrged ning ootasin põnevusega, kuidas nad seekord tolle huviga kohanevad.
Kui möödunud aasta kava koosnes mälu järgi paljuski Valsi sooloplaadi „Tsihcier” lugudest, siis eilsel kontserdil tuldi lavale minu jaoks täiesti uue kavaga. Kui kontserdi alguses oli mul selle üle hea meel, siis mida lugu edasi, seda rohkem hakkasin ma puudust tundma just „Tsihcieri” lugude õhulisusest ning meloodilisusest, mis minu hinnangul on alati olnud Argo Vals Bandi muusika puhul selleks omanäolisuse x-faktoriks, mis neid teistest sarnastest postrokilikest bändidest eristanud on.
Seda öeldes pöördun uuesti tagasi oma jutu alguse juurde, kus tõdesin, et see kontsert läks mulle väga korda. Kino Sõpruse istuva kontserdi formaati sobisid need täidlased ning vahelduvad postrokilikud helimassiivid väga kenasti. Sujuvad lugudevahelised üleminekud ning ühtne helikeel sidusid nende esinemise kenasti sumeda meeleoluga tervikuks. Kui veel vaid natukene isikupärasust tagasi saaks.
