Aigar Vals võtab emotsioonideks ja perioodideks lahti oma esimese sooloplaadi „End Game”.

Foto: Maris Tomba

Varasemast teatakse sind sellistest kooslustest nagu Badass Yuki ja Junk Riot. Mis sind soolotöö poole tõukas?

Mul tekkis bänditegevuses tühimik, mida pidin iseseisvalt täitma, et mitte olla teistest sõltuv. Viimasest bändialbumi salvestamisest oli möödas neli aastat ning ka esinemisi polnud ees paistmas. Samuti olin võõrdunud muusikakuulamisest. See ei pakkunud mulle kahjuks enam üldse pinget. Selline huvipuuduse periood kestis väga pikalt.

Vähesed pillimängijad on ise lugude kirjutajad ning ma ei pidanud ka ennast muusikuks just seetõttu, et ma polnud ise lugusid loonud. Teadsin aga, et suudan trummilöömisest enamat. Salvestasin jooksvalt ideid diktofoni – näiteks poeriiulite vahel või kodus voodis olles. Viimase tõuke andis see, et soetasin endale esmased vahendid. Enne reaalsete sammude tegemist ei saa midagi toimuda.

Oled öelnud, et pooled plaadi lood pärinevad sinu jaoks inspireerivast ajast, mil sa õppisid Viinis. Millest see inspiratsioonipuhang sinu arvates tulenes?

Eestist eemal viibimine mõjub mulle alati värskendavalt. Viin on mulle väga südamelähedane linn ning mõtlen siiani, et kui peaksin tulevikus välismaale elama minema, valiksin just Viini. Sealsed olud olid soodsad, kuna mul oli võimalik olla sõpradega veedetud aja kõrvalt palju üksinda. Sõitsin iga päev rattaga mõnda uude kohta ning vahel ei suhelnud kellegagi pea nädala. Ma ei näe lähiajal uut sellist perioodi tulemas. Mulle meeldib keskenduda korraga vähesele ja teha seda põhjalikult. Muidu võin tunda ennast halvasti, kui miski ei tule välja nii, nagu enda peas soovin. Ütlen siis lõpuks ka välja, mis lood Viinis sündisid. Nendeks olid „Uprising”, „Musi”, „Movies in My Mind” ja „Pentagram Ballade”.

Sa oled ise nimetanud seda plaati pigem tumedaks, aga mulle jääb sellest hoopis vastupidine, helgem mulje. Mil määral sa negatiivseid emotsioone lugudesse paned või on need pigem just tumedad kõlad, mitte tunded?

Ma kipun seostama muusikat aastaaegade, paikade ja tunnetega. Vähemalt paar lugu sündisid sellest, et pidin enda negatiivsust millessegi kasulikku paigutama, muidu oleksin musta auku kinni jäänud. Mingil hetkel tajusin, et neid lugusid kuulates viin end nendesse olukordadesse tagasi, kuid need ei ole enam liialt kurnavad, sest album on nüüdseks valmis. Mulle meeldib ka veidi selline magus romantiline kurbus. Kuulan harva meeleolukat muusikat ning kuigi see album ei ole üks ühele raskemeelne, on sinna peidetud palju sellist, mis alateadvuses end sel moel ilmutab, kui kuulaja samastuda suudab või seoseid leiab. Isegi kui loo alguses kõlab lootus, pöörab see lõpuks ikkagi kuidagi nihkesse. Paika, kus pole väga mugav olla. Avalugu „Opening Ceremony” on vast selles kõige neutraalsem, kuigi see meeletu grandioossus, mis seal vallandub, on minu arvates mõistusevastane. Üldiselt arvan, et kui plaat oleks mõnevõrra pikem, tuleksid selle tumedad toonid paremini välja, kuid mu eesmärk polnud kuulajat ära kurnata.

Kui tähtis on sinu jaoks muusikas kontseptsioon? Kas sa nimetaksid seda plaati kontseptuaalseks?

Ma arvan, et kõik pusletükid sobituvad omavahel kenasti. Umbes nädal enne trummipartiide salvestamist tekkis mul tunne, et nüüd on tervik koos, kuigi mingit koondplaani mul välja töötatud polnud. Kõik sujus enda sisetunnet usaldades.

Muusikas pole kontseptsioon minu jaoks nii oluline kui teiste kunstiliikide puhul. Samas artistina ja eriti live-esinejana on hakanud kontseptuaalne väärtus ka muusikas tähtsust koguma. Enamjaolt ma ei uuri enda lemmikbändide biograafiat ega vaata nende fotosid, mistõttu pean ennast selles võhikuks. Proovin panna energiat rohkem kunstiloomesse ja vähem pealispinnale. Minu meelest on tähtsaim looming ise ning selle kuulamisel-tunnetamisel olen ma põhjalik.

Mis sulle selle plaadi tegemise juures kõige suuremaks komistuskiviks osutus? Mida sa õppisid?

Hoidsin teadlikult enda ootusi madalal ning tegin seda kõike enda jaoks. Mulle tundub, et pahatihti komistavad artistid just siis, kui nad üritavad kõigile meeldida. Peamine on, et teeksid eeskätt iseendale, ning kui soovid tehtut teistega jagada, tuleb luua lisaväärtust.

Kui palju erines plaadi lõpptulemus sellest, mida sa alguses ette kujutasid?

Album valmis alates esimestest ideedest kuni lõpptulemuseni täpselt aastaga ning mulle näib, et see ongi paras aeg, et ei jõuaks hakata üle mõtlema. Miksides tekkis mul ja Martin Kikasel (Ö Stuudio) ideid, mida rakendasime jooksvalt. Martin tõi juurde värskust, kuna olin selles materjalis juba piisavalt kaua settinud. Albumil on peale sünguse ja filmiliku kõla ka teatav kogus keel-põses-huumorit. Sellised väiksed meeleolu loovad detailid said teoks miksimispuldis. Minu jaoks on peamine see, et ma tunneksin iseennast enda loomingus ära. Kui miski on võõras, siis see ei jää püsima.