See võib päris veider au olla, kui sinu siirate kavatsuste ja lootustega tehtud film pärjatakse tiitliga „halbade filmide „Kodanik Kane””. Tommy Wiseau (stsenarist, produtsent, režissöör, staar) ise hakkas pärast filmi ootamatut edu rääkima, et tal oli tegelikult algusest peale plaanis komöödiat teha. Kõik ülejäänud, kes filmi valmimisel osalesid, siiski nii ei arva. „The Room” (2003) on paranormaalne tragikomöödia, spordifilm ja softcore porno, millest valdav osa ei allu mitte mingile tavapärasele filmiloogikale. Soovitan vaadata.

Greg Sestero (vasakul) ja Tommy Wiseau filmis „The Room”.

Kümme aastat pärast „The Roomi” maailma esilinastust meenutab autobiograafilises raamatus „The Disaster Artist: My Life Inside The Room, the Greatest Bad Movie Ever Made” (2013; kaasautor Tom Bissell) nende omavahelist suhet ja filmi valmimisprotsessi Wiseau sõber ning filmis keskset tegelast Marki kehastanud Greg Sestero. Teosest on kiiresti saanud väärtuslik teabeallikas kõigile „The Roomi” fännidele ning sellest lähtub ka suur osa käesolevast informatsioonist.

Sarnaselt lugematutele teistele läks Tommy Wiseau, pärit määramata stalinistliku idabloki riigist, Californiasse, tähed silmis, sinilindu otsima. Tommy, toona Thomas Pierre, alustas esialgu San Franciso tänavatel, müües möödujatele mingisuguseid linnumänguasju. Kuidagiviisi õnnestus tal kokku ajada piisavalt suur hulk raha, et osta endale ja üürida teistele ärihuvilistele välja pindasid. Thomas võtab uue nime, Thomas P. Wiseau – mäng prantsusekeelse sõnaga „oiseau” ehk „lind”. Ja ajapikku, üürides neid samu pindu ja viljeledes edukat piraatteksapükste ja -tagide äri, õnnestub Tommyl saada miljonäriks. Ent pea fataalne autoõnnetus tuletab talle meelde tema tõelise eluunistuse: saada kuulsaks Hollywoodi staarnäitejaks. Nagu James Dean.

Nendes mõtetes, näitlejakursustel L.A.-s, kohtub Wiseau endise modelli ja nüüd näitlejaks pürgiva, hetkel-veel-statisti Greg Sesteroga. Viimast paelub Wiseau ainulaadne süüdimatus – too vaidleb pidevalt vastu oma näitlemisõpetajatele ja trügib iseenesestmõistetavalt eksklusiivsetesse restoranidesse, broneeritud kohtadele – ja muidugi hämar taust. Kaks üksikut näitlejahakatist võõras linnas; Tommy ja Greg, nagu ka Johnny ja Mark „The Roomis”, on peatselt nii parimad sõbrad kui ka väikestviisi konkurendid, vähemasti Wiseau silmis. See suhe ja koostöö päädib lõpuks ka ootamatu vorteksiga Ühendriikide filmimaastikul, milleks on „The Room”.

Kui uskuda Sestero juttu, tegi tema tasajärgu arenev näitlejakarjäär Wiseau kadedaks. Asi viis veidra käitumise, hapude sõnade ning kannapöördeni Wiseau elus. Kuivõrd ükski talendiagentuur ega stuudio polnud temast huvitatud, otsustas Wiseau omal jõul kirjutada, produtseerida ja lavastada oma esimese täispika draamafilmi. Ja mängida selles ka veel peaosa. Tõepoolest, kodanikkane’ilikud ambitsioonid.

Tõtt-öelda on see omamoodi ime, et „The Room” üldse valmis sai. Võtete jooksul solvus ja lahkus kaks peaoperaatorit ning ühes nendega vahetus kahel korral välja ka filmi kogu tehniline meeskond. Filmi peaosatäitja ei suutnud oma stseenides korduvalt jätta meelde repliike, mis ta oli ise kirjutanud, ning samal ajal neid öelda, loopida käes jalgpalli, vaadata ettemääratud suunas ja kõndida. Võtteperiood venis sedavõrd pikaks, et teise projekti lähenedes pidi lahkuma stsenaariumis esialgu ühte olulisemat rolli täitnud näitleja ning meeskond pidi demonteerima ja vabastama võttepaiga, mis oli tegelikult ehitatud ühe filmistuudio parklasse, kuigi oleks võinud olla ka stuudios sees, või kuskil mujal. Üks filmi kolmest produtsendist polnud mitte kunagi platsil, mitte keegi ei näinud teda, ja teine oli võtete alguseks olnud juba kolm aastat surnud. Kolmas oli Wiseau ise.

Seejuures oli „The Roomil”, madalaeelarvelise filmi kohta, küllaltki korralik büdžett. Raha oli vähemasti piisavalt, et Wiseau ostis – mitte ei rentinud, nagu on üldiselt ka kõrgemakaliibrilistel filmiprojektidel kombeks – võteteks vajaliku tehnika, sealhulgas 35mm professionaalse filmikaamera ja HD kaamera (tollal uus asi) ning objektiivid. Wiseau tahtis filmida kahes erinevas formaadis korraga, paralleelselt. See on miski, mida polnud senises filmiajaloos mitte keegi mitte kunagi teinud, kuna see on ülikallis ja sellel lihtsalt pole mingit mõtet. Wiseau tahtis olla esimene. Lisaks lasi Tommy platsile ehitada stuudio kohaliku vetsu kõrvale oma isikliku WC eraldi torustuse, ülipehme paberi ja suure peegliga; kõik mugavused, ainult millegipärast oli uks puudu, seda asendas kardin.

Tommy Wiseau ja kuulsad lusikapildid taamal. Foto: Kaader filmist

Näitlejatele ja võttegrupile maksti kasinalt, v.a. Sesterole, kes enda sõnul ainult uskumatu palgatšeki tõttu filmis kaasa tegigi. Elektrigeneraatori jaoks polnud väidetavalt raha, grimmiosakonna lauale ei mahtunud korraga kõik tarvikud ja peegel ära, kostüümid hangiti kaltsukatest. Filmis keskne elutuba oli sisuliselt tervikuna kohaliku sekkari vaateaknalt kokku ostetud. Kuulsad lusikapildid, mis nüüd üle maailma „The Roomi” linastustel plastlusikate sadusid esile kutsuvad, tulid fotopoest raamidega kaasa; viimaseid ei vaevutud millegi läbimõeldumaga täitma.

Katusepealsed stseenid filmiti L.A. stuudio parklasse püstitatud green screen’i taustal. Võtete lõpus, kui sõideti San Franciscosse, et filmida katteplaane linnast, selgus, et kogu aja oli filmimiseks saadaval olnud ka reaalne katusepealne; Wiseau omas kesklinnas äripindadega kõrghoonet, mille katuselt avanes põhimõtteliselt sama vaade, nagu manati järeltöötluses rohelistele ekraanidele. Seal filmimine oleks olnud odavam, lihtsam ja lõpptulemusena ilusam, aga Wiseau ei tahtnud. Osati, kuna ta soovis kiivalt varjata oma tegelikku tausta. Ja teisalt tundub, et green screen vaimustas režissööri oma potentsiaali poolest; ühel hetkel pakkus Wiseau välja alternatiivse stsenaariumikäigu, milles selgunuks, et Johnny on vampiir ning ühes stseenis lennanuks ta oma valge Mersuga otse katuselt öisesse taevasse.

Pingelise võtteperioodi ja kahtlase väärtusega kinematograafiliste otsuste tõttu on „The Roomi” kaadritagused mahhinatsioonid ja terviku moodustavad õmbluskohad erakordselt silmatorkavalt nähtaval. See on üks aspekt, mis teeb sellest nii lummava filmi.

Kui aga filmi ja selle valmimisprotsessi kätkenud konarused kõrvale jätta, võiks ju öelda, et „The Roomi” kõverpeeglis kangastub veidra miraažina Ameerika teledraama reaalsus, justkui ebaloomulikult pikaks venitatud episood mõnest säärasest kvaliteetseebikast nagu „Beverly Hills 90210”. See on ühe X idabloki riigi põgeniku särasilmne, kummastav, unheimlich visioon Ameerika elust – või Ameerika elust, nagu seda on kujutatud mõningates helgetoonilistes telesarjades ja koguperefilmides –, kus vahetatakse muudkui naerulsui familiaarseid tervitusi, loobitakse rõõmsalt vastastikku palli ja räägitakse otse, avameelselt oma tegude taga peituvatest motiividest.

Pealiskihi all nagu polegi rohkemat. Igasugused potentsiaalselt šokeerivad kõrvalliinid „The Roomis” [spoiler alert?], näiteks Lisa ema rinnavähk, Denny probleemid narkootikumidega, Mike’i kukkumine prügikastidesse ja hospitaliseerimine pärast jalgpalliga kõhtu saamist, jäetakse kergemeelse ükskõiksusega sinnapaika. Pole probleemi, viskame käe ümber õla ja „lähme lihtsalt koju, Denny”. Õigus kannatada jääb selles rõõmsatoonilises ja pehmelt valgustatud maailmas ainult Johnnyle/Tommyle, kes, erinevalt teistest, ei löö kasuaalselt käega, ning võtab endalt elu, mõistmata lõpuni välja, et miks see kõik ikkagi juhtus, miks ta kihlatu ja kõik sõbrad teda reetsid. Johnny ei suuda status quo‘ga rahulikult kohaneda, nagu peaks.

Selles kontekstis tulevad „The Roomi” vead filmile isegi kasuks, toimides omamoodi metakommentaarina – irooniline näpuosutus ameerika unelma või selle kujutise auklikkuse suunas. Kui erinevad vaatevinklid kokku panna, mõjub „The Room” nagu draamafilmiks venitatud „Beverly Hillsi” episood, mille on kirjutanud Tennessee Williams, kus mängib peaosa kahvatu, muteerunud, määramatu aktsendiga James Dean ning mille lavastas, kogemata, noor David Lynch. See tundub pendeldavat kuskil ideaalide, groteskse huumori ja tegelikkuse vahelises dimensioonis. Tuleb näha, et uskuda.

Pärast üle aastakümne kestnud triivi „The Roomi” edutuules, mitmete hilisöiste seansside isiklikult külastamist, lugematute segaste ja hooti paranoiliste intervjuude andmist, teiste nimme halbade filmide tegijate projektides osalemist (nagu näiteks „The House That Drips Blood On Alex” või „Samurai Cop 2: Deadly Vengeance”) ja sagedast juuste ülevärvimist on Wiseau vahepeal ka „The Roomi” eest vastutavale produktsioonifirmale WISEAU-FILMS taas elu sisse puhunud[1]. Ja seda osaliselt selleks, et müüa omanimelisi aluspükse[2].

Samal ajal on Sestero „Disaster Artisti” põhjal hakatud väntama filmi. Projekti veab osaliselt James Franco, kes mängib filmis ka üht peaosa, Wiseau’d ennast. Reaalne Tommy näikse olevat asjade käiguga rahul. Franco on ju varemalt (2001) mänginud ka Wiseau suurt iidolit James Deani. Siin sirutab ennast välja selline habras tselluloidsild unistuste täitumise suunas. Ühtlasi tõotab „Disaster Artisti” film populariseerida Wiseau kui meie põlvkonna (tegelikult juba teise) Ed Woodi. Ring saab täielikuks. What a story, Mark.

PS. Isiklikult loodan, et Wiseau suudab autoriõiguste ja aluspüksibisnisi peale kokku genereerida piisava eelarve, et teha ära see vampiirifilm, mille pealkirja mees aastaid tagasi sõbrale Sesterole välja pakkus: „The Vampire from Alcatraz: King of Vampires”. See võiks Klaus Kinskile vabalt silmad ette teha.

„The Room” linastub ameerika kultusfilmide festivali Freedom Fries raames täna, 27. veebruaril kell 21 kinos Sõprus.


[1] Wiseau uusim šedööver on sitcom „The Neighbors” (2014–…) ja hetkeseisuga on seda keeruline väljaspool Ühendriike vaadata. Internetis leiduva vastukaja põhjal jääb üldiselt mulje, et Wiseau fännidele sari väga ei meeldi.
[2] Pesule on valdavalt pühendatud ka Wiseau koduleht, kust saab muuhulgas osta koopia „The Roomi” stsenaariumist. Kaasa tuleb tasuta paar aluspükse.