„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise enamasti lavalaudadele ei satu. Seekord teeme siiski erandi – astume lavale, kuid pöörame publikule selja ning vaatame seda läbi dirigendi ja helilooja Karin Tuule silmade.
Olen näinud viimase kahe aasta jooksul kaht dirigentidest kõnelevat filmi – „Tár” ja „Maestro” –, mis kujutavad dirigeerimise füüsilisust ja emotsionaalsust. Kuidas kirjeldaksid sina dirigeerimiskunsti ja enda käekirja selles rollis?
Eelkõige on oluline teadvustada, et ükskõik mis kollektiivi ees seismine on väga suur privileeg ja sellesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt. Inimeste aeg on väärtuslik ja seda ei saa raisata ette valmistamata proovide või sisutühjade kontserdikavade peale. Dirigentidele on antud platvorm, et edastada oma ideid ja mõtteid muusika kaudu. Manuaaltehnika ehk see, mida publik kontserdil näeb, on ainult üks imepisike osa tööst. Suurem osa tehakse ära enne koori ette minekut ja umbes sama suur osa proovis.
Milline on dirigendi tavapärane tööprotsess?
Väga lihtsalt kokku võttes näeb teekond ühe kontserdini välja selline: kümnete ja kümnete teoste läbikuulamine partituuriga; kontserdi sisu mõtestamine; sobiva repertuaari valimine; proovide tegemine. Kogu protsess kulmineerub kontserdiga. Tuleb käia pidevalt kolleegide kontserte kuulamas, tutvuda eri esitustega, olla kursis ühiskonnas toimuvaga ning seda muusika kaudu peegeldada või sellega dialoogi astuda.
Mõnikord võib ühiskonnas ja laval toimuv täiesti ootamatult kokku kõlada ja raputada hingepõhjani. Esitasime kammerkooriga Encore Tapa valla vabariigi aastapäeva üritusel isamaalisi laule. See toimus 2022. aasta 24. veebruaril ja Ukrainas oli öösel just sõda puhkenud. „Tuljaku” viimaste sõnade – „laskem elada” – ajal oli kananahk ihul ja pisar silmanurgas.
Olin 2021. aasta üliõpilaste laulupeo Gaudeamus kunstilise meeskonna liige koos oma abikaasa Edmar Tuulega. Meie ideekavand rääkis looduse hoidmise vajalikkusest. „On kasvamas kuskil üks pisike puu” – seda võib esitada kui ühte armsat teada-tuntud lastelaulu, aga see võib viia ka mõtterännakule metsamajandamisest, mis on Eestis tuline teema.
Algatasime koos Edmariga ühtekuuluvuskontserdi traditsiooni – see on ligipääsetav koorikontsert, mis toimub iga aasta 3. detsembril ehk üleilmsel puuetega inimeste päeval. Viipekeele- ja kirjeldustõlge, punktkirjas kavad, lihtsas keeles kirjeldused intellektipuudega inimestele, füüsiline ligipääsetavus – kõik on tagatud. Kaasava ühiskonnani on veel pikk maa minna, nii et selle kontserdiga, mida on ühel korral ka Eesti Rahvusringhääling üle kandud, vajutame olulisele valupunktile.
Oled ka ise helilooja, kes kirjutabki peamiselt koorimuusikat. Miks just see žanr sinu jaoks kõige huvitavam on?
Dirigendina on minu instrumendiks koor. Koori olemust tean ja tunnetan kõige paremini, seega tunnen neile heliloomingut kirjutades end ka kõige mugavamalt. Tõsi, olen kirjutanud teose ka kandlele ja marimbale, organist Ene Salumäe palvel valmis orelitsükkel ning eelmisel kuul oli võimalus teha Ivo Linna juubelikontserdiks keelpilliorkestrile VENTUM mitmeid arranžeeringuid. Ent kõige paremini oskan arvestada koori kui „instrumendi” kõla ja eripäradega. Lauljad ja kuulajad ihalevad kaasaegse muusika järele. „Kaasaegse” all ei pea ma silmas atonaalset eksperimentaalset muusikat, aga liigitaksin ennast pigem ühte mõtteruumi oma õpetaja Tõnu Kõrvitsa ja helilooja Pärt Uusbergiga – heakõlaline, helge, igavikulisi teemasid kõnetav. Proovin anda endast parima, et nendele ootustele vastata.
Sa oled suur luulehuviline. Mis autorid sinu arvates suurepäraselt viisistamiseks sobivad?
Kui rääkida nüüdisaegsetest luuletajatest, toon välja eelkõige kaks: Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi. Kolm aastat tagasi sai alguse meie viljakas koostöö. Nende tekstidele olen loonud kuus teost. Räpi ja Tevahi võime sõnastada inimelu eri tahke paelus ja liigutas esimesest kokkupuutest. Kontakt siin ja praegu olemasoleva luuletajaga annab võimaluse vahetada mõtteid, saada ja anda tagasisidet – koosloome kõige ilusamas tähenduses.
