„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Markus Robam on sinna küll sattunud, kuid rohkemgi veel kuuleb tema loodud muusikat lavastustes, telesaadetes, sarjades ja filmides.
Sa oled helilooja, kes tegeleb ühest küljest sooloprojektidega, kuid teisalt mängib sinu elus tähtsat rolli audiovisuaalne looming ehk kirjutad muusikat lavastustele, sarjadele ja filmidele. Mis neid kaht lähenemist eristab?
Algimpulsi küsimus. Laiemalt on erinevusi keeruline leida, sest lihtlabaselt otsin ja naudin mõlema lähenemise puhul ikka samu hetki, kus olen asjale pihta saanud ja õnnelik. Üks kindlasti täiendab teist. Jõuad mingite arusaamadeni, mille suudad mõnes teises kohas jälle uuteks tulemusteks vormida. Ka tehnilised printsiibid on laias laastus samad. Küsimus on selles, kuidas teksti või tegevusega kandvalt ja südamlikult dialoogi astuda. Mis on oluline, mis mõjutab. Kui sellele on vastus olemas, siis pigistad tuubi tühjaks.
Millisena näed sina heliloomingu rolli filmide, heliteoste või etenduste puhul? Kas selle olulisus ja tähendus on kuidagi aja jooksul muutunud?
Audiovisuaalse teosega suhtesse astudes on esimene ja ehk ka tegelikult viimane soov leida lisatud väärtus. Ma usun, et ei tohiks eksida teatavas vaistlikus arusaamas sellest, kus ja millal on üldse midagi vaja lisada. Mingis kõige põhilisemas mõttes muudab aeg ilmselt kõike ja see, mida selle sees saab sarnaselt või teisiti teha, on ainult tapeet. Saame siduda sobivaid pilte ja rütme, uskudes, et need on olulised, aga tegelikult aistime, et kõik need pildid seisavad sarnasel vundamendil.
Muusikal on oskus mängida meie emotsioonidega, mõjutada meid alateadlikult. Kui palju sina audiovisuaalsele meediumile helisid luues näiteks inimpsühholoogiale mõtled?
Ma ei tea, kui teadlikult, aga inimese ja muusika vastastikuse suhte kaudu ikka, kuidagi empiiriliselt, katse ja eksituse meetodil. Täielikule tõele ei ole vaja pretendeerida, pigem samm sammu haaval, empaatiaga. Aga ma ei pea ennast siiski teadlaseks, et seda kuhugi logiraamatusse üles tähendada. Taju suhtes ja tehnilisemalt on rohkem küsimusi, päris kõiki ja väga kõrge nivooga helisid ei ole vaja selja tagant mängida. Emotsioone, mälupilte ja mõtteid saab käivitada väga edukalt ka tasakaalukalt. Pole vaja traumeerida.
Kuidas käib koostöö režissööride ja lavastajatega? Kas sulle antakse pigem vabad käed või on ka keerulisi momente, kus on raske samale lainele saada?
Natuke üldistades võin öelda, et olen olnud loojana vaba, aga see tähendab, et saan ideid pakkuda. Koostöö ja laine teema on ikkagi oluline, et pigem koos selle ühise lisatud väärtuseni jõuda. Pakkudes ootan seda vastu. Põnev oleks näha, kus sellist vastastikust suhtlemist ei toimugi; et kaks või enam tüüpi ajavad kõik oma rida ja siis lõpuks, ma ei tea kus, vaatavad, et mis kokku tuli. Aga see ei tähenda, et ma ootan kõigilt sümpaatiat või lausa armastust. Ideaalid ongi inimeseti erinevad ja nii ongi parem.
Mis on see film või sari, millele oleksid soovinud muusika luua?
See on ju see film või sari, mille pakkumist ma ei saanud.
