Gagarini kosmoselend, Neil Armstrongi esimene jalajälg kuul, raudse eesriide taga küpsenud aegumatud funk’i-rütmid – nendest lähtepunktidest kogutud inspiratsioonist on traageldatud osavalt kokku bändi Estrada Orchestra ridades ning YouTube’i kanaliga Funked Up East tuntust kogunud Misha Panfilovi värskeim muusikaline kõrvalehüpe.

Misha Panfilov. Foto: Ksenia Mâtuzova

Kust tuli initsiatiiv panna Estrada Orchestra kõrval alus oma sooloprojektile?

See seeme oli külvatud juba ammu enne seda, kui mõte Estrada Orchestrast üldse sündiski. Sel ajal, kui ma viis aastat psühhedeelset indie-roki bändi Kuklachew & The Space Cats tegin, pidasin nii-öelda muusikapäevikut. See tähendas ühe aasta jooksul igal nädalal uue kompositsiooni lindistamist, hõlmates kõiki ideid, mis erinevaid instrumente ning mittemuusikalisi objekte kasutades mulle pähe tulid. Selle idee võtmefiguuriks oli Frank Zappa ja eriti tema album „Lumpy Gravy”. Vinüülisõltlasena pole mind mõjutavate žanrite spektril lõppu: bossanoovast helikollaažini; enamasti afroameerika ja Moogi varajane elektrooniline muusika. Estrada Orchestrat tehes hakkasin ma rohkem stuudios töötama ning seetõttu oli mul võimalus salvestada enam-vähem kvaliteetseid helisid. Esinemised koos andekate muusikutega ning meie debüütalbumi produtseerimine andsid mulle samuti enesekindlust enda asjaga alustada.

Kuidas kirjeldaksid oma muusikat kellelegi, kes Misha Panfilov Sound Combot veel kuulnud ei ole?

Laseksin pigem lugudel enda eest rääkida. Ma arvan, et see kõlab nagu tugevate biitide ning õhuliste kosmoslike süntesaatoritega filmimuusika. Hot Peas and Butta kirjutas selle kohta midagi taolist: „Peaaegu soundtrack’ide territooriumile langev, kuid siiski tantsupõrandasõbralik muusika, mis oleks võinud kõlada mõnes Gerry Andersoni „Space: 1999” osas.”

Lugude pealkirjades on selge viide sellele, et sind on inspireerinud kosmosetemaatika. Mis suhe sul selle valdkonnaga on?

Mind paelub 50ndate ja 60ndate kosmoseavastuste periood. Kõigepealt Sputnik ja Gagarin, seejärel Armstrong. Kosmos on midagi müstilist ja praeguse ajani küsimusi tekitavat, kuid mõistatuslikkus loob alati põnevust ja tõmbab enda poole. Ma arvan, et Herman Poole Blount (USA muusik Sun Ra – M.M.) mängis selles samuti oma rolli.

Sinu äsjailmunud debüüt „Planetarium” anti välja Detroiti plaadifirma Funk Night Recordsi alt ning on leidnud oma tee ka Jaapanisse ja Austraaliasse. Kuidas teie teed FNRiga ristusid ning milline on olnud senimaani tagasiside?

Detroit on üks maailma muusikapealinnu. See on Motown, proto-punk’i skeene (koos MC5 ja The Stoogesiga), 80ndate house ja techno. FNR jäi mulle kõrvu oma metsiku toore kõla ja rahvusvahelisusega. See juhtus kuidagi loomulikult. Meist said FNRi omaniku Frank Rainesiga juba esimesest hetkest tõelised hingesugulased. Ma arvan, et oli õige aeg õigeteks otsusteks. Tagasiside on olnud seni positiivne. Enne kui see siin raadioeetrisse jõudis, mängiti seda Austraalias! Eesti DJd ja raadiosaatejuhid on selle üles korjanud, nii et tundub, et inimestele meeldib.

Kust pärineb su vaimustus vana idabloki muusika vastu ning millised selle ajastu artistid on inspireerinud „Planetariumit”?

50ndatest 70ndateni tehtud muusika on aus ja elav. See puudutab ja jätab harva külmaks. Mulle meeldib vanade salvestiste lihtsus, loeb kõigest idee: kui sa tead, mida sa heliliselt tahad saavutada, kõlab see lõpuks alati hästi. Põhimõtteliselt on nad kõik mind mingil määral inspireerinud. Kui me räägime aga konkreetselt „Planetariumist”, siis kõige enam ehk Kasahstanist pärit ansambel Medeo oma filmilike meloodiatega või Lääne-Saksamaa muusik Peter Thomas kosmoslike funk’i-rütmidega.

Mis plaanid on sul Misha Panfilov Sound Comboga tulevikuks?

Ma ei taha palju ette ära rääkida, aga enne aasta lõppu on midagi tulemas. Jätkuvad funk ja space disco oma veidrustega ning lisaks on ühe kohaliku leibeli, mida juhib Joosep Hermaste, alt tulekul EP minu elektroonilise library music’uga. Joosepi vend Jörgen Hermaste tegi muide ka MPSC master’i.

Kuula SoundCloudist ka Misha ülejäänud loomingut.