25. aprillist 19. maini on Tallinna Linnagaleriis avatud ArtPrinti noore kunstniku preemia selleaastase laureaadi Tõnu Tunneli isikunäitus „helemust/süsivalge”.

Foto: Renee Altrov

Esiteks palju õnne sulle ArtPrinti preemia puhul!

Aitäh!

Räägi alustuseks, milline on su taust fotograafina, kaua oled sellega tegelenud ja kus õppinud?

Fotoga olen tegelenud varsti kümme aastat. Loen ise algusajaks seda, kui ma 2005. aastal Nõmme noortemajas fotoringi läksin. Seal tuli esimest korda filmile pildistada – Zenitiga korralikult pimikus. Enne pildistasin digiseebikatega, aga see oli see hetk, mil võtsin tempo maha ja hakkasin süvenema sellesse, mida ma pildistan. Ühel hetkel jõudsin kunstiakadeemiasse fotot õppima. Õppisin bakalaureuseõppes, sain kraadi kätte ja hetkel magistriplaane veel lukku ei ole pannud. Kaalun, kas minna Taiki (Aalto Ülikool Soomes), võib-olla Düsseldorfi, aga äkki üldse IT peale.

Tean, et tegeled peamiselt analoogfotograafiaga. Miks just selle tee valisid?

Analoogfotograafia seetõttu, et ma olen sellega nii pikalt tegelenud. Ma alustasingi just filmifotoga, jäin pikalt selle juurde ja tõenäoliselt harjusin ära. Mulle hakkas lihtsalt meeldima see töörütm või workflow, mis filmiga pildistamisel on. Protsess on aeglasem ja sunnib süvenema objektile, ei ole kiusatust vahepeal pilte vaadata ja millegi muuga tegeleda, vaadata kas pilt on terav jne. Piltide valimine on seejuures täiesti teisejärguline. Foto juures meeldib mulle kõige rohkem täpselt see hetk, kui ma teen pilti. Tegelikult hakkab foto minu enda jaoks kohe väärtust kaotama, kui ma olen päästikule vajutanud, mis mõneti on tinginud selle, miks ma teen oma töid nii, nagu ma teen. Ma joonistan piltide peale, lõikan, kleebin, kasutan erinevaid UV-valguseid jne. Fotomeedium ise jääb katiku kukkumisel seisma ja muutub minu jaoks mõnes mõttes igavaks. Niisiis üritan leida mingit uut kihti ja seda sama fotot enda joaks uuesti taaselustada.

Kui oluline on foto tehnilise poole kõrval sulle see, mida sa pildistad?

Ikka on oluline. Muidugi ma tõmbaksin seal ikkagi joone vahele, et üks asi on projektipõhine seeria, kus lõpptulemiks on mingi konkreetne foto või seeria, ja teine asi on see, mida ma lihtsalt pildistan. Mulle meeldib just fotograafia kui tegevus kõige rohkem, aga kindlasti on ka sisu tähtis. Tugevalt kontseptuaalne foto on tore, aga meie turul on see iseenda hobiprojekt. Ringkond, kes sellest aru saab ja sellesse süveneda tahab, on võrdlemisi väike. Ühel hetkel mul hakkas lihtsalt igav seda tehes. See ei tähenda, et ma oleksin selle täiesti maha kandnud. Pigem olen hetkel aru saanud, et tahaksin teha seda, mis pakub ka teistele rohkem naudingut, ja selleks on eelkõige just visuaalne foto. Vahepeal tegid mind kas siis kurvaks või tigedaks näitused, kus idee võis olla väga tore, aga teoste vormistus ei suutnud seda kommunikeerida. Seda on võimalik muidugi ka hästi teha, aga see nõuab väga palju tööd. Ma olen selles mõttes lihtsamat teed läinud.

Kui sa vaatad Eesti fotoskeenet, siis kuidas sa end sinna paigutad ja kelle looming on sulle oluline?

See paigutumine on hakanud tekkima alles üsna hiljuti. Kogu see aeg, kui ma olin kunstiakadeemias, ei saanud ma tegelikult üldse aru, millega ma tegelen või millega ma peaksin tegelema. Ma üritasin teha kõike läbisegi: väga kontseptuaalset kunsti, skulptuuri, videot, portreefotot, arhitektuurifotot, linnaruumiuuringuid. Tegelikult puudus konkreetne visioon, mida ma teha tahan. See urbanistlik huvi ja majade ja mittemajade ehk tühermaade pildistamine on kuidagi jooksvalt viimase paari aasta jooksul välja joonistunud. Olen avastanud, et see on see, mis mind ennast kõige rohkem huvitab, ja mulle pakub rahulolu ka lihtsalt jälgimine, mis linnaruumis toimub. Seetõttu pean ma kõige lähedasemaks teemavaliku poolest selliseid noori fotokunstnikke nagu Paul Kuimet, Paco Ulman, teatavas võtmes ka Dmitri Gerasimov, kes on küll väga palju kirevam ja ei keskendu ainult linnaruumile. Samas mul on kirg sellest meediumist edasi minna ja huvi interaktiivsuse vastu. Vahepeal tegelesin paar aastat üsna tõsiselt eelkõige selle suuna edasikompamisega. Selles vallas on mulle väga suurteks eeskujudeks Raul Keller, Timo Toots ja Reimo Võsa-Tangsoo. Aga mingil hetkel väsitas ka see ära, sest interaktiivne kunst on väga tore ja huvitav moodus vaatajat galeriiruumis üllatada, aga meediumina on see kunstnikule väga ebamugav. Tööd tihtipeale ikkagi ei tööta, mis tähendab, et kogu näituse lahtiolekuperioodi elad sa galeriis ja putitad neid kogu aeg.

Kui vaadata su linnaruumi käsitlevaid fotosid, siis need on enamasti pigem romantilised. Milline on sinu suhe linnaruumi ja täpsemalt Tallinnaga?

Kümne aasta jooksul on linn väga palju muutunud, paljud hooned kaovad ja linn areneb nii kiiresti, et paratamatult on tekkinud huvi, mis neist majadest saab. Refleksiivselt olen hakanud pöörama tähelepanu nendele kohtadele, mis muutuvad ja kust on midagi ära võetud. Tallinna puhul paelub mind just selle augulisus. Ma ei taha aga pildistada nutu ja virinaga, vaid pigem lihtsalt viidata. Ma tahaksin avada läbi oma seeriate teistele seda, kuidas mina linna näen. Et see sisu, mida ma väljendan, ei jääks ainult galeriisse, vaid kui vaatajad liiguvad juba ise ringi, siis nad suudaksid asju sama nurga alt näha.

Mis sind kunstis käivitab või miks sa kunsti teed?

Ma arvan, et ma teen kunsti lihtsalt seetõttu, et igal inimesel on mingisugune vajadus end väljendada. Joonistada ma ei oska ja foto on the next best thing. Kunst on minu arvates väga huvitav meetod ennast arendada ja maailma järjest rikastada. Seda saab tõenäoliselt ka kunsti tarbides teha, aga ma arvan, et kunsti tehes saab 70% rohkem sisust kätte, sest sa pead teema oluliselt rohkem läbi töötama, kui galeriis seda näitusena vaadates.

Milline tuleb ArtPrinti stipendiumiga valmiv näitus „helemust/süsivalge”?

See projekt on arenenud välja olukorrast, mis praegu fotomeediumiga toimub. On meeletu üleküllus visuaalsest kujundist, inimesed ei süvene enam fotosse. Ma tahaksin tegeleda hästi puhta kujutisega, milleks on minu arvates esteetiline mustvalge foto. Ja et endale asja veidi huvitavamaks või keerulisemaks teha, siis seekord tegelen esimest korda lavastamisega. Loon erinevaid valgussituatsioone, põhimõtteliselt valgusskulptuure. Need on sellised fine art fotod.

On sul peale näituse ettevalmistamise veel projekte käsil?

Otseselt tähtajaga ei ole, aga mul on päris mitu seeriat, mis on lihtsalt pooleli. Need kõik on seotud linnaruumiga, on paar konkreetset hoonet, mille kallal ma töötan, viimased kolm aastat olen pildistanud puid ja samamoodi on väikesed majad paneelmajade vahel päris huvitav teema. On selliseid väikeseid kilde ja nähtusi, mida ma kogun instinktiivselt juba aastaid, aga ma tegelikult ei tea, miks ma peaksin neid teistele näitama.

Kuidas sa näeksid ennast paari aasta perspektiivis kõige positiivsema stsenaariumi järgi? Mis oleks su põhitegevus, mis oleks su ideaal?

Sellele on üsna keeruline vastata. Hetkel on elu väga muutlik. Lähikuudel olen kolimas Riiga, tõenäoliselt aastaks-kaheks. Pärast lõpetamist pildistasin ma ainult sahtlisse, kuid nüüd hakkab tekkima jälle arusaamine, mida ja mille jaoks ma teen. Ideaalis tahaksin töötada arhitektuurifotograafina ja jätkata ka oma loominguga. Soovin, et mul oleks vabadus pildistada nii, nagu ma ise tahan, ja neid asju, mis mind tõeliselt huvitavad.

Ja mis võib sulle selle vabaduse anda?

Paratamatult on loominguline vabadus seotud, eriti Eesti tingimustes, finantsvõimalustega. Kui tegeleda fotoga ja pildistada filmile, siis see kõik nõuab raha. Ja aeg on raha. Et oleks aega, on eelnevalt vaja raha. Lähiaastate perspektiivis kõige ambitsioonikam oleks saada Riias ja ehk ka ülejäänud Läti lõikes arvestatavaks kaasaegseks kunstnikuks. Ma tean Lätist paari fotokunstnikku, aga üldiselt paistab sealne fotoskeene üsna vaikne olevat. Minu meelest on Riia fantastiliselt põnev linn ja seal on nii palju materjali, mida pildistada. Kunagi tahaks jõuda ka New Yorki, aga ma ei ole veel välja mõelnud, mis võtmes või mille jaoks. See tundub selline tipp, kus tuleb mingil hetkel ära käia. Ja millalgi tahaks kim?-is veel ühe näituse ka teha. Ehk juba tuleval aastal.

Näitust „helemust/süsivalge” näeb sel aastal veel järgmistes näitusepaikades:

Evald Okase muuseum Haapsalus: juuli 2013

Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii: 23.09.–20.10.2013

Pärnu Linnagalerii: 23.10–16.11.2013