Minu esimene kokkupuude Belgia kollektiivi Kapitan Korsakoviga jääb kolme aasta tagusesse aega, mil tüübid Plink Plonki telklava oma mudaste kitarririffide ja müraseintega korralikuks Belgia saunaks moondasid, mistõttu oli mure üsna viisaka ja väiksemõõtu kontsertkoha Manka Boutique’i tervise pärast igati õigustatud.
Bänd alustas kontserti oma põhilooga „When We Were Hookers”, mis rahva juba esimestest akordidest niimoodi pöördesse ajas, et crowdsurf’imise rõõmudest sai seekord osa ka üks lava kõrvale dekoratsiooniks sätitud Tallinn Music Weeki pappkastidest, mis pea terve esimese loo publikumassi peade kohal saali ühest äärest teise lendles. Õllepudeli suule asetamine tundus enda ees karglevaid inimesi arvestades igatahes üsnagi halb idee olevat, kui esihammaste allesjäämine pisutki korda näis minevat. Kuid mööndusi ei teinud Kapitan Korsakov siis ega ka terve ülejäänud esinemise ning sama võimsatel radadel kulutati kitarrikeeli ja trumminahkasid kuni kontserdi lõpuni.
Kapitan Korsakovi puhul on märkimisväärne, et stoner– ja progressiivrockiste helimassiivide alt jäid välja kumama väga head meloodiad, mis ei lase nende loomingul suvaliseks mürarockiolluseks muutuda. Lisades sinna veel solist Peter-Paul Devose isikupärase, agressiivselt sõnu tulistava vokaali ja energia, millega kogu bänd publikule peale lendas, tuleb vaid tõdeda, et minu jaoks oli tegemist ühe Tallinn Music Weeki ägedaima ülesastumisega.
