Lõunaeestlasest graafik vannub maalikunstiahvatluse kiuste truudust linoollõikele.

Toomas Kuusing. Foto: John Grzinich

Kohtusime põgusalt Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonnas. Jõudsid mainida, et sotsiaalmeedias sa eriti ei viibi, aga meilidele vastad küll. Kas see on teadlik valik, omamoodi meediapaast?
Jah, meile proovin kord päevas vaadata küll, välja arvatud nädalavahetustel, mis peaksid olema sellised, et telefonile ka ei vasta. Eks ma hoian sotsiaalmeedial ka silma peal, nii et päris puu taha ära roninud veel ei ole – tulenevalt oma erialast on mõistlik aeg-ajalt ka seal figureerida. Sotsiaalmeedias elamine ja toimetamine on minu jaoks nagu askeldamine umbrohtu kasvanud kapsapõllul. Eks sa leiad need taimed üles, aga ümberringi vohab malts ja muu jama. Meediapaaste on ikka hea teha, satud justkui värske õhu kätte.

Sinu meiliaadressis on kasutatud nime Pinkseldaja. Kas selle taga on mingi lugu?
See on kunagi sõbra pandud ja tähendab Lõuna-Eesti slängis maalikunstnikku.

Kuidas sa jõudsid graafika juurde? Kes on olnud su suurimad õpetajad, mõjutajad?
Esimesed kokkupuuted graafikaga toimusid 2001. aastal Pärnus Academia Gratas. Seal nägin esmakordselt Peeter Alliku suureformaadilisi linoollõikeid. See oli alles ennast otsiva noore inimese jaoks puuga pähe moment. Kaifin siiamaani tema töid. Sel ajal hakkasin tegema ka oma esimesi katsetusi linoollõigetega. Paar aastat hiljem kondasin juba ringi ja otsisin prügihunnikutest materjali. Kui kuhugi tühermaale viidi suur hulk ehitusjääke, leidus seal suure tõenäosusega ka terveid lahmakaid linoolitükke või -rulle ja need sai siis kõik pilte täis lõigatud. Mul oli huvi ja viitsimist ning ka kannatust graafikaga tegelemiseks. Praegu on kahju, et meil ei olnud seal näiteks metsotinto- või vasegravüürifanaatikust õppejõudu, see oleks tõenäoliselt ka suurt huvi pakkunud. Eks mõjutajaid ole veel olnud, renessansiaja kunstnikud Bruegel, Bosch ja Dürer näiteks. Trükkimise peensusi õpin siiamaani Aarne Mesikäpa käest.

Kas Peeter Allik oli ka sinu õpetaja Non Grata ajal?
Eks sa tead ise ka, et ta tunnis väga seda linoolivärki ei õpetanud. Tunnid olid huvitavad ja ta rääkis põnevaid lugusid. Aga samas oli ta Pärnus olemas, nii et kui oli mingi konkreetne probleem, sai tema poole pöörduda.

Lisaks graafikale tegeled paralleelselt ka maalikunstiga. Kui oluline määratlemine sinu jaoks üldse on? Mille järgi sa oma väljundi valid?
Ega ta, jah, minu jaoks suurt oluline ole. Eks see ole aja jooksul niimoodi lihtsalt välja joonistunud, et Toomas Kuusing – graafik. Võib-olla tuleneb see ka asjaolust, et sain kunagi aasta graafiku tiitli. Varem tegelesin graafikaga rohkem maalimise kõrvalt. Väljundi formaat sõltub suuresti sellest, kas on maalimis- või linooliperiood, kas on tulemas maali- või graafikanäitus. Kui hakkan linooli lõikama, siis selle käigus lendab peale hulk mõtteid ja ideid, mis tahavad linoolis teostamist. Maalimine jääb siis tagaplaanile, ja vastupidi. Kõige suurem mõjutaja on ikkagi eesootav näitus ja ka see, et kui ei ole tükk aega ühe meediumiga tegelenud, hakkavad käed selle järele sügelema.

Toomas Kuusing. „Fashion week”, 2014, linoollõige

Mis sind kunsti looma paneb?
Planeeritud näituste tähtajad. Mingi äng ega maailmavalu mind looma ei sunni. Eks see eneseteostus ole. Aga laiemalt? Kust see tuleb, et just kunst? Et just see on see, mis mind paelub ja mida teha tahan? Ei mina seda tea. Mis see on, mis paneb lapse vabatahtlikult pliiatsi järele haarama, sätib paberitega tundideks laua taha istuma ja joonistama? Kust see huvi? Ega laps ei teadvusta endale seda loomingu osa, talle lihtsalt meeldib. Okei, ma võib-olla tean, millise meeleseisundi või rahulolutunde sellest saan, aga ma ei tunneta seda enne, kui see käes on. Eks mõni teine saab sama kaifi kätte viiulimängust või jooksmisest.

Kas on mõned teemad, mis on sinu loomingus just eriti olulised või mille juurde kipud tagasi tulema?
Inimesed ise oma jaburustega nii heas kui ka halvas mõttes pakuvad mulle loominguks lõputut ainest. Ja ega mul vist selliseid töid eriti ei olegi, kus inimesi ei oleks. Mõni üksik, aga eks neid tule varsti veel juurde. Aastast 2005 on minu töödesse sisse trüginud suuresti sotsiaalsed, elulised teemad, tsitaadid ja parafraseeringud keskajast tänapäevani. Need teemad on tihti oma olemuselt ja sisult tõsised, tragikoomilised ja päevakajalised. Seda ei tea, kaua ma kätt sellel pulsil hoida jaksan või kuhu edasi suundun.

Olen näinud enamasti sinu linoollõikeid. Mis tehnikaid sa veel kasutad või miks just linool sulle nii loomuomane on?
Õpingute perioodil õppisin ka teisi tehnikaid, aga nende juurde miskipärast ei jäänud. Proovisin litot, see ei erutanud niivõrd ja sealt ei saanud seda kaifi kätte. Linooliga on mul olnud küllaltki lihtne tegeleda. Kui mul oli olemas terve lahmakas linooli, siis seda sai näiteks suvel igal pool lõigatud, keerasid rulli ja kandsid koos nugadega seljakotis kaasas. Sügisel trükkisid koolis. See ei nõudnud mingit erilist ettevalmistust. Linooliga oli mul kõige mugavam ja lihtsam toimetada ning mugavus ongi mulle loomuomane. Lõikamine on mu jaoks tihtipääle nagu meditatsioon. Sügavtrüki tehnikatega, mida proovinud olen, on olnud sama lugu. Mind tegelikult huvitab ja paelub sügavtrükk, aga olen nii paganama laisk ja mugav, et ei tea, kas ma selleni üldse jõuan. Paar aastat tagasi õpetas Lauri Koppel mulle natuke ofsettrükki, see kõik on vinge ja võimalusi on palju, aga jama oli selles, et samal ajal kui sellega mässasime, hakkasid käed pintsli ja linoolinugade järele sügelema.

Mis sul praegu käsil on?
Lõpetasin just töö ühe teatriplakatiga. Taarka Pärimusteatril tuleb varsti uus etendus välja ja neil tekkis idee, et plakat võiks olla tehtud vanas heas n-ö primitiivses linoollõiketehnikas. Nad on toredad ja kihvtid ja heas mõttes hullukesed. Teevad ägedat asja! Seepärast olingi nõus selle töö ette võtma. Nüüd, kui käsi on soe ja noad teravad, lõikan veel paar pilti. Mõned mõtted on peas valminud, mis juba ammu teostamist tahavad. Kevadel on siin ja seal paar isikunäitust tulemas.