Huumoriprogramm teles keskendub peamiselt vaid meelelahutuslikule koguperehuumorile ning ühiskonnakriitilist satiiri kohtab harva. Kus on meie aja huumori enfant terrible’d, kel jaguks söakust võtta pilke alla ka nähtusi, mille järele januneb pealekasvav telepublik?

 „Wremja” põhikangelased (vasakult) Jaan Zorro (Jan Uuspõld), Mart Laar (Meelis Adamson) ja Haista Gäng (Dan Põldroos)

Selleks et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama tõsiasjast, et mina ei tahtnud üldse seda artiklit kirjutada. Nimelt Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli telerežii magistrandina on minu suur juht ja õpetaja neil päevil Hagi Šein või Shine, nagu me teda kursusel isekeskis kutsume. Niisiis Shine’i eesmärk on muu hulgas õpetada meid tegema teleteadust ja utsitada kirjutama telekriitilisi artikleid, tegema meediakriitikat – täitma tühimikku Eesti ajakirjanduses! Mitte et poleks, mida kritiseerida, kuid arvata on, et ausalt otsekohesed telekriitilised artiklid ei tule tulevaste kolleegidega soojade suhete loomisel just kasuks. Ühesõnaga, iga toimetajaks, režissööriks ja produtsendiks pürgija teab, et mõistlikum on mokk maas hoida ja ise paremini teha. Kuid ülesanne on ülesanne ja, tõsimeeli, kui küsisin mitmelt asjassepuutuvalt inimeselt, kas ta kirjutaks midagi televisiooni kohta, sain iga kord eitava vastuse. Niisiis võtan usina õpilasena ette kirjutada kohustuslikus korras huumoriprogrammist teles. Loodetavasti ei pälvi see edaspidi teravaid pilke telemaja kohvikus ega nulli täielikult võimalust kunagi veel ise eetrisse pääseda, sest ega tegelikult maitse üle ju ei vaielda.

Hea maitse piir

„Nalja puhul on põhiline maitseküsimus,” ütleb Katariina Tamm mõned leheküljed eespool sellesinase lehenumbri intervjuus. Minu jaoks jookseb hea maitse piir kusagilt sealt, kust algavad sellised saated nagu „Pühapäev Sepoga”, „Heeringas Veenuse õlal”, „Eesti otsib superheeringat”, „Kellapid” ning „Suur komöödiaõhtu”. Võib-olla ei olegi võimalik väga sageli head nalja teha, kuid elus on mul nii, et kui keegi nalja teeb, naeran ma peaaegu alati – kas või empaatiast, kuna inimene ju püüab. Isegi väga halbade anekdootide peale naeran. Kui ma vaatan naljategemist telekast, ei tunne ma aga vajadust kuidagi reageerida, sest eks peegelneuronite tööd pärsib vahelülina teleekraan ja no ausalt öeldes ei ole tegelikult enamasti üldse naljakas. Aga kui keegi suudab mind kas või natukenegi turtsatama panna, siis seda andekat indiviidi pean üldiselt juba üsna suureks talendiks! Ehk on inimeste naerutamine üks suurimaid väljakutseid üldse siin hallis ja ärevas maailmas, kus kõik on üksteise peale alalõpmata solvunud? Kuid kriitilist nooti hoides, kui ma vaatan nimetatud saateid, tunnen alatihti piinlikkust, et muidu andekad näitlejad peavad tegema mingit tobedat janti, ja selles süüdistan ma enamasti tegemata töö tõttu stsenaristi ja/või režissööri (kuigi stuudiosaadete puhul on režissöör vististi pigem ikkagi vaid tehniline töötaja). Olgu see tingitud telele omastest võimatutest ajagraafikutest või millestki muust, kuid üsna õel on näitlejaid jt ekraanil olevaid inimesi üldse sellisesse olukorda panna!

Tundub, et kuna neid saateid vaadatakse kõigest hoolimata, ei saa võib-olla mõned saate tootmispoolega seotud tegijad ise arugi, kui nali on piinlik. Sarnane olukord on sünnipäevalauas onu Heinoga, keda ennast eriti ei huvitagi, kas kellelgi teisel peale ta enda ka naljakas on – tema paneb ikka oma jauru edasi, sest on kujunenud üleüldine arusaam, et onu Heino on juba kord selline ja nii on eluaeg olnud, tuleb lihtsalt n-ö parema puudumisel välja kannatada. Vahe on ainult selles, et onu Heinod vähemasti esindavad kogu naha ja karvadega iseennast, mitte ei rakenda kedagi teist oma halva huumori vankri ette.

Pind ühiskonna perses

Samas ei saa kuidagi öelda, et igal nädalal eetris olevatest saadetest kõik ilmtingimata halvad oleksid (olnud). Näiteks „Wremja” ning sellele eelnenud „Wigla show” on siiamaani naljakad (või noh, mina ju ei tea, kas olid ka siis, aga nüüd järele vaadates on küll). Uuematest on nauditavat teravust ka „Ärapanijas” (olgu öeldud, et läbiva joonena esinevad nende tiitrites nimed Mart Juur ja Andrus Kivirähk). Samuti ei saa mainimata jätta „Pehmeid ja karvaseid”. Oma jutuga tahan ma jõuda sinna, et enamiku uuemate eetris olevate nn kogu perele mõeldud naljasaadete puhul paistab, et puudub pea täielikult ühiskonnakriitiline mõõde. Nalja ei tehta ühiskondlikult teravatel teemadel ega poliitikute ja kuulsuste üle, vaid peamiselt nn pööbli hulgas leiduvate marginaalsete veidrike arvelt. Aga miks peaks pööblil olema naljakas iseenda üle naerda?! Ei ole! Meile konstrueeritakse sketše ontlikest maakatest, kentsakatest linnavurledest ja muidu luuseritest ning nalja tehakse argiolmelistel teemadel, kuid nali ei pea olema pelgalt tore ja ohutu. See võib olla ka nii teravalt aus, et inimesed, kelle pihta see käib, tunnevad end puudutatult. Kunstnik on ikkagi pind ühiskonna perses, nagu õpetas meile koolis Sirje Runge. Huumori mõte ei ole vaid inimeste meelt lahutada ja nende tähelepanu tuntavalt hajutada, vaid, vastupidi, tõmmata fookusesse neid kõige põletavamaid teemasid, millele võiks kuidagi reageerida. Mis oleks parem viis selle tegemiseks kui mahlakas satiir, mida on muu hulgas ka mõnus vaadata. Sotsiaalne teadvelolek ei pea olema üksnes häda ja viletsus ning lõputu hingeline kannatamine, vaid see võib saabuda vabalt ka naeru saatel.

Üks asi, mille puhul ma pean ükskord siin elus tegusa kolumnisti Peeter Koppeliga (kes muide arvab vist, et Müürileht on noorkommunistide väljaanne, mis on iseenesest humoorikas, aga see selleks) nõustuma, on see, et kahju on meie aja kaotsiläinud huumorist. „Naljast. Elurõõmust. Iseenese mitte nii kohutavalt tõsiselt võtmisest. Selle kõigega seotud vabadusest.” (May The Last Stand-Up Comedian Please Stand Up! – Edasi, 31.03.2017) Aga kui tema süüdistab selles nn lumehelbekesi, nende generatsiooni ning „sotsiaalse õigluse sõdalasi”, siis mina ütleks, vähemalt tele puhul, kus pole lumehelbekeste generatsioonist haisugi, et põhjus on vist ikkagi milleski muus.

Põhjus on võib-olla hoopis selles, et üheksakümnendad ja veel suhteliselt vabameelne nullindate algus on läbi ning elame ajal, mil jõudu koguvad konservatiivsed meeleolud. Haista Gängi puhul mõjus nt geide üle ilkumine rohkem juba parmustunud hääbuva heteromehe viimase appikarjena uue varasemast sootuks teistmoodi mentaliteedi kujunemise tõttu – see polnud tol hetkel tõsiseltvõetav kriitika homoseksuaalsuse kui sellise suunal. Ka praegu pole keelatud tundlikel teemadel naljatleda, aga küsimus on selles, mis positsioonilt seda tehakse. Dan Põldroosi kehastatud Haista Gäng esindas selles mõttes joodikuna ikkagi nullpositsiooni – kõneles oma suu kaudu seda, mida üks keskmine ajudeta tüüp mõtleb. Seda saabki lubada endale vaid Haista või näiteks Ivo Uukkivi kehastatud netikommentaator Lepo. Nii naeruväärsest positsioonist kõnelduna pole võimalik seda juttu ülemäära tõsiselt võtta ning sellise kahetisuse väljamängimine on peen oskus.

Kui tuba on täis valgeid inimesi ja selles leidub üks mustanahaline, ei ole ehk väga lahe terve õhtu neegrinalju teha, sest paratamatult tekivad sellisel juhul mingid jõuvahekorrad, mis panevad viimase rünnatava positsiooni. Samas, erand kinnitab reeglit – meenutagem „Tujurikkuja” viimase saate lõpulugu „Ei ole üksi ükski maa” 2015. aastal, kus täpselt selline olukord oskuslikult naljaks pöörati. Loomulikult oli südamepõhjani solvujaid, küll aga mitte nn sotsiaalse õiguse sõdalaste ehk liberastide seas, vaid pigem ikka vastaspoolel, kelle meelest oli teotatud püha rahvuslust. Paljud ilmselt ei suutnudki lugeda sealt välja kihti, mis viitas sellele, et rahvusluse taha püütakse peita rassismi. Eks mitmekihilisest intelligentsest huumorist ongi raske aru saada, aga on rõõmustav, et tehakse siiski ka sellist nalja. Ühed naersid ja teised olid vihased, normaalne! Ja pange tähele, laul sisaldas ka tabuks kuulutatud sõna „neeger”, mis näitlikustab kenasti, et kõik sõltub lõpuks kontekstist ning erinevad sõnad pole n-ö keelatud nende eneste pärast, vaid ennekõike halvustava tooni tõttu, mida nendele teatud ringkondades lisatakse. Praegu on ajad lihtsalt sellised, et rassistlike, šovinistlike ja teiste samalaadsete vaadetega inimesi, kes kinnistavad enda positsiooni kellegi teise pideva alavääristamise kaudu, ei lasta telekasse nalja tegema, mis on minu vaatepunktist vaadatuna suures plaanis väga sümpaatne ja selle koha pealt on Eesti televisiooniga kõik hästi. Koomiku/humoristi roll tuleb ikkagi välja teenida, sest õukonnaski on narrile lubatud julgem piiride kompamine kui teistele, olgugi et väga halva nalja puhul võib temagi peast ilma jääda – niivõrd oskuslikult tuleb tal oma sõnumit ning positsiooni konstrueerida. Põhjus, miks konservatiividel ei ole naljategemine siiani õnnestunud, on see, et seni pole vist leidunud konservatiivi, kelle peamine eesmärk oleks olnud nalja teha, vaid seda on püütud rakendada ennekõike oma ideoloogilise vankri ette, mistõttu neil on ühtlasi puudunud võime loobuda iseenese positsioneerimisest. Hea nali eeldab aga seda, et naljategija ei võta iseennast liiga tõsiselt. Liberaalidel paistab see paremini välja tulevat.

Õ-fraktsioon ja „Tujurikkuja” said sellise peene huumoriga viimasel dekaadil väga hästi hakkama, enne neid loomulikult ka „Kreisiraadio”, aga eks iga hea asi saab ükskord otsa. „Tujurikkujal” on olnud lisaks kahtlemata oluline roll telehuumorile märkimisväärselt kõrgemate standardite seadmisel, kui oldi varem harjutud. Seda, et selleni on raske küündida, näitab ka asjaolu, et keeruline on leida neile võrdväärseid järglasi.

Uued tulijad

Kvaliteethuumori teatepulka on püüdnud „Tujurikkujalt” vaikselt üle võtta Kinoteater, kes on mulle isiklikult läbinisti sümpaatsed tegijad, kuid arvestades, et just mina peaksin olema neile ilmselt kõige õigem sihtgrupp, jättis möödunud aastavahetusel eetrisse läinud Tarantino vesterni „Vihane kaheksa” matkinud lavastus mind siiski täiesti külmaks. Olles saate eetrisse minemise hetkeks joonud ära ka ilmselt juba klaasikese veini, pidi mul teleka ees ausalt öeldes tukk peale tulema – niivõrd kunstiliselt ambitsioonika huumoriga oli tegu! See ei tähenda kusjuures, et ma seda halvaks pean, aga tol hetkel antud kontekstis ilmselt liiga nišikas, nagu öeldakse. Olen juba harjunud, et aastavahetusel saab siiski oma rahvaga olla koos – seda nii heas kui ka halvas. Samas on tehniline oskuslikkus, mida Kinoteatri saates jagus külluslikult, iseenesest ainult palavalt tervitatud nähtus – meenutagem siinkohal ka „Tujurikkuja” Hiid-Haloneni ja Hiid-Ansipi legendaarset võitlust või Ott Sepa versiooni filmist „Klass” –, aga ainult sellest muidugi ei piisa, kui teema jääb vaataja jaoks arusaamatuks või kaugeks. Sarnasesse ämbrisse astus minu arvates ka entusiastlike filmiinimeste sketšikanal Nöök ja nende internetist vaadatav „MTA – ühe OÜ lugu”, kus muidu geniaalselt lihtsa ideega pingutati pisut üle – ühesõnaga, tehnilisest meisterlikkusest tekkis ruttu küllastumus ja nali venis pikale. Sama asja oleks saanud ära teha kordades lühemalt ja see oleks olnud nõnda märksa mõjusam. Samas on nii Kinoteatri kui ka Nöögi tegijate puhul ootused siiski ääretult kõrged – teostuslikult kvaliteedilt on need teistest omasarnastest peajagu üle. Ka Oskar Lehemaa, kes ongi ka sketšikanali Nöök režissöör, Mart Normetiga kahasse tehtud „Teadlaste öö: armastuse valem” oli tegelikult üsnagi lõbus vaatamine. Lootust on!

Hea nalja tegemine ei ole kahtlemata kerge – eriti kui seada eesmärgiks ühiskondlikult märksa teravamate teemade puudutamine. Kuid paratamatult tunnen ma nooremate tegijate puhul puudust teatavast mässumeelsusest ja enfantterrible’likust suhtumisest. Kas kõik peab olema nii viisakalt ära kammitud ja üle lakutud, igaks juhuks ära kohitsetud?! Vaadakem või erandina Vanamehe multikat – pisut vabameelsemat suhtumist, toorust ja tahumatustki ei tee naljale sugugi halba. Tuleb tunnistada, et nn vanadele peerudele jäävad nooremad naljategijad selle koha pealt üldiselt alla. Sellest hoolimata oleks uutel tulijatel avastada küllaga värskeid teemasid, mille käsitlemist needsamad peerud ei pea millekski. Jaguks neil vaid isepäisust ning söakust eelkäijatele kandadele astuda ning juba pealekasvavale telepublikule huvi pakkuvaid nähtusi pilke alla seada.

Pilt esilehel: Indrek Ojari kehastatud Hiid-Halonen sketšis „Hiid-Ansip vs Hiid-Halonen”. Kaader videost