Suure südamega (post)teismelistest maailmaparandajaid, kes lähevad Aafrikasse külakogukonda harima või maja ehitama, on Eestiski järjest rohkem. Kodus võetakse nad vastu kangelastena hoolimata sellest, kas nende abi ka tegelikult asja ette läks. Aafrika trööstitu reaalsus võib idealistist hoopis küüniku teha.

Artikli autor õppimas pea peal kandmise tehnikat koos kolmeaastase Grantoniga. Foto: erakogu

Pagulasvastased on kasutanud ühe oma peamise loosungina väidet, et abivajajaid on vaja aidata seal, kus nad on, mitte lasta neil tulla siia. Ka pagulaste siia asustamise pooldajad on idee esimese poolega enamjaolt päri. Kas see on ainus, milles ollakse üksmeelel? Olen töötanud vaestes piirkondades nii Aasias kui ka Aafrikas ning pean nõustuma – kohapealsed tegevused oleks edu võti. Kahjuks on näha, et lääneriigid ei ole suutnud humanitaar- ja arenguabi korraldamisel eesmärke täita. Selles valguses on loosung „Aitame abivajajaid kohapeal!” silmakirjalikkuse tipp. Ajalugu näitab, et need, kes abistada tahavad, ei oska alati õiget abi pakkuda ja pagulasvastaste aitamiskavatsustes ei saa alati kõige kindlam olla.

Lääneriigid on tegelenud koloniaalaja isetsemistest tingitud karmavõla kustutamisega kümnendeid. Tegemist on peamiselt kohmakate katsetega, millega tahetakse teha muserdatud kogukondadele head, kuid välja kukub tihtipeale vastupidi. Tegevus on oma vormi muutnud, sisu aga mitte. Kümnendeid on toiminud peaasjalikult puhtakujuline humanitaarabi: aateline idee, mille raames veoautotäied erineva kaubaga veerevad mööda punakaspruuni tolmuga kaetud Aafrika teid. Samal ajal kui kaup on teel, pakib keegi kohalik hoole ja armastusega kasvatatud kapsad (heal juhul) jalgrattale ja väntab sinnasamasse turuplatsile, mille suunas müriseb ka veoauto. Ühel ajal kohale jõudes pakivad nii kohalik kapsakasvataja kui ka valge khakivärvi riiete (safari ikkagi) ning päikeseprillidega maailmapäästja oma kauba lahti. Vahe on selles, et veoautost saab igaüks tasuta kapsast (ja sääsevõrke ja pliiatseid ja veel midagi, mida tegelikult üldse vaja ei ole), aga kohalikule kasvatajale tuleb kapsa eest maksta. Hea näide sellest, kuidas Lääs ebaõnnestus. Ebaõnnestub ikka ja jälle, pärssides kohalikku ettevõtlust ja süvendades korruptsiooni, sest tasuta jagatavad võrgud on järgmisel päeval turul müügil või pliiatsid on tellitud süvenematuse tõttu riigijuhi poja firmast. Oleneb muidugi, kuidas seda vaadata, sest maavaradest pakatavad riigid on nabanööriga (loe: veoautokoormatega) lääneriikidest sõltuvad – annad kapsast, võtad uraani. Tõsi, viimastel aastatel on hakanud puhuma uued tuuled, mis selles võrrandis pluss- ja miinusmärgid kõikuma on löönud. Lääne jaoks ebasobiv uus muutuja on Hiina. Uus võrrand on midagi sellist: annad kapsast ja annad võrke, uraani saab aga Hiina, kelle suhete tihenemine erinevate Aafrika riikidega viimasel kümnendil on pannud nii mõnedki Lääne riigijuhid südant valutama[1]. Tundub, et praegu käib Hiina ja lääneriikide vahel käsikähmlus selle üle, kelle tegevus Aafrikas paistab siiram. Kes näitab vähem välja, et ollakse maavarade jahil.

Karmavõlaturul on klassikalise humanitaarabi kõrval ka päris uus toode – voluntourism ehk volontäär-turism. Alustaladelt sarnaneb see humanitaarabiga: karmavõlg on, asjatundmatu lähenemine on, kahju või saamata jäänud kasu… suure tõenäosusega on. Vabatahtlikust turist on privilegeeritud Lääne inimene (sh eestlane), kes läheb pikemale turismireisile ja teeb seal „midagi head ja kasulikku”. Kõik need entusiasmist pakatavad (post)teismelised (tervitaksin siinkohal iseennast!), kes võtavad aasta vabaks, et mõelda, mida nad ikkagi eluga teha soovivad. Keskealised tipptegijad, kes kulutavad korraliku varanduse, et „anda midagi ka ühiskonnale tagasi”. Ja siis veel äsja pensionile jäänud, kes tahaks lihtsalt õnne ja kogemusi jagada. Volontäär-turism võiks kasutada oma loosungina midagi sellist: eneseteostus ei ole alati lihtne, kuid kui asi puudutab teiste, minu jaoks väga kauge kultuurilise taustaga inimeste vajaduste mõistmist, siis lase aga käia! Kodus oodatakse sind tagasi kui kangelast.

Lääneriikide mõju Aafrikas on silmanähtav. Foto: erakogu

Nimetatud turismiharu on maailma ühe suurima majandusvaldkonna kiiresti kasvav sektor. 2008. aastal hinnati Lääne-Euroopa turu viimase viie aasta kasvuks 5–10%[2] ja aastaks 2012 oli sektori turuväärtus hinnanguliselt 161 miljonit eurot. Lisaks on hinnatud, et aastas kulutavad 1,6 miljonit vabatahtlikust turisti kokku 1,8 miljonit eurot[3].

Olen kuulnud postteismelistest, kes sõidavad kolmeks nädalaks paika X koolimaja või raamatukogu ehitama. Tuleb aga välja, et kamp ambitsioonikaid noori, kelle „süda on õige koha peal”, ei tea tegelikult midagi ehitusest. Ei peagi ju teadma. Päeval ehitasid nii, kuis oskasid, õhtul võtsid asjatundlikumad ehitajad nende mätsitu lahti, ehitasid päeval tehtud osa uuesti ja hommikul võisid volontäärid jälle heategude „mätsimist” alustada. Absoluutselt enesekeskne ja kogukonna jaoks kasutu ettevõtmine. Oleks olnud kordades kuluefektiivsem ja kohalikule kogukonnale tõhusam, kui abistajate seltskond oleks oma ehitust puudutavaid oskusi kriitiliselt hinnanud ja raha oleks kasutatud hoopis Läänes ehitise projekteerimiseks, ehitusmaterjalide ostuks ja kohalike ehitajate palkamiseks. Ja variserlik on see seda enam, et seda nimetatakse „kohapeal aitamiseks”.

Olen nüüd liialt teiste pihta näpuga osutanud. Minust endast. Mul on magistrikraad rahvatervise alal Rootsist Karolinska instituudist. Globaalset tervist käsitleva ainekursuse juhendaja Hans Rosling, kes on ka maailmas tuntud rahvatervise guru, ütles oma viimases loengus mind kummitama jäänud sõnad: „See, kes pole Aafrikas töötanud, ei tea midagi rahvatervisest.” Ja ma tahtsin teada. Nii ma siis otsustasingi veeta kuus kuud Keenias, töötades kauges maakolkas Victoria järve kallastel ühe USA vabaühenduse rahvatervise programmi juhina.

Sealsamas Victoria järve ääres on jagatud igal kolmapäeval alates aastast 1995 kolme organisatsiooni koostöös (minu tööandja, USA riiklik abiprogramm USAID ja Peace Corps) vähekindlustatud peredele (suurpered ja üksikemad) tasuta asju: söögikraami, riideid, koolitarbeid ja tekke. Lähemal uurimisel tuleb aga välja, et paljud pered saavad toetusi oma pea 30-aastaste laste eest. Laste eest, kes olid alaealised aastal 1995, kuid majandavad kohalikke tavasid arvestades suure tõenäosusega juba pea kümme aastat iseseisvalt. Ühtlasi selgub, et on peresid, kes saavad laste kooliskäimise jaoks koolivorme ja õpikuid, kuid kelle lapsed tegelikult koolis ei käigi. Lisaks paljastub, et abiprogrammist väljunud peresid peaaegu ei ole, küll on aga juurde tulnuid. Puhtakujuline vahendite jagamine peaks arengu- ja humanitaarabi õpikute järgi jääma kriisiolukordade leevendamiseks, mitte kujunema 20 aastat kestnud kulukaks ja kontrollimata reaalsuseks. Kohapealse abi tulemusi hinnatakse paradoksaalselt tihti selle alusel, kui palju raha doonoritelt koguti, mitte projektide tulemuslikkust hinnates. Selline tegevus ei saagi kuidagi inimesi vaesusest välja viia, vaid pigem stimuleerib status quo’t.

HIV-positiivne Samsung on üks paljudest lastest, kes on emalt nakkuse saanud ja seejärel hüljatud. Foto: erakogu

Veel üks näide. Piirkonnas, kus elasin, oli vähe autosid. Arvestades sissetulekuid on autod hirmkallid. Seetõttu oli ka vähe neid, kes oskasid autot juhtida või omasid juhiluba. Meie kliinikus oli täpselt üks oskaja kolme kiirabimaasturi kohta. Sellest tulenevalt tekkis olukordi, kus üks auto oli autojuhiga läinud, kaks autot, mis olid ostetud selleks, et oleks rohkem võimekust, oma eesmärki ei täitnud. Aga seal olin ka mina, autojuhiloaga, muide. Oskused olid olemas, nii et ülesandega tulin toime. Aga kui jätkusuutlik on selline pop-up-autojuhi töö? Esiteks jäid autosõitude arvelt tegemata või lükkusid edasi minu enda töökohustused. Olin kordamööda nii vihane kui ka kurb. Teiseks, kes siis praegu seal neid sõite teeb? Ja, muide, piinlikkusega tunnistades, vihane ja kurb olin ma ennekõike seepärast, et mina, ülikooliharidusega spetsialist, pean autojuht olema, ja alles hiljem põhjusel, et neljakümne aastaga pole Lääne abiprogrammid suutnud välja selgitada, et ainult autost on antud olukorras väga vähe kasu. Keenias on lubatud õppida omade vahenditega sõitma, pead vaid selleks määratud kohas eksami tegema. Tagantjärele tark olles – ma oleksin suure tõenäosusega saanud kellegi sõitma õpetada, seda isegi siis, kui oleksin seda kolmandal kuul alustanud. Äkki oleks minust olnud pikas perspektiivis rohkem kasu sõiduõpetajana? Taas kord on tegemist süvenematu katsega aidata, valge vabastaja paradoksiga. Probleem on lahendatud viisil, et läänesuunalisest sõltuvusest vabanemine oleks veel keerukam.

Mu töökohustuste hulka kuulus muu hulgas ka ümberkaudsetes koolides, külades ja kliinikutes tervisealaste seminaride ja loengute toimumise eest vastutamine. Avastasin juba üsna alguses, et senised loengumaterjalid, mida minu juhitud meeskond kasutas, olid täiesti kõlbmatud. Tegu oli HIVi puudutava loenguga, mille sisu oli pärit ühest esimesest kristlastest misjonäride koostatud haiguskäsitlusest Aafrika kogukondadele. Kokkuvõtvalt oli tegu minu jaoks täiesti vastuvõetamatu kompotiga – HIVi suhtes külvati hirmu ja hirmust ülesaamiseks müüdi ristiusku. Kondoomist ei olnud juttu kordagi. Kristlikust mõjust Aafrikas võib kirjutada omaette artikli. Siinkohal peatun sellel vaid nii palju, et soovitan vaadata eelmise aasta PÖFFi filmi „Jumal armastab Ugandat”. Neid materjale ma rohkem ette kanda ei lubanud, eelistasin uued loengumaterjalid koostada, neid kõigepealt ise testida ja seejärel lasta oma tiimil need ette kanda. Pärast teist loengut mõistsin, et isegi kui minu eksootilisus toob kuulajaid, siis midagi on ikkagi valesti. Ei tea, kas põhjus peitus minu kõnelemistempos, halvas tõlkes või kultuurilises taustas, kuid loengus magati. Olukord ei paranenud ka siis, kui lasin ettekande oma tiimil teha. Vastupidi, minu eksootiline välimus hoidis mingitki tähelepanu.

Mõni nädal hiljem istusime ühe töökaaslasega maakonnakeskuse kohvikus ja sõime mandazi’sid (Eestis kutsuks me neid vist moosita moosipallideks). Mina vadistasin maast ja ilmast, kuni sain aru, et mu kaaslane Kawa pole ühtegi sõna kuulanud. Ta pilk oli naelutatud kohviku nurgas olevale televiisorikastile, kust tuli parasjagu Katy Perry „Firework”. Vestlus läks edasi umbes järgmiselt.

Mina: „Sulle meeldib Katy Perry?”
Kawa: „Mis Perry?”
Mina: „Einoh, see laulja. Ta on äge tšikk küll.”
Kawa: „Pigem meeldib mulle lihtsalt televiisorit vaadata.”

Heureka! Meie külas ega ka ümberkaudsetes külades pole ju kuskil elektrit, rääkimata televiisoritest. Mis oleks, kui kasutaks seda olukorda ära? Meil on vaja terviseteema maha müüa täpselt samamoodi nagu Katy Perry – televiisori kaudu. See osutus oodatust palju lihtsamaks. Mul õnnestus tellida päris ruttu ports terviseteemalisi õppevideoid spetsiaalselt Ida-Aafrika regioonile – valminud järjekordse Lääne vabaühenduse töö tulemusena, filmitud naaberriigis Tansaanias. Kuulutasime esmalt välja mõned terviseteemalised filmiõhtud. Tiimi jaoks oli see omaette väljakutse: pakkida kaasa elektrigeneraator, piisavalt bensiini, vähemalt 20 meetrit pikendusjuhet, projektor, arvuti, valge lina ja postid, kuhu see lina tõmmata. Seejärel tuli varustust veel kasutama õppida. Kohale tuli 50–60, ükskord isegi 80 inimest, vastupidi loengutele, kus oli vahel isegi vähem kui kümme kuulajat. Seejuures osalejatele mitte midagi makstes! Jah, esimest korda üle viie aasta oli võimalik murda välja kõigi tervise edendamisega seotud vabaühenduste häbistavast avalikust saladusest: selleks et keegi üldse su loengule või koolitusele tuleks, tuleb osalejatele maksta. Jah, te kuulsite õigesti – osalejad saavad raha selle eest, et nad on nõus loengut kuulama. Meie n-ö rändkino kutsuti aina kaugematesse kohtadesse. Nende kinoseanssidega on seotud minu kõige positiivsemad mälestused Keeniast. Õppisin, kuidas on võimalik anda see väike, kuid tähtis panus, mis ei tekita sõltuvust Lääne doonoritest. Siinkohal peame aga endale aru andma, et suurtes revolutsioonilistes ideedes, nagu ÜRO aastatuhande arengueesmärgid, puudub tihti piisavalt praktiline sisu ja mõnikord võib lihtne 30-minutine video ootamatut kasu tuua. Tuleb arvestada ka sellega, et viie aasta pärast on elekter jõudnud tõenäoliselt ka Victoria järve äärsetesse küladesse ning suure lina peale projitseeritud tervisekasvatus ei köida enam kedagi. Siis tundub see ehk sama iganenud kui need loengumaterjalid, millest ennist juttu oli…

Artikli autor soovitab vaadata eelmise aasta PÖFFi filmi „Jumal armastab Ugandat”, et kristlust Aafrikas paremini mõista. Foto: erakogu

Abistamisele kuluvat aega ja raha oleks palju parem kasutada austusel ja mõistmisel põhineva solidaarsuse kasvatamiseks. Ja seda meie, Lääne inimeste, mitte nende, abivajajate seas. Keenia stampvastus „But this is Africa!”, mida kuuleb tihti, kui valge küsib, miks see või teine asi ei toimi, ajas mind kohutavalt marru, kuni sain aru, et tegemist on ju kaitserefleksiga kaua kestnud austuseta ja ühesuunalisele suhtlusdünaamikale lääneriikide poolelt. Meil tuleb tegutseda selle nimel, et inimesed Läänes saaksid aru oma otsesest ja kaudsest mõjust globaalsele vaesusele. Samuti tuleb lahti ütelda arusaamast, nagu pelgalt rahavoogude mõõtmisega saaks probleeme lahendada. Või volontäär-turismiga. Sellest palju efektiivsemad võivad olla agressiivse välispoliitikaga rahvusvaheliste suurorganisatsioonide vastu suunatud petitsioonid.

Vabatahtlike turism on Eesti kodanike seas küll marginaalne nähtus, kuid käimasolev pagulaskriis toob arengu- ja humanitaarabi problemaatika otse meie koduõuele. Selle valguses tuleb ikka ja jälle vaadata otsa iseendale – koloniaalajastu haavu lappides on Aafrikas proovitud kahuriga tuvi lasta. Lasti mööda. Võõraste probleemide kujutletud lihtsus iseloomustab hästi nii pagulasvastaste väljaütlemisi kui ka voluntarismi. Loosung „Aitame neid kohapeal!” ja vabatahtlike turism kujutlevad igatsevalt ja isegi vist romantiliselt Aafrika kohapealseid probleeme lihtsate ning kehalise pingutuse toel lahendatavatena (loe: ehitame maja).

Vaesus stimuleerib mitmeid pikki ja ohtlike järelmõjudega konflikte – Lähis-Idas toimuv on neist praegu kõige teravam –, mis toodavad ennast ise juurde. Pildid, mis jõuavad meediasse näiteks Süüria kodusõjast või pommidest Nigeerias, on täis ahastust ja tragöödiat. Kuid ka sealpool on tavalisi hetki. Hetki, millega meil, Lääne inimestel, on võimalik samastuda ja mõista, et sealsed asukad polegi meist nii erinevad. Sama muster kumab läbi ju ka äsjase Pariisi terrorirünnaku järel tekkinud poleemikast. Pariisis toimunule omistati justkui suurem väärtus kui sarnastele sündmustele Liibanonis ja mujal. Sümpaatia tekkimise eelduseks on eelkõige see, kui me näeme ja oskame raskustes olevate inimestega nende tavaelus samastuda. Infoühiskond annab meile selleks väga lihtsasti käsitletavad vahendid. Kasutagem siis neid!


Viited

[1] McGreal, Chris 2014. Obama suggests US is better partner than China to African leaders. – The Guardian, 05.08.
[2] State of the World’s Volunteerism Report 2011.
[3] Hartman, Eric; et al. 2014. Fair Trade Learning: Ethical standards for community-engaged international volunteer tourism. – Tourism and Hospitality Research 2014, Vol. 14 (1–2).