Riigipöörete, sõdade ja geopoliitiliste avalduste valguses tundub, et kunagisest hegemoonist on saanud maailmakorra lagundamisprotsessi eestvedaja. Seetõttu tuleb vaadata tulevikku ja mõelda, millises maailmas me õigupoolest tahame elada? Multipolaarses? Multilateraalses? Või hoopis sellises, kus üks koer sööb teise ära? 

Soome president Alexander Stubb tõi Davosis peetud kõnes välja potentsiaalsed tulevikustsenaariumid seoses hiljutiste arengutega maailmakorras. Esimese stsenaariumi järgi laguneb reeglitel põhinev maailmakord ja maailm naaseb multipolaarse süsteemi juurde. Teise stsenaariumi järgi võidutsevad multilateraalsus ning tugevad ja efektiivsed rahvusvahelised institutsioonid. See nõuab riikidelt aga enneolematut koostööd, rahvusvaheliste organisatsioonide radikaalset reformimist ja globaalse lõuna riikide agentsuse austamist. Rahvusvahelise poliitika hetkeseis kuulutab aga kõike muud kui multilateraalse maailmakorra võitu.

USA rünnak Venezuela vastu koos Nicolás Maduro vahistamise ning riigist väljatoimetamisega lõi järjekordse kiilu Ühendriikide ja tema eurooplastest liitlaste vahele. Mitmed Euroopa liidrid nimetasid Ühendriikide tegevust rahvusvahelise õiguse vastaseks ja mõistsid selle hukka. Eesti välisminister ei söandanud olukorda aga pikalt kommenteerida, öeldes vaid, et Eesti Madurot taga igatsema ei hakka. Samas rõhutas Tsahkna, et kõigis tegevustes tuleb lähtuda ÜRO põhikirjast ja rahvusvahelisest õigusest. Tema sõnul kutsub Eesti kõiki üles olukorra pingestamisest hoiduma.¹ 

Välisministri tühisõnalisest avaldusest hoolimata rikkus USA Venezuelat rünnates rahvusvahelist õigust. Rahvusvahelise õiguse kohaselt võib sõda pidada vaid enesekaitse eesmärgil, sõjaline sekkumine käimasolevasse konflikti või teise riigi vastu võib toimuda üksnes ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiidul. Jus ad bellum ehk õiglase sõja põhimõte on sõnastatud ÜRO põhikirjas. Sõjapidamist reguleerivad rahvusvaheline humanitaarõigus, mille moodustavad Haagi lepingud ja Genfi neli konventsiooni koos lisaprotokollidega.²³ Võime küll vaielda, kas ÜRO Julgeolekunõukogu on õige organ sõjapidamise üle otsustama või on tegu möödunud ajastu nähtusega. Kindel on aga see, et kui USA oleks tegutsenud rahvusvahelisest õigusest lähtudes ja rünnanud Venezuelat ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiidul, saanuks loosungist „reeglitel põhinev maailmakord” grammi võrra reaalsem nähtus. 

Sõja kuulutamine pole mugav

Rahvusvaheline õigus ei olnud aga ainus juriidiline raamistik, millele Trump sülitas – ta eiras ka Ühendriikide siseriiklikku õigust ning head õigustava. Ühendriikide põhiseaduse järgi võib sõja välja kuulutada üksnes kongress. Viimati juhtus see 1942. aastal, kui kuulutati välja sõda Natsi-Saksamaa liitlase Rumeenia vastu. Õigusprofessor Stephen Griffini sõnul ei peagi teise riiki tungimiseks kongress otseselt sõda välja kuulutama, kõige olulisem on n-ö seadusandlik heakskiit – sõjalise jõu kasutamise volitus, mis on olnud üle 80 aasta „seadusliku” sõjapidamise hea tava. Sellestki õigustavast on aga presidendid mööda vingerdanud. President Ronald Reagani käsul sekkus USA sõjaliselt muuhulgas Liibüasse ja Liibanoni, seda ilma kongressi volituseta. Omavoliliselt korraldas Liibüas droonirünnakuid ka president Barack Obama. 

Pärast suvel Iraani vastu korraldatud õhurünnakuid, mis pälvisid USAs kriitikat, kommenteeris Griffin, et Trumpi administratsioon on oma tegevuses sõjalise jõu volitust siiski nominaalselt austanud. Enne Iraani ründamist ei konsulteerinud Trumpi administratsioon küll otseselt kongressiga, vaid piirdus kongressiliikmete teavitamisega tulevastest rünnakutest Iraani vastu. Griffini sõnul ei pea Valge Maja kongressilt sõjalisi volitusi taotlema, juhul kui rünnak võõrriigi (Iraani) vastu jääb ühekordseks, nagu administratsioon on ka lubanud. Griffini arvamust arvesse võttes peab administratsioon nüüdsest kongressiga konsulteerima ning neilt sõjapidamiseks volitusi taotlema, vastasel juhul rikub Ühendriikide valitsus põhiseaduslikku korda, head õigustava ja -kombeid.⁴

Jaanuari alguses läks Trumpi administratsioon Venezuela sõjakäiguga taas kongressist mööda. Rünnak pälvis Ühendriikides palju teravat kriitikat, eelkõige demokraatidelt, aga ka üksikutelt vabariiklastelt. Endine MAGA võtmefiguur Marjorie Taylor Greene, kes läks juba veidi aega tagasi Trumpiga raksu, oli vabariiklastest kõige kriitilisem. Tema hinnangul on „narkootikumidevastane võitlus” silmakirjalik vale, kuna Trump andis varem armu endisele Hondurase presidendile, kes mõisteti kokaiini smugeldamise eest 45 aastaks vangi. Vabariiklasest senaator Mike Lee seadis samuti rünnaku legitiimsuse kahtluse alla, keskendudes kongressist kõrvalehiilimisele ja põhiseaduse eiramisele. Pärast vestlust välisminister Marco Rubioga muutis Lee aga tooni ja kirjutas sotsiaalmeedias, et rünnak oli ilmselt legaalne ning põhiseaduse II artikli alusel presidendi pädevuses. Rünnaku legaalsuse seadis kahtluse alla ka vabariiklane Thomas Massie, kelle sõnul pole võõrriigi presidendi arreteerimine tulirelvade omamise eest seaduslik, eriti kui juriidilise õigustusena tuuakse välja Ühendriikide 1934. aastast pärinev relvaseadus.⁵⁶⁷

Kiire kasum või põhjatu rahaauk?

Sõjandusekspert Rainer Saksa hinnangul puudub Trumpi välispoliitikal igasugune läbimõeldus. Siinkohal oskan vaid sekundeerida ning tunnistan, et Trumpi kõrval mõjub isegi Putin rahuliku ning kaalutletud välispoliitilise strateegina. Saksa sõnul ei ole Trumpi peamiseks motivatsiooniks Venemaa ja Hiina mõjuvõimu piiramine Ladina- ja Lõuna-Ameerikas ega ka Venezuela naftavarude hõivamine. „Põhjus on ikkagi see, et USA tahab kehtestada ennast, ja peab tunnistama, et maailm on vähemalt osaliselt Ühendriikide nõudmisi aktsepteerinud.”⁸Tartu Ülikooli endine sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets näeb Trumpi lihtsa ärihaina, kes mõtleb rahvusvahelistest suhetest kui äritehingutest.⁹ Seega on oluline mõelda selle üle, missuguse tehingu Trump Ameerika Ühendriikidele (loe: endale) Venezuelat rünnates kindlustas? 

Kui Saks pidas rünnaku peamiseks ajendiks vajadust Ühendriikide mõjuvõimu kehtestada, siis Trump ise on korduvalt naftast praalinud. Rünnaku järel ajakirjanikega rääkides ütles ta justkui muuseas, et kontakteerus naftakorporatsioonide tegevjuhtidega enne kui kongressiga.Oma teise valimiskampaania ajal suhtus Trump Venezuela toornaftasse aga tohutu jälestusega, võrreldes seda tõrvaga. USA „vedela kulla” kõrval polevat too bituumen, „kõige halvem nafta maailmas üldse”, mitte midagi väärt.¹⁰Trumpi vastuoluliste sõnavõttude valguses tuleb vaadelda Venezuela naftatööstuse tegelikku palet. OPECi andmetel on Venezuelas maailma suurim toornafta reserv, hinnanguliselt 303 miljardit barrelit toornaftat, mis moodustab kogu planeedi teadaolevatest naftavarudest umbes 17%. 1990ndate lõpus, oma naftatootmise tipus, toodeti Venezuelas päevas 3,5 miljonit barrelit. Kuigi naftatootmine on Venezuelas viimasel ajal veidikene tõusnud, ei ole 1990. aastate teise poole taset veel saavutatud. Hoolimata sellest, et Trumpi väitel kibelevad Ühendriikide naftafirmad Venezuelasse naasma, prognoosivad analüütikud, et 26 aasta taguse tasemeni jõutakse ilmselt seitsme kuni kümne aasta pärast ning see nõuab umbes 110 miljardi jagu investeeringuid. Trumpi praalimisest hoolimata on naftafirmad jätkuvalt kahtleval seisukohal ning ühtegi kindlat investeeringut ei ole veel tehtud. Naftatootjad ootavad poliitiliselt ja ka majanduslikult stabiilset Venezuelat, ehku peale ei lähe praegu keegi välja ja miljardeid väärt investeeringud jäävad ootama helgemaid päevi. Kiire kasum on soovunelm.

Koer-sööb-koera-maailm

19. sajandil töötas Ühendriikide president James Monroe välja välispoliitilise doktriini, mille keskseks ideeks oli Ameerika Ühendriikide ülemvõim nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikas. Monroe sõnul olid Lääne-Euroopa riigid kohustatud austama läänepoolkera USA huvisfäärina. President Roosevelti ametiajal võeti seoses doktriiniga seisukoht, et USA võib oma välispoliitika huvides (ja doktriini jõustamiseks) rakendada „rahvusvahelist politseijõudu”. Sellest tulenevalt võib USA sekkuda sõjaliselt läänepoolkera riikidesse ning käituda oma huvisfääris olevate riikidega, kuidas iganes heaks arvab. Trumpi administratsioon on otsustanud selle 19. sajandi jäänuki enda kasuks tööle panna. Kratile pandi hellitavalt nimeks Donroe doktriin, Donaldi järgi, muidugimõista.

Pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist aastal 1991 sai USAst planeedi ainukene ülijõud. End punases kastmes leotanud Vene Impeerium oli lagunenud ning Hiina ei olnud veel üles ärganud. USAst sai tõepoolest „maailma politseinik”, olgugi et terminil oli pilkav alatoon seoses Afganistanis, Iraagis, Süürias ja paljudes teistes kohtades toimunud sündmuste ja nende tagajärgedega. 

Donald Trumpi üks peamine lubadus oli lõpetada lisaks sõdadele ka „maailma politseiniku” mängimine. Vastuolu seisneb aga selles, et hegemoonina „maailma politseinikku” mängida poleks ilma NATO ja Euroopa liitlasteta võimalik. Samuti lubas Trump lõpetada absoluutselt KÕIK sõjad, KÕIK sõjalised sekkumised, KÕIK režiimivahetused. Seejärel sekkus ta sõjaliselt Venezuela siseasjadesse ning lasi röövida Venezuela presidendi. America First! Trumpi silmis oligi Venezuela ründamine USA huvide esikohale seadmine, sest Venezuelas on tohututes kogustes maavarasid, mille arvelt Ühendriikide korporatsioonid kasumit teenima hakkavad. Kuid Venezuela nafta ja maagaas pääsevad turule ainult siis, kui need jõuga turule tuua. Venezuela ründamine oli egomassaaž. Trump tõestas Ühendriikide valmisolekut ning võimekust oma huvisfääris kõva käega poliitikat ajada. Teisalt oli see tõestus Ameerika Ühendriikide vägevusest Trumpile endale.

Trump ja tema kaaskond usuvad ülbelt sellesse, et USA saab ülijõuna hakkama ilma liitlasteta, sest kõike saab teha tehingute kaudu ning äri tasub ajada vaid siis, kui see on Ühendriikidele (loe: talle) kasumlik. Tuleb meeles pidada, et mehe jaoks, kes on teinud maailma võimsaima riigi presidendiametist isikliku krüptoraha kaevanduse, tähendavad kokkulepe ja diil väga erinevaid asju. Multipolaarses maailmas ei ole kohta kokkulepetele, mis on midagi muud kui ostu-müügilepingud, või ühisel juriidilisel raamistikul põhinevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele. Valge Maja teatas hiljuti, et Ühendriigid lahkuvad ametlikult ja seega ka lõplikult Maailma Terviseorganisatsioonist. Rahakraan keeratakse kinni ning lapsed Aafrikas ei saa enam vaktsiine, sest Aafrika mandri laste vaktsineerimine ei too otsest ja kiiret kasumit. Kui Ukraina sõjaline toetamine ei ole kasulik Trumpile, ei ole see kasulik ka Ühendriikidele. Kui liitlassuhted tähendavad kulutusi, siis need ei ole kasumlikud. Trumpi administratsiooni jaoks loevad ainult toores jõud ja USA huvivöönd – suurem valitseb, väiksemad ja nõrgemad alistuvad. Need, kes jäävad väljapoole huvivööndit, on konkurendid või halvimal juhul vaenlased. 

USA ametlikus rahvusliku julgeoleku strateegias on käsitletud Euroopa Liitu stagneeruva organisatsioonina, mis pärsib Ühendriikide majandushuvisid Euroopas. Uus strateegia näeb ette, et Ühendriikide prioriteediks saab Euroopa Liidu ja Venemaa suhete kiire stabiliseerimine, nn strateegilise stabiilsuse saavutamine, agitatsioon ja liikmesriikide sees Euroopa Liidule vastupanu kultiveerimine ning Euroopa turu avamine Ühendriikide toodetele ja teenustele. Enamik strateegias tehtud etteheidetest on seotud Euroopa Liidu poliitkultuuriga. Väidetavalt on Euroopa kaotamas oma „euroopalikkust” ning „tsivilisatsioonilist enesekindlust”, mida iganes see ei tähendaks. Rõhutatakse, et Ühendriigid ei aktsepteeri kliimamuutuste ideoloogiat, mis on „Euroopale palju kahju tekitanud”.¹¹

Gröönimaa hõivamise põhjendused

Samal ajal on Ühendriikide tagaaias hulk riike, kes ei taha USA nõudmistele alluda ja kellega ei ole kasumlik ka äri ajada. Maailma kõige võimsamale riigile ei ole seesugune olukord tema enda mõjusfääris lihtsalt aktsepteeritav. Trumpi ja tema õukonna lihtsakoelises ning robustses koer-sööb-koera-maailmas on USA kiskja ja tema vahetud naabrid saak, keda on mõnus hommiku-, lõuna- või õhtusöögiks pintslisse pista. Selles kontekstis pole sugugi üllatav, et Trump oma Euroopa liitlastele noa selga lööb. Gröönimaa avantüüril ei ole mitte ühtegi ratsionaalset ega adekvaatset põhjendust, USA üritab lihtsalt oma kujutletavas huvivööndis oma tahet peale suruda, isegi kui see tuleb liitlaste arvelt. Kuid tasakaalustatud ajakirjanduse huvides võtame Trumpi väited ükshaaval ette. 

Esiteks: Trumpi sõnul peab Gröönimaal olema tagatud USA sõjaline kohalolu, mis on tema arvates saavutatav ainult siis, kui Gröönimaa on USA osa. Väide ei pea vett, sest NATO liikmena on Ühendriikidel võimalus rajada liitlasriikidesse oma sõjaväebaase või kasutada teise riigi baase oma sõjaväe tarbeks. Ühendriikidel on Taaniga pikaajaline militaarkoostöö, mille kohaselt on neil alati õigus taotleda Taani käest luba oma sõjaväelise kohalolu suurendamiseks. Taani rahvusvaheliste uuringute instituudi teadur Mikkel Runge Olesen ütles ajakirjandusele, et Ühendriikidel on Gröönimaal niivõrd vabad käed, et nad võivad seal põhimõtteliselt teha, mida iganes nad tahavad.¹² Taani on väljendanud igakülgset valmisolekut Ühendriikide sõdureid Gröönimaal võõrustada. Ei eksisteeri ühtegi stsenaariumit, mille alusel peaks Gröönimaa olema osa Ühendriikidest, et sinna saaks paigutada USA sõjatehnikat. 

Teiseks: Trumpi sõnul on ta motiveeritud Gröönimaad venelaste ja hiinlaste eest kaitsma, sest väidetavalt ei saa Taani sellega hakkama. Seegi põhjendus on ülimalt küüniline ja ebasiiras, sest praegu on Euroopas käimas täiemahuline sõda, mis kestab pea neljandat aastat, kuid Trump ei ole mingisuguseski mõõtmes pühendunud Ukraina kaitsmisele. Eelmise aasta alguses otsustas Trumpi administratsioon lõpetada otsese sõjalise abi andmise Ukrainale. Väide, et USA peab Gröönimaad omama, et seda Venemaa või Hiina eest kaitsta, ei ole lihtsalt tõsiseltvõetav.

Kolmandaks: Trumpi sõnul ei ole ühtegi dokumenti, mis kinnitaks Taani omandiõigust Gröönimaa üle. Too väide on lihtsalt lausvale. Rahvusvaheline Kohus kinnitas 1933. aastal Norra ja Taani vahelise piiritüli lõppotsuses, et Taani Kuningriigil on seadusjõuline omandiõigus kogu Gröönimaa üle. Juriidiliseks tõestusmaterjaliks pidas Rahvusvaheline Kohus 1814. aastal Rootsi ja Taani Kuningriigi vahel sõlmitud Kieli rahulepet, mille alusel nõustus Taani andma Norra Rootsi valdusesse ning sai vastutasuks norralaste asundused Gröönimaal, Islandil ja Fääri saartel.

Ausus, austus, õigus ja õiglus

„Me teadsime, et lugu reeglitel põhinevast maailmakorrast oli osaliselt vale, et kõige tugevamad vabastavad end siis, kui see on neile mugav. Me teadsime, et kaubandusreegleid rakendati asümmeetriliselt. Ja me teadsime ka seda, et rahvusvahelist õigust rakendati vastavalt süüdistatava või ohvri identiteedile erineva karmusega.”

Nõnda kõneles Davosis Kanada peaminister Mark Carney. Oma pöördumises mõjus Carney otsekoheselt, ausalt ja värskendavalt, ajades laiali valetamisest, vassimisest ja sisutühjast jutust läpatanud õhu. Tema ülestunnistus mõjus vapustavalt, kuid erakordne aeg, milles me elame, nõuabki riigipeadelt moraalset selgroogu ja ausust. Just moraalne autoriteet on väikeste jõu aluseks. See jõud ei ole sõjaline või majanduslik, see ei tulene rahvaarvust, maapõues lebavate muldmetallide, mineraalide või kütuste kogumahust ega ka mitte pankadest või monopoolsetest suurkorporatsioonidest. See jõud tuleneb aususest, austusest, õigusest ja õiglusest. 

Carney kõnest kajasid läbi president Lennart Meri sõnad: „Väikeriigi tuumarelv on rahvusvaheline õigus.” Kuid see tuumarelv kaotab oma surmavuse, niipea kui seda ei rakendata võrdselt, kui seda mugandatakse ja väänatakse omaenda huvide nimel. Sellisel juhul pole enam ausust, rahvusvaheline õigus ei tähenda mitte midagi ning nõrgemad jäävad relvituks. Eesti jääb relvituks.

Kjete Trutin on endine Tartu Ülikooli ajalootudeng ja professionaalne viriseja. Vabal ajal veab ta Tartus Barlova baaris oma intervjuusarja „Orbiit”.

1. Tsahkna, M. 2026. Maduro pärast me pisaraid ei vala. – ERR, 03.01. ↩︎
2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri, 1945. ↩︎
3. International Humanitarian Law. – Center for Global Law and Justice, 2026. ↩︎
4. Neuman, S. 2025. Can a president declare war without consulting Congress? Here’s what to know. – NPR, 23.06. ↩︎
5. Kapur, S.; Thorp, V. F.; Welker, K. 2026. Some lawmakers criticize Trump’s attack in Venezuela, fearing a costly new war. – NBC News, 03.01. ↩︎
6. Harb, A. 2026. US Republicans back Trump on Venezuela amid faint MAGA dissent. – Al Jazeera, 04.01.[ ↩︎
7. US lawmakers react to attack on Venezuela, ‘capture’ of Nicolas Maduro. – Al Jazeera, 03.01.2026. ↩︎
8. Saks, M. 2026. Tundub, et Trumpil ei ole Venezuelas ega mujal maailmas kindlat plaani. – ERR, 05.01. ↩︎
9. Eamets, R. 2026. Donald Trump käitub nagu tavaline ärimees. – ERR, 10.01. ↩︎
10. Lanard, N. 2026. “Garbage”: How Trump Used to Talk About Venezuelan Oil. – Mother Jones, 09.01. ↩︎
11. National Security Strategy of the United States of America. – The White House, 2025. ↩︎
12. Gettleman, J.; Nierenberg, A.; Tekeli, M. 2026. Buy Greenland? Take It? Why? An Old Pact Already Gives Trump a Free Hand. – The New York Times, 07.01. ↩︎