Kadri Toom selgitab ekraanikoloriidist inspiratsiooni saanud värviplahvatust oma graafikas sellega, et küllap ta mõtleb endiselt nagu maalikunstnik.

Kadri Toom. Foto: Lilli-Krõõt Repnau

Draakoni galerii 2015. aasta isikunäitusel tegelesid anonüümse ruumi, selle kogemise võimaluste ja kadumise temaatikaga. Kas näitus Hobusepeas jätkab seda suunda?
Mõnes mõttes küll. See temaatika on minu jaoks endiselt õhus, kuigi näitus Hobusepea galeriis on keskendunud pindmisele, näilisele ning pidevalt muutuvale ruumile. Ekraanireaalsus on sageli usutavam kui füüsiliselt olemasolev ruum. Paljud nähtused jõuavad kohale pigem vahendatult kui otseses kontaktis. Me lendleme erinevate reaalsuste vahel ning oleme võimelised lülituma ühelt visuaalilt teisele, vajamata püsivust, et süveneda. Kulgeme täiesti stressivabalt ühe teema juurest teiseni – oleskleme ning mõnuleme. Seesuguses ebasümmeetrilises mustris kulgemine meenutab unenägu, kus pildid vahelduvad juhuslikus rütmis ning kõik on võimalik.

Samas on su tööd jõudnud ikkagi helendavalt ekraanilt paberile.
Algimpulss on pärit arvutikeskkonnast. See ongi kummaline olustik – kõikides nendes faktuurides, mis on erinevates taustapiltides peidus, on lademetes visuaalset materjali. Tööprotsessi käigus guugeldan märksõnu ja salvestan enda jaoks ahvatlevaid elemente. Töötan palju tunnetuslikult ja hiljem modifitseerin tulenevalt vajadusest. Selles mõttes kasutan küll olemasolevaid kujundeid, aga need on minu valikud. See on pigem nagu äratundmine, et mul on vaja just seda detaili. Hiljem olen laadinud nendest fragmente üles veebikeskkonda, millest tekib omakorda ringlus nende erinevate reaalsuste vahel.

Mulle tundub, et mänguline ruumikeskne lähenemine on tugevalt kohal kõigis sinu töödes. Kui palju sa mõtled enne näituse tegemist galeriiruumist?
Jah, see on oluline osa minu tööprotsessist. Enamasti tegutsen projektipõhiselt – tihti vormuvad mõtted ja ideed kunstiteosteks kindla näitusepaiga kontekstis. Näiteks kunagine Tartu Y-galerii oma sopiliste lagede ning orvadega inspireeris looma graafilist installatiivset novelli, mis ruumis liikudes ennast justkui avas. Mulle meeldib mängida oma tööde ja olemasolevate vahekordadega. Pigem kohandan enda teoseid vastava ruumiga, kui ruumi tugevalt ümber kujundama asun.

Kuidas on erinevad keskkonnad su loomingut mõjutanud?
Usun, et keskkond mõjutab inimest väga tugevalt. Seni olen olnud Ida-Euroopa püsielanik ning teiste kultuuridega pole sügavamalt kokku puutunud. Loomingulises plaanis on mõjutused pigem mikrotasandil. Olen kasutanud päris otseselt erinevaid motiive, mis on minuga kokku kasvanud. Näiteks olen skanninud lapsepõlve mänguklotse ja polümeerist mänguasju, pildistanud tühjasid, sadu kordi läbitud tänavaid ja kummastust tekitanud majasid. Uurinud lähedasi metsasalusid või vanavanemate portreesid, pildistanud tuhandeid kaadreid vaadatud filmidest, vaadelnud iseenda siseilma ja visuaalseid sähvatusi. Kõiki neid teemasid kokku segades olen moodustanud uusi maailmu ja tähendusi.

 Teos seeriast „Pealispind”, segatehnika, 2017

Viimastel aastatel oled vahetanud maali graafika vastu. Miks nii? Mida on see sulle loominguliselt juurde andnud või kas see on muutnud kuidagi su suhet graafikaga?
Maali õppimise ajal oli graafika minu salaarmastus. Võrreldes maalimisega nõuab graafikaga tegelemine tehniliselt keerukamaid vahendeid ja masinaid. Kunstikoolis keskendusin pigem maalile. Soomes Imatras sain vahetusüliõpilasena käe valgeks erinevates graafikatehnikates ja huvi suurenes veelgi. Kuigi ka sel perioodil maalisin isukalt. Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppides jõudsin teha paar isikunäitust ja osaleda grupinäitustel ning mul oli isegi oma ateljee. Pärast kooli lõppu otsustasin aga suunda muuta, kuna nii mõneski mõttes oli maalimine ennast minu jaoks ammendanud ning suur oli soov just erinevaid tehnikaid omavahel segada. EKA magistrikursuse lõpetasin graafika õppetoolis. Kuna endiselt puudusid korralikud vahendid pärast kooli lõppu graafika tegemiseks, siis leiutasin enda meetodid, kuidas maali ja graafikat segada. Enamiku töid tegin vineerile ning kasutasin koopiatrükki ja maalisin.

Sinu töid vaadates tundub graafika pigem kui vahend, et produtseerida erinevaid kummastavaid maastikke. Sa ei tiražeeri oma töid just väga palju…
Ma arvan, et mõlemad sõnad – „kummastus” ja „maastik” – sobivad hästi mu loomingut iseloomustama. Tõesti, tiraažide loomisel olen täielikult ebaõnnestunud. Mu töömeetod on üsna protsessipõhine ning graafiku loogikaga see traditsioonilises mõttes kokku ei käi. Toimetan seeriate kaupa ning iga graafiline leht on ainukordne. Püüan anda võimaluse lahtisteks otsteks ja kujutluseks, et töö ennast kohe esimese vaatamiskorraga kätte ei annaks, vaid kutsuks rännakule. Pean protsessi käigus päris palju puhastust tegema, et mitte ise liiga detailidesse kinni jääda. Mulle meeldib, et seeriatega töötades saan jätta teoste vahele õhku ning hajutada energiat, mis neisse salvestub, ka näituseruumis. Naudin väga isikunäituste tegemist, kuna saan kasutada terviklikku ruumi. Sisemine tung on iga järgmise näitusega formaadist välja astuda ja leida uusi võimalusi loomingu paigutamiseks.

Sul on töödes väga erinevad elemendid, mida sa segad üha uuesti kokku, tekitades uusi dimensioone. Kui palju sa kasutad oma tööprotsessis tunnetatud juhuslikkust?
Graafika pakub väga mõnusalt võimalust juhuslikkuseks! Olen alati avatud sellele, et asjad juhtuvad, ja see on nii tore! Loomulikult on olemas suund, kuid just tehnilistes detailides hakkavad mängima olulist osa juhused, mis viivad teinekord uutele radadele, millest polnud alustades aimugi. Hobusepea näitus on esimene selline, kus eksponeerin paberil graafikat. Kasutan graafiliste detailide loomisel fotopolümeeri tehnikat. Avastasin enda jaoks ajaloolise fototehnika tsüanotüüpia ning segan seda monotüüpia ja siiditrükiga. Töö käigus õppisin, et tsüanotüüpiat saab edukalt ka klaasile teha, ja sellest sündisid näitusele uued lahendused. Seega, üks asi viib järgmiseni ja juhusel on selles oma osa. Märtsis avan näituse Tartu Kunstimajas, ootan juba ise ka põnevusega, mis seal juhtuma hakkab!

Su uue näituse tööd on mõnusalt erksad. Kuidas on värvid sinu loomingusse jõudnud?
Just! See näitus on tõeliselt värviline ja olen värvivolüümi nupule veel mõnuga vindi peale keeranud. Värvid jõudsid töödesse näituse algimpulsist – ekraanidest. Intensiivsed ekraanivärvid püüavad pilke ja on hädavajalikud, et selles virvarris mingit fookuspunkti leida. Graafika traditsioonilised sügavtrükivärvid on enamasti valmistatud naturaalsetest pigmentidest ja variatsioone väga palju pole. Sellepärast võtsin kasutusse siiditrüki- ja kõrgtrükivärvid. Sellest suurest värvigammast tekkis ikkagi meelepärane koloriit ja päris üle võlli ei suutnud ma värvivalikuid tehes minna. Domineerivad ekraanisinised, -kollased ja -roosad. Erinevaid siniseid on minu töödes üldse palju ja ilmselt mõtlen graafikat tehes ikkagi nagu maalikunstnik. Päris mustvalget graafikat pole ma vist võimeline looma ning usun, et pimedasse talvisesse aega kulubki üks väike värvisüst ära!