Dub oleks justkui ennekõike tubane muusika, kus instrumendiks on terve stuudio – ent Uus Energia võlub ka live-bändina. Juhtusin seda kogema kevadel ühes Rotermanni kvartali lokaalis, kus kirju kamp oli mahutatud imepisikesele lavale nagu inglid nööpnõelapeale ning mõjus mingi kobarorganismina, mitmepäise helilohena.

See mälestus kummitab ka Uue Energia vinüüli kuulates – hakkab kõrva, kui funk’likult tihke nende sound ikkagi on, isegi kui kajad kaugustesse keerdkoridore rajavad. Ei mingit kanepist udupäisust, vaid karm koordinatsioon ja täpsus, mis ähvardab puhuti isegi tehnokraatlikuks muutuda… aga rohujuurtes ukerdav bass, mõni soe sündihuige, muhe meloodika toovad orgaanika võidule.

Päär Pärenson ehk J.O.C. teeb siin-seal häält, ta tekstid on mõtlikud, igatsevad, vahel mõneti melanhoolseltki olemise mõtet otsivad, aga samas on selles mingit kosmilist uljust – targalt hea tuju muusika. Ikkagi, „Rannapiiga” töötlus „Meloodika versioon – Rebelstepa” (viitega seal soleerivale moskoviidile Vladimir Kirichenkole) ja „Disco Dub Versioon” loost „Mina kes ma sündisin tähtedest” on need, mis eriti ergu elutunde soontesse vajutavad. Ihkaks isegi pikemaid lugusid, pöörasemaid jämme, veel kaugemaid kajasid.