Valgevene on Ida ja Lääne vahel asuv, ühtaegu iseseisev ja samas Venemaaga tihedalt seotud limboriik. Kuidas avaldub tänapäeval valgevenelaste hübriididentiteet ja miks saab Moskvas osta Valgevenest pärit ananasse?
See oli aastal 2005, kui Viljandi Folgil esines Valgevene folk metal’i bänd Osimira. Või mis metal, selline psühhedeelne ja eksperimentaalne ja metallikõlaline koosseis. See juhtus umbes samal ajal, kui Valgevenes käisid protestid president Lukašenka vastu. Tartus ja Tallinnas seisti tänavate valgepunavalgete lippudega. Toetati Valgevene opositsiooni meeleavaldusi Lukašenka üha autoritaarsemaks muutuva režiimi vastu. Ja kuidagi jäi mulje, et Valgevenes seisavad enam-vähem kõik euroopalike väärtuste eest ja Lukašenka režiimi vastu. Asi on selles, et Nõukogude Liidu kokkukukkumise järel iseseisvunud Valgevenes oli riigilipuks valgepunavalge lipp, kuid aastast 1995 mindi üle Nõukogude Liidu aegsele Valgevene NSV lipule, sirp ja vasar koristati lihtsalt lipu ülaservast ära. Sellest ajast saadik on valgepunavalge lipp Valgevene opositsiooni sümboliks.
Nojah, niimoodi täidetuna Valgevene opositsiooni toetamise entusiasmist, suundusin ka mina Viljandi lossimägedele tegema intervjuud Osimira laulja ja liidriga, täiesti mitteslaaviliku nimega Andriej Palautenjaga. Vestluse alguses nimetasin Lukašenkat üleolevalt „Batkaks” ehk isakeseks, nii nagu tunti Lukašenkat venekeelses ruumis. Mis järgnes, oli kiidulaul Lukašenkale ja tiraad sellest, et parim asi, mis Valgevenega kunagi on juhtunud, on Lukašenka. Nimelt elab tänu Lukašenkale Valgevene inimene paremini kui naabruses asuva Leedu või Venemaa elanik. Lukašenka säilitas kolhoosid ja tehaste kuuluvuse riiklikus omandis, põllud on haritud ja pensione makstakse. „Me ju näeme, mis toimub Venemaal ja Leedus,” ütles Andrus. „Seal elavad inimesed vaesuses, tulevad vaevalt ots otsaga kokku. Elu on väga ebakindel.” Ma olin üksjagu pahviks löödud. Muidugi oli mu üllatus seotud sellega, milline kuvand oli Valgevenel tolleaegses Eestis. Aga nagu selgus, siis päris üheselt ei saa Valgevenesse ja seal toimuvasse kunagi suhtuda.
Homogeenne liitriik või etniline lapitekk?
Valgevenest rääkides tuleks teada seda, et 1999. aasta detsembrist on Valgevene ja Venemaa Föderatsioon liitriik. Tinglikult võiks isegi väita, et ei Venemaad ega Valgevenet pole iseseisvate riikidena olemas. Ma elasin aastatel 2000–200l Venemaal ja siis oli liitriigi teema sealses meedias väga üleval. Lühidalt öeldes käis Putini ja Lukašenka vahel paras kangutamine, et kes värsket liitriiki juhib. Lukašenka demonstreeris igal võimalikul ja võimatul puhul, et tema on parim kandidaat Valgevene ja Venemaa ühendatud riiki juhtima. Putin polnud muidugi sellest ideest vaimustuses. Ma mäletan, et Lukašenka väitis ühes intervjuus, et uue liitriigi rahaks võiks saada Valgevene rubla. Ühisriigist pole aga siiani funktsioneerivat ühendust saanud. Kõige funktsioneerivam institutsioon Venemaa-Valgevene ühisriigis on ühine ajaleht, mida keegi ei loe, ehkki omal ajal oli seda võimalik mõningate Moskva metroojaamade leheputkadest osta.
Valgevene asub regioonis, mida võiks kirjeldada kui Ida ja Lääne kohtumispaika. Just seetõttu on Valgevene olnud eri aegadel Poola, Leedu suurvürstiriigi ja Venemaa koosseisus ning alluvuses. Ajalooliselt on valgevenelased olnud maarahvas ning Valgevene linnades tegutsesid poolakad, juudid, leedukad ja sakslased. Kõigi nende rahvaste kultuurid jätsid ka oma jälje valgevenelaste kultuuri. Võib öelda, et valgevenelased on lääneukrainlaste järel vahest kõige euroopalikum idaslaavi rahvas. 2019. aasta rahvaloenduse andmetel identifitseeris natukene üle 80% riigi umbes 9,5 miljonist elanikust ennast valgevenelastena. Tegelikult oli kogu see regioon Ukrainast Lõuna-Lätini kuni II maailmasõja alguseni etniline lapitekk. See kajastub ka selles, kes ennast tänapäeval üldse valgevenelasteks peavad.
Kindlasti on mõnigi kuulnud, et Leedul on n-ö poolakate probleem ehk et Leedu territooriumil elavad poolakad soovivad perioodiliselt rohkem autonoomiat ja tunnustust. Samas väidavad paljud leedukad, et need poolakad on tegelikult hoopis valgevenelased ning Leedus kõneldav poola keel on pigem valgevene keel. Mulle seletasid kunagi sealtkandi keeleteadlased, et on olemas väike ja suur valgevene keeleruum. Väike on Valgevene ning suur ruum hõlmab ka Ukrainat ja Leedut. Lisaks sellele elavad Leedus Valgevene piiri ääres tinglikult valgevene keelt kõnelevad inimesed, kes kutsuvad ennast tutašnõe ehk „siinkandi inimesteks”. Kui ma kunagi Lõuna-Leedus käisin, siis tegelesid tutašnõe sellega, et tõid Valgevenest salakaubana sigarette ja alkoholi ning müüsid seda edasi. Ehkki see kummaline rahvarühm ei pea ennast ei leedukateks ega valgevenelasteks, on neil Valgevenes sugulased, kes olid samuti hõlmatud salakaubavedamisse.
Kõige funktsioneerivam institutsioon Venemaa-Valgevene ühisriigis on ühine ajaleht, mida keegi ei loe, ehkki omal ajal oli seda võimalik mõningate Moskva metroojaamade leheputkadest osta.
Valgevenelane kui hübriid
Antropoloogiliselt on Valgevene ning ta elanikud suurepärane näide hübriididentiteedist. Võib öelda, et valgevenelaseks olemise aluseks on see, et ei olda venelased. Nagu Ukrainatki, ühendavad valgevenelasi Venemaa venelastega tihedad sugulussidemed, aga ka ühes kultuuriruumis elamine. Valgevene artistid nagu Bi-2 olid populaarsed Venemaal, samas on Venemaa kaasaegne kultuur ka Valgevenes tuntud ja tarbitav. Seda viimast ehk Venemaa filmide, raamatute ja popmuusika domineerimist kohtab ka mujal post-nõukogude ruumis, näiteks Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Moldovas ja Armeenias.
Ukraina pingutab praegu kõvasti, et Venemaa kultuuriruumiga sidemed katkestada, ning tekitab sellega Venemaal pidevalt proteste. Valgevene puhul vaadatakse Venemaa kaasaegsele kultuurile ja ajaloolisele kultuuripärandile lahkemalt, peetakse seda enam-vähem enda omaks. Venemaa kultuuriruumis elamist kergendab ka see, et lõviosa ennast valgevenelasteks pidavaid inimesi on tegelikult venekeelsed. Valgevenes räägitakse valgevene keelt suhteliselt vähe, ehkki ametlikult on tegemist riigikeelega. See on jälle tüüpiline paljudele endises Nõukogude Liidus elanud rahvastele, et linnades mindi üle vene keelele ning peeti etnilises emakeeles rääkimist just nagu taandarengu ja mahajäämuse sümboliks. Eks Valgeveneski ela valgevene keel peamiselt maarajoonides, ehkki siin on väike „aga”. Kui Lukašenka kümmekond aastat tagasi järjest rohkem kruvisid kinni keerama hakkas, muutus valgevene keel võimuvastasuse ja opositsioonilisuse sümboliks. Euroopaliku orientatsiooniga noorte seas muutus ühtäkki popiks rääkida avalikult ning häbenemata valgevene keelt. See üleminek polnud aga totaalne. Nii on ka Eestis esinenud Valgevene punkbändid (näiteks Mister X) laulnud peamiselt vene keeles, ehkki mõni Valgevene bänd (näiteks nüüdseks kahjuks vist laiali läinud) Messed Up laulis peamiselt inglise keeles. Nii vaadates on Valgevene alternatiivkultuur väga läänelik, inspiratsiooni on saadud pigem Poolast ja Saksamaalt kui Venemaalt.
Traktorid ja ananassid
Valgevene ühiskonna igas eluvaldkonnas eksisteerib dilemma – kas Venemaaga või ilma? Majanduslikult on Valgevene Venemaa küljes kinni mis kinni. Valgevene põllumajandustehnika (need kurikuulsad sinised Belarusi traktorid) turg on peamiselt Venemaal. Ka on Venemaa väga oluline Valgevene toidukaupade ekspordimaa, ehkki toidukaupu üritatakse ka mujal endises Nõukogude Liidus turustada, näiteks Gruusias ja Kasahstanis. Ka toidukaupadega on seotud omalaadne paradoks. Kui Eestis on Valgevene mahlad ja konservid n-ö Vene toit, siis Lõuna-Kaukaasias või Kesk-Aasias on samad asjad koos musta leivaga „euroopalik” toit.
Üks asi, mida Valgevene kohta korrutada armastatakse, on see, et tegu on viimase säilinud osaga Nõukogude Liidust. Väga hea näide „nõukakast” on just Valgevene importtoit. Riia jäätis, Eesti ja Moskva vorstid, Vene juust – Valgevene toidupoed Gruusias on tõelise „tagasi minevikku” sortimendiga kohad. Ning, last but not least, Venemaa müüb Valgevenele odavama hinnaga gaasi ja naftatooteid ehk sisuliselt doteerib Lukašenka režiimi. Teisalt on Valgevene olnud see värav, mille kaudu on Venemaale kogu aeg igasugu Venemaal või Venemaale keelatud kraami toodud. Kui Putin keelas 2014. aastal Euroopa Liidu toiduainete impordi, siis ilmusid Venemaal müügile näiteks ananassid ja igasugu peened juustud sildiga „Made in Belarus”. Selle kohta on isegi anekdoot: „Läheb inimene Moskvas poodi ja soovib teada, kust on pärit müügil olev ananass. „Valgevenest,” ütleb müüja. „Aga Valgevenes ju ei kasva ananasse,” vastab ostja selle peale. Müüja nägu kivineb ja ta ütleb: „Nüüd kasvavad!””
Piirivalvurist marionett
Tuntud Valgevene opositsiooniliidrite paar Sjargei Tsihhanovski ja Svjatlana Tsihhanovskaja olid 2014. aastal ning ka hiljem avalikult Krimmi annekteerimise pooldajad.
Ka Lukašenka režiim on samasugune liminaalne nähtus, nagu on Valgevene majandus. Euroopa viimaseks diktaatoriks nimetatud isevalitseja oli kusjuures väga kõva spordimees, täitsa Jürgen Ligi mõõtu. Nüüd on ta iga korraga, kui teda teleriekraanilt näidatakse, jälle paar kilo juurde võtnud. Oma olemuselt on Lukašenka tüüpiline Nõukogude nomenklaturist ja ta on teinud kõike, et Nõukogude vaim elaks mitte ainult tema keelekasutuses, vaid terves riigis. Näiteks eksisteerivad Valgevenes siiani kolhoosid. Linnad on puhtad ja teed korras ehk nagu ütles üks mu sealtkandist pärit kolleege: „Fassaad on ilus!” Enne kui Lukašenka muutus täielikuks Putini marionetiks, oli tal pidevat kemplemist Putiniga tollitariifide üle, nii et teatud Valgevene toiduainete import on Venemaal mitu korda ära keelatud. Samas, ehkki olles autoritaarne, pole Lukašenka riiki lukku pannud. Valgevenelasi lubatakse Läände õppima, mis omakorda tähendab euroopalike ja demokraatlike ideede sissevoolu riiki. Valgevene teadlastel on võimalik käia Läänes konverentsidel ning seal stažeerida. Kui aga vaadata Valgevene televisiooni, mis veel kümmekond aastat tagasi oli Eestis võimalik, siis on tegemist Venemaa riigitelevisiooni väikese vennaga – samasugune presidendi isikukultus ja Lääne-vastane retoorika.
Venemaa ja Euroopa dilemmat demonstreerib kas või see, et Vene Maailm pole Valgevene elanikest mööda läinud. Venelaste vennasrahvaks pidamise ideoloogia on Valgevenes tugev ning väga tihti on valgevenelased pigem Venemaa poolt. Nii on Eestis kas ignoreeritud või siis vähe teada tõsiasi, et siinmaalgi tuntud Valgevene opositsiooniliidrite paar Sjargei Tsihhanovski ja Svjatlana Tsihhanovskaja olid 2014. aastal ning ka hiljem avalikult Krimmi annekteerimise pooldajad.
Nii ongi Valgevene riik, kus omavahel põimuvad Ida, Lääs ja nõukaminevik. Nõukogudeaegne lipp, aga väga läänelik punkmuusika, Nobeli kirjanduspreemia pälvinud vene keeles Nõukogude minevikust kirjutav kirjanik Svetlana Aleksijevitš ja totaalselt riigi kontrollitud plaanimajandus. Ma ei kahtle, et võib-olla isegi enamik valgevenelasi toetab Venemaad käimasolevas agressioonisõjas ja usub kõiksugu Kremli vandenõuteooriaid, ent Valgevene politseinikud ja sõjaväelased ei tervitanud Vene vägede saabumist riiki, pigem töötasid sellele vastu. Hiljutised väga talitsetud ja siivsad protestid Valgevenes suruti võimu poolt idamaise brutaalsusega maha. Kui Ukrainat nimetatakse Venemaal anti-Venemaaks, siis Valgevene võiks olla mitte-Venemaa.
Aimar Ventsel on sotsiaalantropoloog, kes on teinud uurimistööd mitme endise Nõukogude Liidu maal. Peamised uurimissuunad on viimasel ajal küll Arktika ja Kesk-Aasia.
