Oktoobris uue singli „Star” ilmutanud ning vaikselt värske kauamängiva poole triiviv lauljatar IIRIS räägib isiklikust popmuusika valemist ning sellest, miks on lihtsam kurba muusikat kirjutada.

IIRIS. Foto: Jörgen Paabu

Ajakirjanduses on päris palju sinu loometeed kajastatud, nii osalemist üritusel „Eesti laul” ja saates „Kaks takti ette” kui ka õpinguid Inglismaa ülikoolis. Need kõik on ilmselt sulle endale väga tähtsad sündmused, kuid mis on teised verstapostid, mida sa oma kujunemisel muusikuna oluliseks pead?

Mäletan, et väiksena tantsisime emaga Enya järgi ja leidsin isa kassetid, millel olid Vennaskonna hitid. 10-aastasena sain endale ise sünnipäevaks plaadi valida ja selleks oli Daft Punki „Discovery”, mis on album, mida olen Björki diskograafia kõrval elu jooksul arvatavasti kõige rohkem kuulanud. Björki muusika ja mõtted avastasin 13-aastasena. 15-aastasena kirjutasin esimese klaverisaatega laulu.
Aasta hiljem sain pärast „Kahte takti ette” tuttavaks produtsendi Ago Teppandiga ja hakkasime tegema Elmar Liitmaa ja Ergo Ehte stuudios Rockhouse minu sooloplaati „The Magic Gift Box”. 2011. aasta Tallinn Music Weekil võitsime bändiga TMW Artist Awardi ning osalesime Agoga kõikidel paneelidel, kus räägiti, et kui tahad tõsiselt muusikaga tegeleda, siis sul on vaja mänedžeri. Ühel paneelil lasti meie demo „Gummybear” ning seal oli ka noor Toomas Olljum. Toomasele demo meeldis ja sealt algas meie koostöö.

Järgmised suuremad mõjutajad olid Bathsi „Cerulean”, Bat for Lashesi „Two Suns” ja Grimesi „Visions”, mis inspireeris mind biite tegema. 2013. aastal astusin Goldsmithsi kolledžisse Londonis, kus tutvusin Max Doohani (IIRISe produtsent – toim.) ja teiste kursusekaaslastega ning kuulsin esimest korda Jon Hopkinsi plaati „Immunity”. Lisaks hakkasin Logicu asemel Abletoni kasutama. Kohtusin rohkemate naissoost laulukirjutajate/produtsentidega ja moodustasin tüdrukute punkbändi Peppermint (mis osutus lõpuks mu isiklikuks projektiks, sest kõik olid ametis enda asjadega).

Lähme nüüd selle igipõlise jutu juurde, et loomeinimesed on omamoodi piinatud geeniused. Oma looga „Star” jõuad sa äratundmispunkti, kus rõõm tuleneb väikeste asjade väärtustamisest. Kui oluline on sinu jaoks luues melanhoolia olemasolu või mil määral tunned, et seda pole üldse vajagi? Või kas su muusikaloomise protsess on pigem elufilosoofia asetamine muusikasse?

95% lauludest, mille olen elu jooksul teinud, on melanhoolsed. Kurbi laule on palju kergem kirjutada kui rõõmsaid. Kurbus rebib su haavad lahti ja paneb sind elu intensiivsemalt tunnetama. Muusikaloomise protsess on olnud minu jaoks pigem keeruline. Alles pärast seitset aastat hakkas see kergemalt tulema. Esinemine on olnud alati lihtsam osa. Pikka aega tundsin, et laval olen ma nagu päris „mina” ja lavalt maas mitte. Olen õppinud end muusikategemise ja muusikuna tegutsemise kaudu päriselus väljendama ning tunnen, et aja jooksul hirmu erinevatest kihtidest loobudes olen aina rohkem see, kes ma olen, ilma õpitud käitumismallideta. Kunstniku tee on ikkagi müstiline ning minu jaoks on loomine ja esitamine rituaalid, mis aitavad hetkes viibida. Kontsertidel soovin saada ekstaatilist kogemust ja olla täiesti vaba. Laulude kirjutamine ongi ju kõige ausam kogemuse mõtestamine, seega elufilosoofia pidev kujunemine. Minu sisemised arusaamad on ainus asi, mida ma tõeliselt tean – kuidas ma seda kogemust ja mõtet tõlgendan ning mis loo ma otsustan oma mineviku põhjal luua.

Rada7-le antud intervjuus mainisid, et Londonis popmuusikat õppides hakkasid sa mõistma paremini seda, miks mingi asi töötab ja miks mitte. Kas sa oskad võtta lühidalt kokku, mis peab sinu jaoks muusikas olemas olema, et see tunduks õige? Pidades silmas nii sinu enda kui ka teiste loomingut.

Eks see ole subjektiivne. Õppisin pigem tunnetama ja märkama teravamalt, mis mulle meeldib, ning seda paremini edastama. Praegu tundub, et mida vahetumalt oskad end edasi anda ja mida puhtam „kanal” oled, seda „parem”/ausam tuleb ka kunst. Kuigi minu jaoks kehtivad mingisugused loogilised reeglid, näiteks selleks et tervik oleks hea, peavad kõik selle osad olema kvaliteetsed ja „head”. See on nagu kokkamisel: mida värskemad ja kvaliteetsemad on komponendid, seda maitsvam on tulemus. Minule kui popiarmastajale on kõige tähtsamad meloodiad, biit, sõnad, vibe/tekstuur, akordid – sellises järjestuses. Igas minu jaoks heas laulus on tükike tõde ja ausust. Praegu on poplaule kirjutades olnud eesmärk saada ühte laulu üks emotsioon ja üks mõte, hoides seda kõike lindistamishetkes. Sõnaliselt on olnud mu taotlus, et iga lause toimiks isoleeritult.

Mis teemasid sa oma albumil käsitleda kavatsed?

Üksildust ja kuuluvust.

Mis eesmärgid sa endale praegu seadnud oled?

Push’ida singlit „Star” nii palju, kui oskan, anda järgmine singel aasta lõpuks master’isse, korraldada kontsert Londonis, arendada esinemised ekstaatilisteks semispirituaalseteks kogemusteks, käia ära New Yorgis.

Uuri lisaks IIRISe Facebookist.