Trad.Attack!-i „Kullakarva” on mitmekesine ja mõneti mõtlemapanev kuulamine. Nagu koosseisule kohane, on ka sellel albumil Sandra-Jalmari-Tõnu puhast, pisut kuiva kütet, mida ei ole muusikalise materjali poolest ehk nii põnev kuulata, kuid mille saatsin mööda, pöörates tähelepanu Sandra väga täpsetele näpujooksudele torupillil, mida olen torupillimängijana alati nautinud.
Lugude ülesehitused ei ole enam nii tavalised ning etteaimatavad, vaid täis huvitavaid detaile ning üllatusi siin ja seal. Kõrvu jäi Sandra esituses laul „Kallimale” ning Tõnu esitatav „Unelaul”, mis kõlavad loomulikult ja siiralt. Viimasest olen Trad.Attack!-i puhul varem puudust tundnud. Tähelepanu äratasid „Sõit”, „Metsa kuldsed kuningad”, „Kullakarva” – neis kõigis teritas kõrva kiire teksti ideaalselt selge hääldus.
Üldpildis tundub, et ehedamat popmuusikamaiku on koosseisule juurde tulnud, mis mõjub Trad.Attack!-i puhul värskendavalt. Ennist mainitud mõtlemapanev koht plaati kuulates on eesti traditsioonilise muusika arhiivimaterjalide kasutus. Viis, kuidas Trad.Attack! seda nagu muuseas oma uude popmuusikasse kaasab, on imetlusväärne. „Kallimale” on selle üheks heaks näiteks. Bändi versioon kogu oma ülesehituses ilmestab niivõrd hästi arhiivilindilt kuuldud versiooni, kandes justkui ka selle laulu iga edasi.
Tundub, et mida suuremaks ansambel sirgub, seda enam tekib juurde võimalusi arhiivimaterjali käsitlemiseks, ning see on Trad.Attack!-i puhul minu jaoks see kõige huvitavam.
