Liis Viira on Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri harfimängija ja sensuaalse käekirjaga animaator, kelle värskeim teos on sümbolistliku tonaalsusega video Maarja Nuudi palale „Siidisulis linnukene”. Võtsime kiirest graafikust aja maha ning rääkisime muusikast, animatsioonist ja loomingust.

Liis Viira. Foto: Laura Arum-Lääts

Sinu puhul on muusika ja animatsioon omavahel sulandunud. Kui hakkad uue animateose peale mõtlema, siis kumb enne pähe tuleb, kas muusika või visuaal? Või tekivad ideed sümbioosis?

Püüdlen selle poole, et mõlemad käiksid käsikäes, aga tihti on nii, et impulss on kas visuaalne või kuuldav. See varieerub. Mõnikord võtan muusikapala ja hakkan sealt vihjeid otsima, aga võib olla ka vastupidi, nii et aluseks on visuaalne kujund, mõte või pintslilöök.

Mis sinus tavaliselt loomingulisi impulsse esile kutsub? Kas pead olema rahulikult looduses või toimub kõik pigem spontaanselt, näiteks kõnnid keset linna ja tuleb mõte, et vau, seda tahaks teha?

Mul ei ole mingit kindlat koodi, aga olen avastanud, et enamasti peab ikkagi olema mingis mõttes lõdvestunud. Niimoodi eriti ideid ei teki, kui oled nagu orav rattas ning jooksed kodu ja töö vahet. Peab olema rahulikku mõtlemisaega.

Ka sinu animatsioonid on põimunud klassikalise muusikaga. „Spiegel im Spiegel” on pühendatud Arvo Pärdi 75. juubelile ja „Metamorfoosi” taustal kõlab katkend Erkki-Sven Tüürilt. Kuidas sa nendeni jõudsid?

Tekkisid kokkulangevused. Pärdi puhul sattusin Itaalias peeglikihiga mosaiigikilde ostma ja see viis mind otsapidi Pärdi teoseni „Peegel peeglis” („Spiegel im Spiegel”). Tellisin spetsiaalselt sinise peegli, kuhu peale killud kleepida. Siis mõtlesin, et miks mitte kleepimise asemel kilde liigutada. (Kusjuures, lõpuks ma neid mosaiigikilde selles filmis ei kasutanudki.) Edasi tärkas idee panna kaks peeglit vastamisi. Siis lisandus Pärdi muusika. Kõik kasvas. Seejärel lähenes Pärdi sünnipäev ja mõtlesin teha hoopis kingituse. Ma arvan, et kui poleks olnud Pärdi sünnipäevale pühendatud näitust, polekski ma seda lõpetanud. Ja mul on hea meel, sest kui oled algaja tegija, pole tihti julgust oma töid kohe festivalile saata. Siis ongi näitused ja kingitused…

Kas Arvo Pärt nägi su filmi? Mida ta arvas?

Jah, nägi, aga me ei ole sel teemal suhelnud. Olen ka ise sellest edasi liikunud. Ma ei leia, et see on mu parim töö. Pigem on see eelaste. Maarja Nuudile muusikavideot tehes sain kohe aru, et see on Pärdi filmist järgmine liin.

Mulle tundus „Spiegel im Spiegel” kui meditatiivne animatsioon. Muusika ja peeglimotiiv töötasid mõlemad mustrikordustel. Sinu loomingus on üldse palju sümbolismi, meditatiivsust, õrnust, ehk isegi naiselikkust. Kas sa arvad, et see peegeldab sind ennast?

Kindlasti. Võimatu on teha loomingut, mis oleks inimesest lahus. Siis peaks olema ainult kalkuleeriv. Ja isegi see ütleks inimese kohta väga palju. See on tore, kui tunned ainult kellegi loomingut ja siis kohtud antud inimesega reaalses elus ning sind tabab teadmine, et tunned teda.

Samas on ju ka vägivaldsetel filmidel (vähemasti) pealtnäha väga chill’id režissöörid.

Vahel on nii, et inimesel on tumedad küljed, mida ei ole võimalik väljendada mujal kui loomingus. Ka mulle on öeldud, et mu muusika ei ole alati kõige helgem. Üks on külg, mida näitame teistele, ja teine see, mille paljastamiseks pole alati julgust. Samas muusika (või filmi) kaudu see ikkagi avaldub.

Kaader Liis Viira animatsioonist „Magusam kui mesi”

Sama kehtib ka sinu animatsiooni „Magusam kui mesi” kohta. Skannitud lilleõisi vaadates tekib mõnusalt positiivne ja lillelapselik emotsioon. Nagu väike hipi jookseks põllul. Siis aga muusikalised käigud ja tempo vahelduvad ning on tunne, nagu traktor sõidaks üle põllu ja üle lillede.

Väga huvitav on kuulda, mida sa seal nägid. Ma ise ei taju oma loomingut kunagi nii nagu teised. Olen kohanud sama ka muusika puhul. Mul on olnud perioode, mil ahastasin, et inimesed ei saa minust aru; loon muusikapala ja tullakse küsima, et mis see oli. Aga ühel hetkel mõistsin, et kõik tajuvad muusikas või animatsioonis oma elukogemust. Võib-olla ei olegi niivõrd oluline see, mida mina nägin või mille sinna sisse panin, sest ka mulle endale oli antud filmi puhul kõik hästi abstraktne. Minu jaoks olid oluline vorm ja näiteks see, mis aastaaja lilled seal olid. Mõtlesin kaua sellele, kuidas näidata lilli nii, et igav ei hakkaks.

Oled eraldi välja toonud, et su animatsioonis pole ühtegi roosi. Kas sellel on sümbolistlik tähendus?

Tavaliselt tekivad kõigil, kes tegelevad animatsiooni või mõne teise pikema loomingulise projektiga, oma killud. Kui vaadata Priit Pärna filme, siis seal on kogu aeg oma killud.

Ehk rooside vastu sul midagi otseselt ei ole?

Ei ole. Sinna sattusid enamasti põllulilled ja mulle ei kingitud ühtegi roosi. Või kingiti… Igal juhul tekkis sellega mingi sisekild. Aga ma ei ostnud selle animatsiooni jaoks ühtegi lille. Eelarve oli null.

Mida oled sa Priit Pärnalt üldse kõige enam õppinud? Just animatsiooni filosoofilise poole pealt.

Teravust ja mõttekiirust. Oskust kõik nüansid ja detailid läbi mõelda ja kokku-lahti pakkida.

Kas sa mõtled ka enda animatsioonide puhul kõik põhjalikult läbi? Mulle tundub, et sinu teostes domineerib pigem sümbolistlik, tunnetatud juhuslikkus.

Priit Pärna loengutes käies üllatas ja rõõmustaski mind animatsiooni sarnasus muusika komponeerimisega. Mingit osa Pärna meetoditest kasutasin juba varem, lihtsalt helidega ringi käies. Ma tundsin ennast turvaliselt ja hästi. Aspekt, milles ma end nii ei tundnud, oli narratiivne mõtlemine. Muusikas ei ole kindlat lugu. Ma olen harjunud mõtlema kujundites, energia liikumises, heal juhul värvides, mitte kunagi sellel tasandil, mida tegelane teeb, kuhu ta läheb või mis temaga juhtub. Mul on küll tegelasi, kellega võiks midagi teha, aga narratiivne loojutustus on minu jaoks üks selline asi, mille puhul ma pole kindel, kas ma selle üldse kunagi selgeks õpin. Äkki jään oma liistude juurde.

Kaader Liis Viira animatsioonist „Aevastus”

Kas su järgmine film sarnaneb ka varasematega?

Jah, see on samuti improvisatsioonilise lähenemisega. Mulle meeldib teadmatus, et kui ma hakkan filmi tegema, siis ei ole kindel, mis sellest saab. Vahepeal on nii, et lähen hommikul stuudiosse ja ei tea, kuhu õhtul jõuan. Maarja filmi tegin ka nii. Olin kõigeks valmis. Nagu matkale minek, kus oled valmis vihmaks, tuuleks, külmaks, kuumaks. Õhtul saad teada, kuhu jõudsid, ja mõtled, kuhu hommikul edasi minna.

Ehk animatsiooni tegemine on veidi nagu rännak?

Jah, aga väga aeglane rännak. Aga mõnes mõttes peitubki aegluses võimalus harjuda uute olukordadega. Ma olen loomult väga impulsiivne inimene. Vahepeal tahaksin teha kaadreid kiiremini. Mõte jookseb joonistavast käest ette. Aga pole midagi teha.

Ennist mainisid, et kartsid oma tööd festivalidele saata. Kas oled nüüdseks sellest hirmust üle saanud ja neid festivalidele saatma hakanud?

Veel ei ole, kui Animated Dreams välja arvata. Aga peaks saatma. Lihtsalt kättevõtmise asi. Teine külg on muidugi see, et kui saata, siis tahaks, et tase oleks väga hea… Aga mul seisab festivalidele saatmine to-do-listis.

Sul on praegu Tartus käsil ka teatriprojekt „Eluaeg”.

Jah, aga ma ei tea ise ka täpselt, kuidas seda kirjeldada. Põhimõtteliselt on tegu osalusteatriga, kus olen muusiku rollis. See on hästi mõnus, justkui rännak lapsepõlve, fantastilisse realismi, enda sisse, mälestustesse, mille olemasolust ehk ei olnudki teadlik.

Nii et praegu ongi teater, orkester ja animatsioon?

Jah. Sellest on juba küll ja veel. Lubasin ka ühe sümfooniaorkestrile mõeldud loo kirjutada. Iseendale (loe: konkursile). Lisaks on mul uus muusikavideo tellimus ka Mirjam Tallylt ja Meelika Hainsoolt. Ei ole puudust. Tähtaegadega saab muidugi tutistada.


Aurelia Aasa on kultuuriteaduse taustaga vabakutseline kultuurikriitik, kelle artikleid võib leida Postimehest, Sirbist ja Müürilehest. Viibib sageli kinosaalis, luuleradadel ja sumedatel jalutuskäikudel või seisab, näpp püsti, tee ääres ning seikleb mööda Euroopat.