Tiit Kikase ja Cätlin Mägi pärimusreiv keerab folgiekvaatori külili ning annab rahvamuusikale uued mõõtmed.

Aparaat. Foto: Patrik Tamm

Mis on pärimusreiv kui žanr ja milline näeb teie nägemuses välja üks korralik pärimusreiv kui üritus?

Cätlin Mägi: Kõige lihtsam oleks vastata, et natuke pärimust ja natuke reivi. Meie eesmärk on tekitada õhkkond, kus kuulajad tunneksid ennast mugavalt, saaksid tantsida või niisama muusika rütmis kõikuda ja samas oleks selle kõige juures ka väheke vana aja elevust. Bassirohke tantsumuusika (house, dnb, trance, tekno), mis on miksitud kokku eesti pärimusmuusikast pärit detailide ja arhiivisalvestistega, kus mängivad eelmise sajandi külapillimehed.

Kuidas ristusid teie teed ja kust tuleb huvi sellise muusika vastu?

C.M.: Mängisime aastaid ansamblis Vägilased, mis nüüdseks enam ei tegutse, ja sealt meie muusikaline teekond alguse sai. Mind on juba ammu huvitanud, mida saaks pärimusmuusika või -pillide ja vanade salvestistega põnevat teha. Meil on Eesti Rahvaluule Arhiivis tohutult salvestisi 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani välja. Nii laulu- kui pillilugusid. Põnev on tuua tolleaegseid pärimusekandjaid tänapäeva ja teha seda väga jõuliselt. Me ju liidame praeguse aja masinamuusika, nn tööstusliku helitekitamise vahendid ning sajanditetaguse autentse salvestise. Sekka mängime ka ise pille, et justkui vanameistritega koos musitseerida. Ühesõnaga, idee oli siis koos „vanameestega” „tümmi” teha!

Millistest perioodidest te kõige rohkem inspiratsiooni ammutate?

C.M.: Kõigest, mis arhiivis leidub. Olen tegelenud arhiivisalvestistega poole oma elust, nii et see varamu, mille olen jõudnud läbi kuulata, on tõesti seinast seina: laulud, viiulilood, torupillilood, parmupillilood jne. Olen tähele pannud, et meile meeldivad lastelaulud, need justkui sobivad loop’ide ja Tiidu tehtud põhjadega. Regilaulumaailm on väga suur ja lai ning seal peab tõesti olema ettevaatlik ja teadlik, miks just mingit laulu on lauldud. Ma ei arva, et päris piirid oleksid ees, et mõnda asja tohib teha ja teist mitte, vaid pigem just teadlikkus ja sisetunne peavad aitama valikuid teha. Näiteks itkud – laulud, mida laulikud on esitanud isiklikult kadunukese või ema haual. Selliste lugudega võiks minu arust ettevaatlikult ümber käia või siis need üldse puutumata jätta, sest me ei tea, mis mõju neil asjadel võib olla.

Kelle tõstaksite artistidest just pärimusreivi žanris eriliselt esile?

Tiit Kikas: Stiililiselt mitte nüüd päris sarnane, aga hea näide, kuidas erinevaid rahvamuusikaid, poppi ja tantsumuusikat ühendada, on kindlasti Afro Celt Sound System. Neilt on erinevate žanrite mängijatel palju õppida. Hämmastav on muidugi ka see, et kui kusagilt kostab väga head etnosugemetega muusikat, siis lõpuks selgub vähemal või rohkemal määral ikkagi seotus Peter Gabrieliga – nii ka siin.

Kui teil oleks võimalus ajas tagasi rännata, siis kuhu te end ajamasinal viia laseksite?

C.M.: Mina isiklikult tahaksin sattuda 1921. aastasse, mil salvestati Torupilli-Jussi lood. Mul on talle nii palju küsimusi.

T.K.: Mina sooviksin tegelikult väga näha, milline muusika mängib näiteks saja või kahesaja aasta pärast. Ilmselt tuleb ennast sel juhul sajaks aastaks ära külmutada. Loodetavasti on ka kuulmine pärast seda trippi korras.

Kuula lisa siit.