Erkki Tero laseb esinejanime Djerro alt välja antud sooloplaadiga „XXmagick” valla ambient’i hallutsinogeense DNA ning pakub muusikat autoerootilisteks rituaalideks ja anonüümseks uitamiseks.

Djerro. Foto: Eesti Pops

Muusikaliselt oled sa nii minevikus kui ka praegu olnud seotud päris kõva hulga projektidega: ÖÄK, Heven, Rubik 3001, 3Pead, Eesti Pops. Mis alustel sündis Djerro?

Esiti tekkis ta soovist teha asja lihtsamalt, soolona, oma võimetega. Selleks et need võimed ei eksponeeriks pillimänguoskust, häält või üleüldse sellist hingepaljastust ja intiimsust, soovisin olla rohkem udu, millena ma ka ennast väga tihti tunnen. Seal on väike sõnamäng ka – kui koosluse 3Pead aegadel oli mul käibel nimi Erro, siis sellele lisandus DJ-tiitel ja seda kindlasti humoorikas-iroonilises võtmes. Olen teinud Eesti Popsi aastate jooksul eesti artistide loomingust päris palju omaalgatuslikke remikse, aga neist said alati ainult iseenda settide koostisosad; liiga pikad ja udused-hägused kummitused, et artistidele meeldida või, veel vähem, tantsupõrandamaterjaliks kasutada. See oleks muidugi täielik painaja, kui peaks mingit pidevat toimivat kütet pakkuma. Sooloartistina saan endale lubada ka tühja tantsupõranda mängu.

Oled märkinud, et „XXmagick” on omamoodi peanoogutus 70ndate Berliini elektroonika koolkonnale, Patrick Cowleyle, Joe Gage’ile ning William Friedkinile. Mis rolli need nimed su (muusika)elus mängivad?

Kuldaegadele viitamine ja nendes kinni olemine on muidugi väga veider ja kulunud, olles ise veendunud uudsuse otsija ja lausa nõudja. Ühtpidi olen õnnelik, et piiridega endiselt katsetatakse, teisalt ei saa ma aga puhtalt uudsusest toidet – skemaatilisust on palju ja ajaarvamine on lühike; suundade eelmängud ja ajalugu ei ole enam otseselt vajalik teave. Kui ma mõtlen 60ndate minimalismile – Riley, La Monte Young, tape loops, drone ja tärkav elektroonika –, siis tubli mitu aastakümmet hiljem võib tõdeda, et tõuge on tasandunud enamalt retrofuturismiks. Asemele tuleks aga noppida tolleaegne idee teha midagi uudset, võib-olla isegi ohtlikku. Ma ei pea ennast originaatoriks, vaid lihtsalt õppimisvõimeliseks minevikulugejaks. 70ndad on ka minu lapsepõlv ja arvan, et iga artist teeb vähemalt korra oma loometeel külaskäigu muinasmaale ära. Loomulikult ma ei kuulanud beebina Tangerine Dreami ega vaadanud Friedkini „Cruisingut” või Gage’i „Kansas City Trucking Co.-d”, aga nüüd pilku tagasi heites saan ma enda kasvukeskkonda mõjutanud ajast palju paremini aru. Ülevoolav hipivaib, äraolev vaimsus ja naturaalsus, mille all ma ei mõtle otseselt hippie bush’e. Vintage porn on sama hea kui tolleaegne ambient ja elektroonika, revolutsioon toimus mõlemas vallas.

Oled maininud, et tegemist on muusikaga anonüümseks uitamiseks ning autoerootilisteks rituaalideks. Miks just autoerootilised rituaalid?

Hästi huvitav on see seksuaalsuse vältimine eesti muusikas, ja eriti just alternatiivi- või indie-skeenes. Ilmselt on see seotud antud maailma intellektuaalsete suunitlustega – kui pea töötab, siis alakeha ei tööta, ja vastupidi. Porno muusikalised vasted on trance ja EDM; see on kindlasti maitsevääratus, mille laikimist seltskonnas ei tunnistata. Kui minna nüüd pornomussi juurde, siis loogika ütleb, et see peaks põhinema pumpamisel, headel rütmidel, iharatel sõnadel, energial ja jõul. Aga mis saab siis, kui kõik need elemendid ära võtta ja jätta ainult süvasfäär, alateadvus, kus möllavad vabalt fantaasiamaailm, imelikud asjad? See kõlab muidugi väga ebaseksikalt, aga hallutsinogeenne helipilt võib osutuda väga funktsionaalseks tööriistaks ööhämaruse sisustamisel. Albumi kood nägi ette selle kasutamist soundtrack’ina cruising’u ja swinger’ite klubiõhtutel, aga seegi on fantaasia – sellist Gomorrat tahaks ausalt lausa oma silmaga näha. Lõppkokkuvõttes me ju keegi ei tea, mida meie loomingu saatel või abiga tehakse. Kõik on kokku üks „miks mitte”.

Plaati kuulates tundub, et tegemist oleks justkui helikeelde pandud filmiga. Minu jaoks tulevad plaati kuulates mängu kosmos, hallutsinogeensed pominad, ärev maailmalõpuootus ja, nagu mainis Valner Valme, „eskapistlik igatsus ürglooduse järele”. Üsna palju fragmente ühesõnaga. Üritad sa selle plaadiga ka mingit terviklikku lugu jutustada või ongi tegemist konkreetseid atmosfääre laiali pilduva teosega?

Seal on paine sees, sest seal on kordused, see on korduste paine. Kui liikuda iga päev näiteks mingis mõttes ebarahuldavaid või vähemalt rutiinseid trajektoore pidi, korrata masinlikke, aga samas vajalikke toiminguid, siis tekib teatav väljaelamist vajav hullus. Mingi fooniks olev ärev toon. Ma kipun nägema ilu jahedates ja pealtnäha monotoonsetes asjades, aga kui see võti leida, võib minna väga mõnusaks.

Joosep Ehasalu kirjutas festivali Üle Heli avakontserdi ülevaates, et sinu esinemise ajal tekkis tal tunne, „nagu kõik oleksid mingil ekstraterrestriaalsel messil, kus üritatakse oma koduplaneete tutvustada”. Mida sa oma muusikat kuulates ise näed ja kuuled?

Eelkõige aja seiskumist, tardumist. Ootuspärasest ja kiirest arengusoovist loobumist. Rada on siis õige, kui tunned, et ise tehtu on huvitavam sellest, mida muidu kuulnud oled.

Sa oled teinud oma varasemate projektidega nii dream pop’i, müramuusikat kui ka popmuusikat. Mis on ambient’is sellist, mida teised stiilid sinu jaoks ei võimalda?

Ambient’i kasuks räägib seesama hülgamismoment, lineaarse loo rääkimise kohustuse kaotamine. Seda on vahetevahel tervislik harrastada. Ja seda värskemalt võib vastu võtta dream pop’i, tarbe- ja müramuusikat.

Kellele sa muusikalises võtmes praegu kindlasti pilgu peale soovitaks visata?

Soovitan heita muusikalise pilgu kõigepealt iseendale. Kas on harjumus muusikat või helimaailmu ka reaalselt nautida või lihtsalt tarbeks tšekkida? Milline see oma maitse ilma fassaadita on? Lõpuks on need, kes suudavad haarata asju ajastuüleselt, võimekad ka pilti uuendama. Väärtuseid tuleb juurde tekitada, mitte jääda lootma sellele, mis on olnud. Kaootiline tempo on võti.

Tulemas on ka „XXmagick 2”. Mis arengujärgus see on ning kuivõrd erineb see esimesest episoodist?

„XXmagick Vol. 2 „Tunnel Plug”” sai tegelikult alguse koos praeguse plaadiga ja on vormistamisjärgus. Mängu tulevad raiuvamad rütmid ja see on juba märksa higisem pumpamine.

Kuula ja lae „XXmagick” alla siit.