22–aastane EKA moedisaini tudeng Tauri Västrik on saanud valmis uue suvekollektsiooni „Morbid girl”. Västrik jätkab siin oma ühe firmamärgi ehk julge prindidisaini evolutsiooni, mida täiustavad julged värvivalikud. Lisaks riietele leiab kollektsioonist ka seljakotte, mille puhul on rõhk upcycling materjalidel. Hetkel Budapestis kohaliku rõivadisaineri Dori Tomcsanyi juures praktikal olev moekunstnik rääkis meile oma uue loomingu sünnist ja iseäralikust käekirjast.

Näide Tauri Västriku kollektsioonist „Morbid girl”. Foto: Gergely Tarján; modell: Namin; MUA: Maarja Linsi

Näide Tauri Västriku kollektsioonist „Morbid girl”. Foto: Gergely Tarján; modell: Namin; MUA: Maarja Linsi

Esitlesid just oma uut valmisrõivaste kollektsiooni „Morbid girl”, mille jaoks oled enda sõnul inspiratsiooni saanud enda esmakursusel tehtud illustratsioonidest. Kui mu info tõele vastab, on need saanud omakorda ainest näiteks grafitist ja tänavapildist. Kus selle kollektsioonid alged siis lasuvad?

Täpsustan, et tegelikult on tegemist üheainsa illustratsiooniga, mis antud nimetust „Morbid girl” endaga kaasas kannab. Grafiti ja tänavastiil on alati paeluv ja eks igaühele inspireeriv, ent antud kollektsiooni puhul see nii suurt rolli ei kanna. Kui, siis ehk on rõivad tegumoe näol tänavapildist inspireeritud küll – spordikott ja T-särgi lõikelised kleidid on kindlasti üks näide sellest.

Illustratsioon sündis Marju Tammiku juhendatud moeillustratsiooni tundide käigus EKA esmakursuslasena. Täpsemalt valmis joonistus üheminutilise abastraktse visandina, mis väljendab meie antud hetke elutemposid, kus kogu aeg on kiire. Tihtipeale tuleb ka kunstivaldkondades ette hetki, kus lõpptulemuseni peab jõudma väga lühikese aja jooksul. Edaspidiselt olen kandnud seda pisut abstraktse visuaaliga joonistust oma rõivaloomingusse prindi ja logo näol, justkui „minu nägu” või portreed.

Miks just „Morbid girl”?

Antud nimi sündis puhtalt läbi illustratsiooni visuaali. Pisut haiglane ja sünge see just välja näeb. Tihti järeldame liiga palju asjade üle nende nimetuste või pealkirjade järgi, kui peaksime rohkem mõtlema selle peale, mis emotsioone meile antud asi või ese annab. „Morbid girl” on lihtsalt nimetus prindile, ning miskit sünget või pessimistlikku kaasas kanda selle eesmärk kindlasti pole.

Katsetad julgelt nii värvide, prindi kui kangastega. Mis sinu jaoks rõivad huvitavaks muudab?

Minu jaoks mängivad riiete puhul tähtsat rolli värvid, prindid, lõiked ja pisut peidetud detailid, mis ehk esmapilgul silma ei jää. Mugavus ning kindlasti ka materjal. Tihti leian ka sünteesmaterjale, mis on meele järgi huvitava tekstuuri või värvi pärast. Arvan, et inimesed peaksid sünteesmaterjale vähem kartma – igal rõivaeseme materjalikoostisel on kindlasti oma põhjus, miks ta just selline on. Väga paljudes riikides on naturaalkangastele trüki loomine veel võõras maailm ning sellepärast leiab palju vahvate printidega esemeid just mõne polüestermaterjali peal.

Oled öelnud, et Ungaris praktikal viibimine on avardanud kõvasti su suhtumist julgetesse printidesse ja värvikombinatsioonidesse. Kuidas sealne tänavapilt ja kogemused su loomingut veel mõjutanud on?

Usun, et siinne elukogemus on mind kindlasti pannud rohkem iseendasse uskuma, jäädes kindlaks oma stiilile ja loomingule. Vahel on hetki, mil oled mõjutatud mingist stiililaviinist, mis antud hetkel trendikas on – võib-olla sa ei tahagi seda, kuid see kandub alateadvusest edasi su loomingusse. Neid hetki tajudes üritan end alati „raputada”, et seda vältida, minnes disianis siiski oma teed pidi.

Ungaris on väga paljud disainerid inspireeritud oma kodumaast – väikestest külakestest ja linnadest, Balatoni mägedest ja järvest või selle ajaloost. Kohalikud on enda kodu ja rahvuse üle uhked, ning see pani mind rohkem mõtlema selle peale, kuidas olla inspireeritud Eestimaast või selle ajaloost. Dori Tomcsanyi juures töötades jäid mul näiteks silma hinnasiltidele kirjutatud toodete nimed – iga mudel kandis kaasas nime, mis tulenes Balatoni-äärsete väikelinnade nimedest.

Oled varasemalt teinud ka illustratsioone, mis põhinevad erinevate ajastute moel. On sul mingeid kindlaid ajalooperioode, mis sind eriliselt inspireerivad?

Kui rääkida täpsemalt ajastutest, siis üks väga lahe periood oli kindlasti barokk. Need massiivsed soengud, kandilised püstak-kleidid ja ekstravagantsus on minu jaoks justkui mingit sorti mineviku-futurism, tulnukaajastu, mida avant-garde loomingus oleks kindlasti lahe inspiratsiooniks võtta. Viimasel ajal olen siiski piirdunud rohkem hetkeperioodi sündmuste ja emotsioonidega, mis mind siis disainis lõppkontseptsioonini viinud on.

Kuidas su looming aja jooksul muutunud on?

Antud hetkel olen vist rohkem värvide küüsis kui varem. Ma arvan et kõik disainerid/kunstnikud on pisut Picassod – alati muutuvate värviperioodidega, olgu see siis „sinine periood”, „roosa periood”, „must-valge periood” või „vikerkaare periood”.

Su prindid ei ole alati põhinenud illustratsioonidel, vaid leidub ka abstraktsemaid mustreid. Kuidas need tavaliselt sünnivad?

Igal prindil on alati individuaalne lugu. Need võivad olla sündinud illustratsioonist, mis on prindiks edasi arendatud, või siis hoopis fotost, mis töötlemise käigus lõpuks trükile sobivama näo on saanud. Mul on vist mingit sorti portreearmastus, sest tihti meeldib mulle just portreesid prindina kasutada – need on sageli kokku töödeldud paarist anonüümsest fotost, ehk siis tegelikult puudub reaalselt eksisteeriv isik, kellest trükised alguse saanud on.

Tauri Västriku kollektsiooni „Morbid girl” saab endale soetada, kontakteerudes disaineriga tema Facebooki lehe kaudu või alates juuni keskpaigast Nu Nordikust.

Fotod: Gergely Tarján; modell: Namin; MUA: Maarja Linsi