„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Esimesena räägib oma kutsumusest VJ Kristin Pärn.
Kuidas sa VJnduse juurde jõudsid?
Jõudsin videokunsti juurde päris noore tüdrukuna sooviga luua visuaalset ruumi ja muuta vaataja (sh iseenda) taju ümbritseva suhtes. Esimene reaalne samm selles suunas oli katse EKAsse stsenograafiat õppima minna. Tee viis aga hoopiski Tartu Kõrgemasse Kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti osakonda. Seal oli äärmiselt põnev, rakenduslik ja mitmetahuline, eri väljundeid avastama soosiv keskkond. 2005. või 2006. aasta sügisel andis üks osakonna vilistlane nädal otsa workshop’i VJ-programmide kohta: näitas, kuidas luua ja taastoota klippe, mis on nende modifitseerimise võimalused, ning selgitas, et ainuke piir on omaenda fantaasia. Lõpetuseks korraldasime helivisuaalse õhtu. Kutsusime helidisainerid ja muusikud oma loomingut esitama ning kõik kursusel osalenud panid kokku enda visuaalidega etteaste – igaüks sai enda valitud artistile live’is kaasa mängida. Ideena tundus see ebavajalikult pingeline – mõte esinemisest, millegi näitamisest publikule, tehnilise soorituse ärevus jne. Selle käigus avastasin aga, kui vabastavalt see mulle mõjus – sain olla samal ajal omaette, eemal, kuulajate seljataga varjus, heliga dialoogis, mõnusalt süvenenult oma maailmas ja kohal, fookus oli vahetul ambientlikul keskkonnal, olin samamoodi publik.
Mida hõlmab üheks VJ-etteasteks valmistumine?
Ettevalmistus oleneb loomulikult kontekstist, kas see on kontsert, teatrietendus, mingi performance, installatsioon, pidu vms. Mõne projekti puhul (nt teatrietendused) on kuude viisi ruumi mõõtmist ja ehitamist, tehnilist seadistamist, sünkroonimist heliga, proovides käimist, animatsioonide renderdamist, monteerimist, projekti kokku programmeerimist, eksperimenteerimist ja vahel ka ahastamapanevalt vähe und (loe: aega), aga põnev on – see paneb midagi edasiviivalt pulbitsema. Seda kõike tuleb aga osata mõistlikult doseerida, muidu pole asi jätkusuutlik. Mõne ürituse puhul piisab lihtsalt korraks enda raamidest välja astumisest; sellest, kui hakata kohapeal juhendit vaatamata justkui klotsidest eri hoonekomplekse laduma. Seegi tekitab rõõmu. Klotsideks on muidugi kujutav pilt, tekst, GIFid, ise filmitud või kuskilt välja lõigatud ja teistmoodi kokku põimitud kaadrid, mustrid, animeeritud abstraktsused, 3D, otsitud, leitud ja ise tekitatud, ammu unustatud hea, (vana)kraam. Teen ka konkreetse muusiku, artisti kohta eeltööd, kui saab, käin näiteks bändiproovis, ja muidugi peab inimestega arutama, mida keegi soovib, mõtleb, ootab; kuulama, kuidas kõlab ettekujutus. Eeltöö ja ettekujutus on kokkuvõttes üks lahe kaootiline loom – ei räägi n-ö inimkeeles ega avaldu kohe üheselt mõistetavalt, aga protsessiga tutvumise käigus õpid paremini taipama. Kui vahel tundub alguses palju hoomamatut ega tea, kust alustada, siis on seiklus mängeldes märgata, et oled jõudnud uue koha avastada. Klassikaline stsenaarium: mul on ees suur puhas paberipind ja kõige raskem on tõmmata esimest kriipsu. Ei tea, kuhu see viib!
Kuidas sa kirjeldaksid enda visuaalide stiili?
See on kaleidoskoop fragmentidest, mida ma tähele panen. Kaleidoskoobis võib ju olla jooksvalt muster, aga ükski kild pole kunagi samal (omal) kohal või vähemalt on variatsioone lõputult.
Mis on VJnduses praegu peamised suunad ja kui palju on uuendusi?
Uhh, tõesti ei jõua end kõikide „praeguste suundade” ja uuendustega kursis hoida. Neid uksi ja nende taga omakorda veel määramatu arv võimalikke uksi on ju piiramatus koguses. Seisu kohta pole mul öelda muud kui seda, et üks, mida kõik alatasa optimeerima peavad õppima, on ressurss – aeg, prioriteedid, finantsid, tehniline tugi jne.
Keda sa oma eeskujudeks pead?
Minu jaoks on „eeskujul” kõikehõlmavam tähendus kui ainult mõne isiku nimetamine.
