Kas Eesti džungel on raba? Artist Tondi kassetil väljastatud album „Biomass” suudab tõlgendada ambient drum and bass’i nii, et manatav atmosfäär ei ole higine reiv, vaid pigem sääsepinin ja kastene soomaa.

★★★★☆

„Biomass” on igati kõle ja naturalistlik üllitis, justkui kuuleks loodushelisid läbi raudbetooni. Albumi tugevuseks on aga selle lähenemise kavalalt ajastamine – oskus, mis on ambient-albumi puhul määrav. Esimene lugu „Laguun” on transsi viiv ja neurootiliselt edasi-tagasi kõigutav, võttes väga hästi kokku selgelt tuntava lahkheli ürgse ja loodusliku ning elektroonilise ja modernse vahel, mida album endas kätkeb.

Kuigi dnb-rütmid võivad olla mõnes kohas malbelt ja ebamaiselt pehmed, ei hoia Tont tagasi ka vihasema rütmikaga, et panna mugavustsooni laskuva kuulaja jaoks punkt juba mainitud lahkhelile. Tulemuseks ongi justkui ürginimlikult närviline iidmuusika. Pikad puhkehetked, millest lõikab läbi lähedalolevast roostikust kõlav ergutavalt hirmus ja vali loomalik karje. Ka ASMRi piiril mänglevad vokaalid ei tekita kuulajas täielikku rahu, vaid põhjustavad jaheda loodusliku helimaastiku kontekstis pigem ärevust.

Kõige eelneva koosmõju on see, et tegemist on rajult hästi üles ehitatud albumiga. Kuigi selgelt sajandivahetuseaega meelde tuletavad sünditoonid võivad mõnele klišeelikult mõjuda, ei ole need ega ükski teine element kunagi häirivalt pikalt esiletükkivad. Album teab, millal ja kuidas kuulajaga mängida – olgu selleks lõriseva bassi sissetoomine, loodusheli domineerimine, vali paugutamine trummidel või hoopis muusikast eemaldumine – kõigel on oma aeg ja koht, nagu seda on keset raba jahedal tuuleiilil või ehmatavalt valjul linnulaulul.