Kohe-varsti ilmuva Müürilehe arengumaade numbri soojenduseks viskab Maia Tammjärv kiire pilgu kodumaistele Aafrika-uudistele ning tõdeb, et künnist kipuvad ületavad pigem kurioossed seigad. Kas see ütleb midagi Aafrika või Eesti meedia kohta?

Kaader filmist „Prints Zamundast"

Aafrika on nii ruutmeetritelt kui ka rahvaarvult maailma suuruselt teine kontinent, hõlmates 54 erinevat riiki ja kõvasti rohkem kultuure. Toome siinkohal ära olulisimad märksõnad, millega kogu see suur manner on ühe tillukese Ida-Euroopa riigi meedias 2017. aastal laineid löönud, sest paistab, et pilt ei ole kuigivõrd üllatav ega stereotüüpe murdev.

Tõsi küll, Zimbabwest ja selle kauaaegsest eksliidrist Robert Mugabest teame me nüüd märgatavalt rohkem kui veel mõned kuud tagasi, aga ega needki teadmised pruugi väga kauaks meie teadvusesse jääda. Kui paljud meist mäletavad näiteks veel, et jaanuaris sai pisike Gambia lahti pikaaegsest diktaatorist – olukord lahenes küll õnnelikult, st veretult, juhtus ainult see jama, et põgenev diktaator võttis endaga ka riigikassa ühes. Aga sõjaväeline riigipööre on tõepoolest tõhus võimalus Eesti meedias tähelepanu äratada, soovitame teistelegi Aafrika riikidele!

Ka terroriakt Somaalias ning loodusõnnetus mudalaviinide kujul Sierra Leones on põgusalt siinse meedia huviorbiiti kerkinud. Samuti võib uudiskünnise ületada keeruline kodusõda Malil, vähemasti juhul, kui seal on tõlgina ÜRO rahuvalvemissioonil osalenud Ilmar Raag. Ja tõesti õõvastavatest numbritest räägiti aasta alguses seoses näljahädaga, mis ohustab Nigeeria kirdeosas, Lõuna-Sudaanis, Somaalias ja Jeemenis 20 miljonit inimest.

Inimsööjatega on Aafrikas muidugi samuti vedanud, sest just nende kaudu jõuab kõnealune kontinent meie ajakirjandusse tihedasti (näiteks siin ja siin). Üleüldse satuvad uudised Mustalt Mandrilt seostuma märksõnadega „kirev maailm”, „HULLUMEELNE!” või „võimalik vaid Aafrikas” väljaannetes, kus sääraseid märksõnu kasutatakse. Nii saime sel aastal lugeda näiteks sellest, et Zimbabwe kommertspangad pandi uue seadusega n-ö fakti ette ning nüüdsest peavad nad aktsepteerima laenutagatisena ka lehma-, kitse- ja lambakarju. Ühtlasi rubriigist „Eesti staaride seiklused Aafrikas”: käesoleval aastal pääses Katrin Siska Aafrikas (napilt!) vihaste elevantide käest ning Ženja Fokin pääses Eesti jaanipäeva eest Marokosse. Kehvemini läks Ken Saanil, kes ei pääsenud millegi eest, vaid hoopis jättis midagi (südame) Aafrikasse.

Eesrindlikumad kui muu meedia on siiski spordiuudised, kus Aafrika küsimust natuke rohkem jutuks võetakse. Aladest domineerib muidugi jalgpall, vähemalt paaril juhul mainitakse ka 15-aastase malilasest korvpalluri saavutusi, põgusalt tuleb juttu ka jooksmisest, seejuures nii pikamaajooksust kui ka sprindist. Aga tõesti põgusalt. Korduvalt esile kerkivad nimed me meedias on (küll täiesti erinevate saavutuste eest) Oscar Pistorius ja Hannes Võrno.

Meie ajakirjanduse kohaselt paistab kõiki aafriklasi (ja miks mitte kogu maailma) huvitavat kohutavalt ka väikese e-Eesti suurejooneline e-edu. Ainult üks Eesti Päevalehe artikkel vihjab (kahtlustame vandenõud!), justkui meie e-staatus maailmas tegelikult kedagi nii väga ei huvitagi… Eriti palju e-entusiaste, sealhulgas Aafrikast, kogunes siia mai lõpus, mil käimas oli e-valitsemise konverents, kus arutati e-riigi arengu üle. Saime kõvasti õlapatsutusi (peaasjalikult iseendilt) ning ID-kaardi kriisini oli veel viis kuud aega.

Üleüldse satuvad uudised Mustalt Mandrilt seostuma märksõnadega „kirev maailm”, „HULLUMEELNE!” või „võimalik vaid Aafrikas” väljaannetes, kus sääraseid märksõnu kasutatakse.

Veel on sel aastal kodumaise meedia uudiskünnise ületanud kallid ja haruldased loomad ning olemasolevad ja mitteolemasolevad linnud. Kuuldavasti ei tulegi pääsukesed enam talvepuhkuselt Aafrikast tagasi Maarjamaale, vaid eelistavad soojemat kliimat. Šokk! Muu hulgas seepärast, et tegemist on meie rahvuslinnuga. Ühtlasi selgus käesoleval aastal pommuudis, et üks Aafrika haruldaseks peetud laululinnuliik Phyllastrephus leucolepis on sedavõrd haruldane, et teda (ilmselt) polegi üldse olemas. Šokk taaskord.

Lisaks pääsukeste rändekriisile ilmnes muudki üllatavat. Nimelt see, et mitte vaid Euroopa ei kujuta aafriklaste jaoks paradiisi, vaid põgenikelaine liigub ka Aafrika enda naftarikkamatesse riikidesse. ÜRO teatel otsib erinevalt levinud eksiarvamusest üle poole kõigist Aafrika migrantidest tööd samal mandril. Sellest, et mõned aafriklastest parema elu otsinguil Eestisse jõuavad ja Vao varjupaiga- või Harku väljasaatmiskeskusesse satuvad, räägivad Eléonore de Montesquiou tehtud kaks Delfi dokumentaali, millest üks, oktoobris esitletud „Tagasiteed pole”, juba kuulsusetult ringlusest eemaldatud on.

Paar positiivset uudist siiski ka, näiteks staarsisserändajate ehk Ida-Aafrika teravmokk-ninasarviku perekond Tallinna loomaaias sai sel aastal järeltulija (vanemate olijate Kigoma ja Kibibi tütar), kellele pandi nimeks Kibeta. Meediahuvi perekonna suhtes raugemise märke ei näita. Ühtlasi avas tegus kamerunlane Tallinnas Pärnu maanteel poe Mama Afrique ja see on igatahes hea uudis Aafrika köögi entusiastidele.

Vähemasti poolenisti positiivsena tasub ära märkida ka see, et 1. septembril tunnistas Keenia ülemkohus presidendivalimiste tulemused kehtetuks, nii sai Keeniast neljas riik maailma ajaloos, kus on nõnda tehtud, ja demokraatia pooldajad nägid seda igatahes hea asjana. Rõõmuhõiskeid võib pisut talitseda küll asjaolu, et korralised valimised võitnud Uhuru Kenyatta oktoobris toimunud kordusvalimistel ikkagi võitis ja presidendiks määrati. Võimalik, et muu hulgas põhjusel, et tema vastaskandidaat Raila Odinga otsustas kordusvalimistel mitte kandideerida, põhjendades valikut sellega, et pärast ülemkohtu otsust ei reformitud valimiskomisjoni.

Last but not least! Ei ole välistatud, et legendaarne hittfilm „Prints Zamundast” („Coming to America”, 1988) saab lähiajal järje.