Mõni aeg tagasi leidsid muusikas ühise keele üks eesti rahvusvaheliselt edukaim nüüdisaegne folkartist Maarja Nuut ning installatsioonide ja eksperimentaalsete helitöödega ning lavastajana tuntust kogunud Hendrik Kaljujärv. Koos loovad nad elektroonikat ja folki segades utoopilise neuroosi, mis rajab teed inimtühjadesse Eestimaa rabadesse ja valgub laiali mööda läänemaailma mahajäetud koridore.

Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv. Foto: Silver Tõnisson

Kuidas teie ühine projekt alguse sai?

Maarja Nuut: Alguse sai see nii, et kõndisin ühel maikuupäeval Hendriku juurde ja küsisin, mida ta arvab mõttest midagi koos teha. Ebamääraselt oli idee mu peas haudunud juba mitu aastat, kuid siis järsku tekkis konkreetne väljund (eriprojekt Viljandi pärimusmuusika festivalile) ning tundsin, et just nüüd on paras hetk end mugavustsoonist välja nihutada.

Kõlalt on tegemist vägagi tumeda, isegi nõiduslikuna mõjuva loominguga. Üks selle põhjus on ilmselt Maarja hääl ja traditsiooniliste lugude omapära, teiseks Hendriku intensiivne sügavmust elektroonika. Kas teil on selle taga ka mingi suurem kontseptsioon, miks te need kaks maailma just sellise tulemina kokku liitsite?

Hendrik Kaljujärv: Muusika kirjeldamine on ikka ja alati väga subjektiivne. Muusika on määramatu ja see on üks tema peamisi tunnuseid. Kahe subjektiivse määramatuse liitmisel saab veel rohkem subjektiivset määramatust. Mida ma tahan öelda, on see, et muusikast saab rääkida muidugi, kuid muusika loomise juures selline ettekavatsetud plaani täitmine… no see ei toimi päriselt.

M.N.: Täna kõlame me nii, aga kes seda teab, mis homne päev toob. Ja kuidas keegi seda siis parasjagu nimetada soovib. Mulle tundub, et olles värskelt asja kallale asunud, eelistame helide nimetamise asemel neid luua.

Kuigi Maarja mainis, et alles otsite oma vormi ja dünaamikat, siis mida te üksteiselt juba õppinud olete?

H.K.: Maarja ju valdab oma instrumenti väga meisterlikult ning meistrite puhul on alati, mida vaadata ja õppida.

M.N.: Mulle meeldib Hendriku julgus olla mõneti ettevaatlik. See tuleneb tema põhjalikkusest. Ise olen viimatistel kiiretel aegadel nii mõnigi kord pea ees ja veendumata tegemistesse sukeldunud ning koostöö Hendrikuga on taaskord meelde tuletanud aja võtmise olulisust.

Kui palju te toetute oma töös just rahvalugudele ning kui palju on täiesti originaalset materjali?

M.N.: Nii ja naa. Alustasime peaasjalikult minu juba loodud ja salvestatud materjali laiendamisega ning see toetub suuresti rahvalugudele (kuigi on peamiselt originaallooming). Mis edasi saab, seda näitab aeg.

Novembris astusite üheskoos üles juba Berliinis ja Utrechtis. Mis on teie edasised plaanid?

M.N.: Jaanuaris sõidame New Yorki, kus anname kaks kontserti ning samal kuul saab meid ka kodulinnas Tallinnas kuulda.