Samal ajal kui suur osa inimestest püüab iga hinna eest oma äpardumisi varjata, leidub ka hingelisi, kes nendest vaid lõputult inspiratsiooni ammutavad ning iga juhtumise enese kasuks tööle oskavad panna. Kõigile kergenduseks tuleb ootamatuid olukordi ette ka parimatel meie seast.

Piret Krumm ja Katariina Tamm. Foto: Priit Mürk

Mul on tekkinud elus korduvalt küsimus, et kuidas mul on õnne omada selliseid sõpru nagu Katariina ja Piret. Iseäranis mõistetamatuks on see jäänud eelkõige põhjusel, et kui mina olen ikkagi tohutult tõsine inimene, on nemad, vastupidi, alati lõbusad. Kui mina seltskonnas midagi räägin, jäävad inimesed enamasti mõtlikult enda ette vahtima või asi kisub tuliseks vaidluseks, aga nende jutu peale rõkkab terve tuba või lausa saalitäis rahvast naerda. Kuni selleni välja, et erinevalt Katariinast ja Piretist puudub mul isiklikult pea täielikult võime enda üle nalja heita (samas ei takista see mul vähimalgi määral teiste üle naermast!) ning seda traagilisematena näivad pahatihti erinevad eluseigad.

Kui me pidasime toimetuses aru sellesinase huumorinumbri üle, tundus vältimatu rääkida nendel teemadel kahe noore naisega, kelle stand-up’i „Võidab see, kellel on kõige hullem mees” saatis üleriigiline äratundmisrõõm ning kes avasid sealjuures võimaluse kõikide nende hullude meeste, naiste ja nendevaheliste suhete üle rõõmustamiseks. Niisiis vedasin tüdrukud Eesti Filmi- ja Teleauhindade gala järgsel hommikul Kukekesse pead parandama, et küsida neilt, kuidas tragöödia elus ikkagi komöödiaks pöörata.

Mul on selline teooria, et kahekümnendate lõpp on kõige jubedam aeg inimese elus. Mida te arvate sellest?
Piret Krumm: Täiesti nõus! Ma ei tea, mul oli küll ikka väga suur segadus.
Katariina Tamm: Oli? On.
P.K.: Mina pigem ütleks, et algus oli väga õudne, aga nüüd hakkab tekkima teatav selgus, enesekindlus ja konkreetsem koridor, mida mööda minna. Muidu oli kogu aeg selline tunne, et hing on harali.
K.T.: Minu meelest läheb ka aina paremaks, päriselt! Põen vähem ebaolulise pärast ja julgust on rohkem. Julgust elada, eksida, katsetada ja enda mõtete eest seista.
P.K.: Ma olen mõelnud selle peale, et kui jõuan kolmekümnendatesse, siis tuleb kõige mõnusam aeg. Mina ootan vanemakssaamist – minu jaoks kaasnevad sellega kõik kõige paremad asjad. Esiteks see, et oled mingeid asju näinud, kogenud, sa ei tõmble enam… Kierkegaard väitis, et ükski näitleja ei ole võimeline mängima 14-aastast Juliat, kui ta pole vähemalt 32-aastane, sest näitlemine on kunst ja see kätkeb endas asja tuumani jõudmist teatava distantsi kaudu. Kuigi ühiskond on ehitatud üles hoopis teistpidi, et pigem on noorus lahe. Noor olla ongi väga tore, aga kui sul tekib elukogemus, on seda elu elada palju nauditavam.

Seletage seda mõtet veidi, et mismoodi on ühiskonna mõttes noorus lahe?
P.K.: Ma tajun, et meil tõstetakse pjedestaalile noorust ja edu. Ja selle õhinas toimub väga räige survestamine. Eriti tajun ma seda naiste puhul. See on iseenesest täiesti vale. Kui ma vaatan teatris oma vanemaid kolleege, siis mina kadestan pigem neid väga, sest neil on kogemus, mingi arusaam ja palju suurem enesekindlus kui minul.
K.T.: Olen eriti näitlejana aru saanud, kuidas elukogemus ja see, kui sa oled asjad enda jaoks läbi mõelnud, lisavad töösse sügavust ja selgust. Mul hakkab alles praegu tekkima tunne, et mul on natuke sisu, et laval mängida. See on huvitav küll, et meie ühiskonnas hinnatakse noori ja edu – ja mitte ainult näitlejate puhul, vaid see on üleüldisem –, aga vahepeal on päris hea vaadata, mida vanemad inimesed arvavad.
P.K.: Ene-Liis Semper ütles mulle kunagi, kui ma olin olnud teatris vist kaks aastat – me sattusime juhuslikult kokku ja rääkisime juttu –, et kõige ebahuvitavam näitleja on see, kes on just lavakast tulnud, sest tal puudub kunstniku lähenemine, oma idee. Otse koolist tulnu on nagu käsn, kes on mingeid teadmisi täis, aga see, kuidas või mida neist kasutada, selgub hiljem. Tegelikult on see kõik väga normaalne protsess, aga tol hetkel, olles ise selle käsna staatuses, ei tahtnud ma sellega kuidagi nõustuda. Hiljem olen selle peale mõelnud ja mõistnud, mida see öeldu tähendas.

Foto: Priit Mürk

Samas võib öelda, et te ise olete n-ö noored ja edukad. Mis on motiveerinud teid läbi selle paksu ja vedela minema?
P.K.: Minu jaoks ei ole see väga raske olnud. Vähemalt mina tunnen, et nüüd alles algab töö ja vaev ning enesetõestamine. Samas pole ma kunagi väga kaua istunud ja analüüsinud, kas iga järgmine samm, mille astun, on ikka kõige õigem. Kuidagi intuitiivselt on lihtsalt läinud nii.
K.T.: Ma ei tea, mul on küll raske olnud. Eriala mõttes on päris palju olnud raske, aga motiveerinud on põhiliselt inimesed. Seda tööd ei tee paratamatult ilma nendeta. Kindlasti on mul olnud õnne saada kokku õigete inimestega, keda ma olen usaldanud, imetlenud ja kes on mind inspireerinud. Endal on ka muidugi mingid isiklikud eesmärgid ja ambitsioonid, aga eriti nooremana ei ole veel mingit tohutut ettekujutust sellest, kuhu see kõik välja viib. Aga kõige suurem motivatsioon on ikkagi kirg ja armastus selle töö vastu. Põhiline, mis on mind näitlemise juures alati paelunud, on lihtsalt öeldes inimloomuse ja -käitumise uurimine. Endasse investeerimine nii intellektuaalselt, energeetiliselt kui ka emotsionaalselt, kartmata „alastust”, mida see töö eeldab.
P.K.: Üldjoontes ongi näitleja elu selline, et sul peab olema õnne, võimalusi ennast avada. Teatris ma vaatan ka, et kõik on kahtlemata väga andekad ja kõikides peitub midagi, aga iga kord, igas lavastuses see ei avaldu ja sul ei teki võimalust ennast välja pakkuda. Juhuste kokkulangevus on oluline selles mõttes, kas määratud roll sobib sulle ja kas need teemad sobivad ja nii edasi. Tihtipeale loed teatris töötades stendi pealt, millisesse lavastusse sind on määratud, aga lavastuse sisu ei pruugi sind ennast üldse huvitada. Võib öelda, et Kinoteater hellitas väga ära – koosseis ja kõik need inimesed, kes seal on, see on lihtsalt nagu või sees töötamine.

Ometi vallandus hiljuti poleemika selle üle, et Kinoteater ei saa riigilt tegevustoetust. Miks ei peeta seda n-ö päris teatriks?
K.T.: See on võtnud aastaid, aga nüüd vist enam-vähem on hakatud pidama. Tüüpiline arusaam on, et naljategemise värk ei ole tõsiseltvõetav; tehakse vahet naljategemise ja päris teatri vahel. Aga mulle tundub, et arusaam Kinoteatrist on selles mõttes muutunud, kuigi Kinoteater ise sellest vist eriti ei huvitu. Asja tehakse hingega ja publikule, kes seda armastab.

Kinoteater on valdavalt meelelahutus ja huumor. Kas huumor on kunst?
K.T.: Kindlasti!
P.K.: Noo mitte alati. Huumor võib ka väga labane olla, aga kui seada kõrgemad eesmärgid, siis kindlasti on kunst. Läbi aegade on olnud põhiline, et on draamanäitlejad ja siis on komöödianäitlejad – lõhestatus, mida kiputakse rõhutama. Kui sa teed nalja, siis see ei ole kunst. Kunst on see, kui sa kannatad ja nutad ja kõigil on valus. See on püha.
K.T.: Üks märksõna Kinoteatri ja nende inimeste puhul, kes seal jätkuvalt enamikku projekte veavad, on uute vormide otsimine või pidev nende järele janunemine. Kui võetakse mingi teema, siis nad mõtlevad, kuidas teha seda vormis, mida nad ei ole veel kasutanud. Neil on väga hea oskus ja võime teha seda intelligentse huumori võtmes. Ma arvan, et nalja teha on igal juhul raske. Nalja puhul on põhiline maitseküsimus – ka nalja võib teha igapidi, aga samal ajal võib üldse teatrit teha igat moodi. Samas, ilma naljata, on ülihalba tõsist teatrit ka ikkagi ülipalju.

Kumba teil endal raskem teha on, kas tõsist teatrit või naljatükki?
P.K.: (Äärmise pettumusnoodiga hääles) Väga raske on teha midagi, mis sind ennast üldse ei huvita – selgitada endale kuidagi, miks ma lavale lähen ja miks ma seda teen; kas see on oluline ja kas need inimesed, kes seda vaatama tulevad, sellest ka midagi saavad. Küsimus ei olegi selles, kas sa teed tõsist asja või komöödiat – kõige tähtsam on, et see sind ennast sütitaks; et see tekitaks sinus heas mõttes aukartust, tunnet, et kas ma saan hakkama. Selliseid asju on alati huvitav teha! See kas innustab mind ja paneb mind tööle ning viib mind sellistesse kohtadesse, kus ma varem ei ole olnud… Või siis teine variant on (virutab kahvli vihaselt taldrikusse), et see absoluutselt ei huvita mind! Ma ei saa aru, miks seda on vaja lavastada, ja siis ma pean selle endale ära seletama, et sellest kuidagi sirgeselgselt välja tulla.
K.T.: Ma mõtlesin esimese asjana sellele, et minu jaoks on küsimus ka inimestes, kellega koos ma mängin – kõige raskem on siis, kui sa ei leia kontakti nendega, kellega koos oled, ja kahjuks juhtub seda teatris tegelikult suhteliselt palju. Keeruline on, kui oled kellegagi koos laval, aga te ei ole tegelikult ühes kohas. Kui kontakt on aga olemas, siis võid isegi suhteliselt halba etendust anda!

Foto: Priit Mürk

Teid on üsna palju stereotüpiseeritud – kas või see „Absolutely Fabulousi” (legendaarne briti huumorisari – H.T.) teema. Kui teil oleks võimalus nendest stereotüüpidest vabaneda, siis mis on need unistuste rollid või formaadid, mida te tahaksite mängida või teha?
K.T.: Minu jaoks ei ole praegu kõige olulisem isegi vorm või stiil – kas see on teater või film või komöödia või draama –, vaid see, kuidas ma oma tööd teen. Piretiga koos tehtu on olnud mulle väga oluline, aga see, kas keegi seostab meid „Abs-Fabi” või millegi muuga, samas üldse mitte. Komöödia kõrval paeluvad mind väga ka füüsiline teater ja vormid, kus tekst ei ole kõige kandvam osapool. Praegu tegelen põhiliselt sellega, et püüan läheneda oma rollidele sisemise arusaama ja kujutluspildi kaudu, ning seda enne, kui hakkan üldse kuidagi välisele keskenduma. Varem rõhusin tohutult sellele, kuidas ma väliselt mängin – lõin hästi palju kihte, alustades sellest, kuidas teised asja näevad. Nüüd olen punktis, kus mul on sellest täiesti ükskõik, sest kõigepealt pean mina ise nägema. Koolis (Katariina õpib Royal Academy of Dramatic Art nimelises teatrikoolis Londonis – H.T.), kus veedan praegu kogu oma aja, käivad meil kõrvuti Shakespeare ja Tim Crouch, Stanislavski ja Jan Fabre. Nii palju erinevaid äärmusi ja olen omamoodi õnnelik kõigis. Ka „Hedda Gabler” resoneeris viimati lugedes eriti tugevalt.
P.K.: Mulle tundub, et meid kumbagi ei häiri tegelikult see pealesurutud formaat või stereotüüp ka seetõttu, et koos tehtu oli väljaspool teatrit ja teatris tegelesime samal ajal hoopis teiste asjadega. Kata oli siis veel Nukuteatris ja mina Draamas. Me ei saanud oma stand-up’iga ka nii kuulsaks, et oleks näiteks lavale läinud ja inimesed oleks kohe oodanud, et teeme nalja. Teiseks ei olnud meil alguses, kui oma esimest lavastust tegime, üldse eesmärk selle sarja moodi välja näha. See poogiti meile hiljem külge! Me ise ei võtnud isegi šnitti sellest! Mina näiteks tutvusin „Absolutely Fabulousiga” alles siis, kui olime juba oma etendusi mänginud. Aga see ei ole üldse seganud. Võib-olla seetõttu ka, et näitlejad, kes seda teevad, on väga humoorikad ja nendega sarnanemine on väga suur kompliment.

Kas teil on vahel tunne, et naiseksolemise juures on midagi tragikoomilist ja kui, siis millistes olukordades?
P.K.: Kõige koomilisem kogu asja juures on, et naise puhul luuakse suhteliselt ühepinnaline kujutis sellest, milline ta olema peab. Ja see on juba iseenesest naljakas, sest naised on palju mitmeplaanilisemad. Meedias ja reklaamitööstuses on naise keha ja üks sellest välja võetud formaat see, mille pealt kõik raha teenivad. Aga see, et naine on ka inimene, kelles on sama palju värve kui vastaspooles ja kellel on oma mõtted, on ikka veel üllatus! Naljakas on ka see, et kuna naised on nii alalhoidlikud, siis mingis mõttes nad ikkagi püüavad veel kuidagi sellesse kuvandisse mahtuda, ja see, et nad on nõus seda mängu ikka veel kaasa tegema! Põhiline komöödia algab siis, kui üritatakse suruda peale mingit väikest formaati-kasti, kuhu naine tegelikult ära ei mahu. Ma suudan täpselt sama palju mõelda, kui suudavad mehed. (Võidukalt) Ja tihtipeale võib-olla isegi rohkem! (Kõik lõkerdavad naerda)
K.T.: Me tegeleme praegu ühe näidendiga 17. sajandist, mille autor on Thomas Middleton. Ta kirjutas enda arvates tragöödia – selle nimi on „The Revenger’s Tragedy”. Teoses on üks süütu naine, kelle ümber käib jant, et kes kõik tahaksid temaga magada. Ja siis mehed kauplevad ta üle ja ema müüb ta maha… Näidendis on kõik naised kas hästi rumalad ja õelad või hästi süütud ja naiivsed – sellised karakterid. Ja meeste seas on tohutult palju selliseid tüüpe, kes otsustavad, mis tegelikult saab. Naiste elu keerleb nende meeste otsuste ümber. Kui me esimest korda lugesime seda, siis me ei saanud üldse aru, et see on tragöödia – see on täielik komöödia! See jauramine on nii naljakas seal, kuidas kõigega on nii üle pandud. Kui me seda nüüd kaks nädalat hiljem uuesti lugesime ja arutasime, et oot, kui vaadata nende naiste positsiooni seal ja suhtumist nendesse, siis see on tõesti ikkagi vist tragöödia. Ühesõnaga, me jõudsime ringiga tagasi sinna, et tegelikult on tegu ikkagi väga tõsise tükiga, sest nende naiste saatus sõltub ainult sellest, kuidas mehed otsuseid vastu võtavad. Olgugi et see ei olnud kindlasti selles mõttes tragöödiana mõeldud. See on jabur! Aga üleüldiselt ma arvan, et terves inimeseksolemises on midagi tragikoomilist.
P.K.: Huumor on selle juures kõige parem valuvaigisti.

Foto: Priit Mürk

Ma ei hakka küsima teilt nii mõttetut küsimust, et kuidas on naisena nalja teha…
K.T.: Palju lahedam kui mehena!
P.K.: Jah, selle sa võid kirja panna! Samas on ju alati tore, kui mehed ka nalja üritavad teha, kuigi see ei tule neil alati välja… Aga ikka on tore, kui inimene püüab!

Inimestel on väga erinev huumorisoon. Milline on teie oma?
P.K.: Ma ütleks ikkagi, et ropp!
K.T.: Ei ole! Ma küll ei ütleks, et peamine vool ropp on. Minu meelest me isegi hoidume roppustest. Esimene tingimus on see, et sa suudad enda üle naerda ega võta ennast mingil juhul ülearu tõsiselt. Vahepeal mulle tundub muidugi, et elus on see võib-olla juba liiga kaugele arenenud; et on asju, mida võiks natukene tõsiselt kaalutleda, kuna see piir, kus enam midagi tõsiselt ei võta, läheb vahepeal juba hõredaks. Kõik saabki tegelikult naljakas olla! Mingil hetkel, kui asjad on jumala pekkis, on kõik nali. Samas on see veidi selline kaitsemehhanism, et kõik on hästi fun ja naljakas…
P.K.: Ei no, sa võid nimetada seda kaitsemehhanismiks, aga mingis mõttes see ongi inimeseksolemise üks aluseid. Ütleme nii, et sa ei saagi midagi tõsiselt võtta. Näiteks lähed õhtul koeraga jalutama, vaatad tähti ja saad aru, et sa ei ole tegelikult nii suur, kui sa arvad. See on mõõtmete tunnetus, mis sul tekib, kui sa puutud kokku loodusega – sul tekib arusaam oma väiksusest. Linnas olmeprobleemide keskel olles tundub, et kõik on õudselt oluline. Tegelikult ei ole! Tegelikult näitab see, et sa suudad selle üle naerda, et oled eluterve ja sul on vaimselt kõik korras – ja see omakorda tähistab minu jaoks mingit intelligentsuse astet. Ja lõpuks muudab huumorisoon ka olme huvitavaks.

Elus tuleb pidevalt ette mingeid äpardumisi ja n-ö ebaõnnestumisi ja mulle tundub, et need on tihti naljade põhituum. Ja niisiis tekib aeg-ajalt küsimus, et kui üldse ei feiliks, siis ei saaks ju ka nalja. Kas hea huumorisoon annab mingi võimaluse nendes olukordades siiski õnnestuda või vähemalt õigustuse pahatihti ebaõnnestumiseks?
P.K.: Fakt on see, et ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes ei oleks kunagi feilinud. Ma olen saanud aru ainult sellest, et mõni inimene suudab seda paremini varjata, aga eksimine on ikkagi inimlik. Küsimus on selles, kas sa satud selle pärast masendusse või naerad selle üle.

Kuidas te ise oma elus mingitest väga piinlikest olukordadest välja olete tulnud?
P.K.: Minul on pigem nii, et kui juhtub väga piinlik asi, siis ma vaatan maha, ning kui see hetk on möödunud, siis mul tekivad alles tagantjärele lahendused. (Ühtäkki suurustlevalt) Aga muidugi enamjaolt ma olen ikka väga lahe naine ja suudan ikka ülihead nalja teha ja kõikidest olukordadest pigem ikka väga hästi välja tulla (naerab rahulolevalt)!
K.T.: Kõige lahedam on see, kui sa suudad neid hetki endale ja teistele teadvustada. Olla nii, et „Jap! Nii, nüüd on see hetk! Ojaa – siuke asi juhtus praegu!”. Selle asemel et häbeneda, mängi kohe suureks!
P.K.: Teed selles olukorras kohalolekukontrolli ja andestad endale kohe. Ei hakka endast halvasti arvama – ei peksa ega karista ennast kohe mõttes, vaid õpid läbi kohaloleku sellest olukorrast midagi. See on üks täiskasvanu tunnuseid, et suudad lahendada olukordi äärmustesse laskumata – suudad leida kesktee ja edasi minna.

Aga ikkagi, kas teile meenub mõni seik, mis on teis viimasel ajal mingit tohutut pikaajalist piinlikkust valmistanud?
K.T.: Mul, elades parasjagu teises kultuuriruumis, juhtub üle päeva midagi nii piinlikku, et ma ei jõua ära imestada. Aga õnneks olen keskkonnas, kus suudan koos teistega selle üle naerda. Ma olen harjunud inimestele mõista andma, et minu üle on lubatud naerda – ma ei võta ennast ausalt öeldes liiga tõsiselt. Nalja saab praegu ikkagi põhiliselt seoses keelega. Või lihtsalt asju on võimalik väga erinevat moodi tõlgendada. Alguses ma tõesti tundsin ülipalju piinlikkust, aga nüüd juba kuidagi veidralt naudin seda. Nii et see on praegu läbiv teema mu elus!
P.K.: Mul on selline asi, et ma ei suuda punastamist ohjeldada. Ja ma punastan isegi sellises situatsioonis, kus mina ei ole milleski süüdi, aga mul hakkab näiteks häbi kellegi teise pärast. Mul juhtus selline asi, et olin teatris – see oli selline poolimprovisatsiooniline asi Linnateatris – ja minu kõrval istuval naisterahval hakkas kotis telefon helisema. Üks näitleja pidas samal ajal monoloogi ja katkestas selle, kuna kogu tükil oli avatud kontseptsioon ning nad ei pidanud mingitest kindlatest reeglitest kinni pidama, vaid neid lõhkuma.
K.T.: (Kõlava umbusuga hääles) Linnateatris?! Mis tükk see oli selline?
P.K.: See oli „Nii see on (kui teile nii näib)”. (Jätkab elavalt seletamist) Ja siis Rain Simmul pidas monoloogi ja samal ajal minu kõrval oleval naisel telefon helises kotis. Ja järsku jäid kõik vait ja Rain Simmul ütles, et hästi, ta siis katsub edasi rääkida… sest telefon samal ajal kogu aeg helises ja naine otsis seda kotist, korrutades „Issand kui piinlik, issand kui piinlik” (kõik naeravad). Ta ei leidnud telefoni üles, mina seal kõrval tundsin, kuidas mul veri tõuseb näkku. Keegi ei saanud aru, kust see helin tuleb… Või noh, umbes said, aga kes see konkreetne inimene on, polnud päris täpselt selge. Elisabet Reinsalu ütles siis, et vaatame ikka kõik koos, kelle kotis ja kelle telefon see heliseb. Minul läks nägu sellest täiesti tulipunaseks, mille peale Elisabet ütles kõva häälega: „Vaadake, see on see senjoriita, kes on näost punane!” Aga see ei olnud minu telefon!!! See kõik oli nii õudne ja nii piinlik…
K.T.: Issand kui piinlik…
P.K.: Ja see kõik oli nii halb!!! Ja samal ajal kui ta näpuga mulle näitas, istusin ma lihtsalt kangestunult, sest mina ju ei otsinud oma telefoni! See punastamine on põhiline piinlikkuse tekitaja mu elus! Ma ei suuda seda kuidagi kontrollida ja neid situatsioone on kordades veel.

Foto: Priit Mürk

Punastamist ei saa tõesti takistada, aga kuidas te suudate iseenesest laval närvi säilitada, kui astute üles mitmesaja- või lausa mitmetuhandepealise publiku ees? Kuidas te seal rahulikuks suudate jääda?
P.K.: See on seesama asi, millest me alustasime, et miks on rohkema kogemusega näitlejaid tihtipeale huvitavam vaadata, sest neil on kõigele lisaks mingi närvitaluvuse aste, mida on kogenenumana lihtsam saavutada. Samas on alati mingi närv – see ei ole kunagi nii, et lähen lavale ja lihtsalt teen. Esietendusel on närv, reaetendusel on närv… Teinekord võib reaetendustel isegi hullem närv olla kui esikal! See oleneb häälestatusest või enesekindlusest või sellest, kuidas sa oled oma rolli ette valmistanud ja kas sa oled kindel, kuidas sa lavale lähed. Aitavad eeltöö ja piisavalt tugev ettevalmistus; et sul on millelegi toetuda. Aga kui tegime esimesi etendusi oma stand-up’iga, siis mäletan, et esietendusel mõtlesin siiralt omaette, et miks ma seda endale teen. Miks ma otsustasin nii, et lähen nüüd lavale ja hakkan nalja tegema? Mis haige vajadus on ennast teiste inimeste ees lolliks teha?!
K.T.: See on fookuse küsimus. Kui ma ei tea täpselt, mida mängima lähen, siis see tekitab närvi. Kui fookus on selge ja tead, mida tegema lähed, siis ei olegi seda hetke või võimalust närvi minna.

Kui jätkata korraks tõsisemate teemadega, siis mis teile viimasel ajal korda läheb?
K.T.: Mulle läheb korda see apaatsus, milles me elame. Tundub, et praegusel ajal, mil paistab valitsevat suur segadus ja üleüldine kaos, on inimesed kuidagi tuimaks tõmmanud, selle asemel et lahendusi otsida või midagi muuta. Ma ise muutun samamoodi täiesti tuimaks – ma ei jaksa ega suuda nende suurte jõududega võidelda. Global despair, üksindus ja individualism.
P.K.: Nõus, see tuimus ja kiretus on kõige suurem probleem ka minu jaoks. Ma näen sellist mugavuses olekut väga palju ja tajun seda ka enda puhul. Ma ei ole sellest puhas. Mind paelub ennemini inimene, kellega meie maailmavaated ei pruugi kattuda, aga kes vähemalt usub millessegi ja kellega saab üldse mingi arutelu tekkida.

Mulle tundub just vastupidi, et paljud inimesed usuvad väga kirglikult oma arvamusse.
P.K.: Ei no selles mõttes muidugi, et kui sa saad vabalt kommenteerida igasuguseid asju, ilma et peaksid oma nime ja näoga mõtteid kehastama ja reaalselt nende eest seisma, siis loomulikult on väga palju selliseid! Ma olen saanud nendelt inimestelt väga palju tagasisidet!
K.T.: (Naerab) Nimetagem seda tagasisideks!
P.K.: Sellist põhimõttekindlust või mingite asjade eest seismist kohtab üsna vähe. Just reaalses kontaktis. See, kui keegi kommenteerib kuskil, ei ole minu mõistes reaalne diskussioon. Internetis toimuv on kardinate taha varjumine – seal karjumine, peksmine ja võimlemine, see ei ole huvitav! Vanasti kutsuti ikka duellile – nüüd kisatakse kuskil õhus…
K.T.: …et oldaks millegi nimel valmis võitlema ja millegi eest seisma, isegi kui mingi aja pärast võib avastada, et see oli täiesti vale asi, mis on ka jumala okei.
P.K.: Täpselt! Ega see ei tähenda, et kui sa oled millegi eest võidelnud ja siis aru saanud, et see oli vale… vähemalt sa oled jõudnud kuhugi, oled midagi läbi elanud endas ja sinu sees on mingisugused protsessid toimunud. Ega see, kui inimesed omavahel vaidlevad või närvi lähevad, ei ole halb, vaid pigem tervitatav! See on igal juhul parem sellest, kui öeldakse lihtsalt, et natukene halb on olla küll, aga küll ma ära kannatan. Sellist asja ma kohtan Eestis palju, sest jube mugav on istuda kodus ja vaadata Netflixist mõnda sarja ja teki alla puuksu lasta. Kui ei huvita ühiskond, poliitika, kunst, siis omaenda elusse puutuv võiks ikka huvitada!

Kes või mis on teile Eestis viimasel ajal tehtud huumorist enim meeldinud?
P.K.: Pean ütlema – aga otseselt üldse ei rõhu sellele –, et minu viimase aja üks suurimaid teatrielamusi oli „Väljaheitmine” Draamateatris. Suur tänu läheb muidugi kõigile näitlejatele eesotsas Kristo Viidinguga, kes tegi fantastilise rolli, aga lavastuslikult mulle nii tohutult meeldis selle lavastaja (Hendrik Toompere jr – H.T.) maailm – kui lahedalt kerge suhtumine tal on. Mul on tihtipeale tunne, et kui keegi teeb mõne lavastuse, siis see kõik on hästi tõsine ja hästi tähtis ja oluline, aga see konkreetne lavastus kannab endas nii tohutut kergust, jaburat absurdi ja mingit väga-väga võluvat maailmatunnetust. Seal oli nii väga head huumorit kui ka päris palju tõsiseid teemasid. Aga ka „Eesti laul” – Ott Sepp ja Märt Avandi, kes suudavad selliseid suurformaate juhtida. Olles endiselt täielik „Tujurikkuja” fänn, oli tore taas nende käekirja näha. Jumal tänatud, et need mehed meil on.
K.T.: Ma olen saanud korduvalt hüsteeriliselt naerda, vaadates Mattias Naani. See stiil ja need teemad, millest ta räägib, ei ole üldse minu maitse, aga ta suudab teha seda nii võluvalt. Tõesti on südamesse pugenud. Lavastustest meenub Smedsi/Lángi/Ulfsaki „Just Filming” – polnud just teab mis naljatükk, aga nii palju äratundmist, muigamist ja sügavust.

Mis on teie hea vaibi allikas?
P.K.: Sõbrad!
K.T.: Tahad, ma ütlen sama? Ma ütlen ka sõbrad, aga ma mõtlen, et mis veel on… Raske töö ja palju trenni.
P.K.: Huumor eeldab, et sul on mingite inimestega side. Selline mahlakas huumor tekib ikkagi nende puhul, kelle vahel on mingi ärev energia. Täpselt samamoodi teemegi Kataga neid asju, sest ta on mu sõber ja meil on omavahel mõistmine, mida mul tavakolleegiga ei ole. See eeldab teatavat vabadust ja aktsepteerimist, et mina olen selline, nagu mina olen, ja sina oled selline, nagu sina oled.

Algab elav arutelu, kas Piret võib võtta veel ühe joogi. Kata õhutab tagant, et ta võtaks kõike, mida ta iganes tahab. Jutt läheb sujuvalt üle jauramiseks – samal ajal kui Piret kohvikus oma koera korrale kutsub, hakatakse arutama Olümpia hotelli spaasse mineku üle. Kata ei suuda ühtlasi ära imestada, kuidas kogu ta möödunudõhtusest glamuurist on jäänud järele vaid hapukurgipurgiga katkine kilekott tema käes. Mina naeran ja taipan ühtlasi, et iga naljategija jaoks on ilmselt ikkagi oluline ka publik, kes naljale pihta saab.