Muljetavaldava kiirusega olematusest tuntuse ja albumini jõudnud Võsu kvarteti debüüdi esikaanelt vaatab vastu mustad-ööd-ja-valged-triibud-minimalism, aga kaante vahel peituv on kirjum.

Võib ilma naljata öelda, et on nii plusse kui ka miinuseid. Terve album on läbiimbunud hedonistlikust Võsu kohavaimust, mistõttu sel on oma mütoloogia, mis tipneb O baari ja Seitsmenda Taevaga.

Taustavalik (autoriteks Põhja Korea, Paul Oja, Kuera, Käärkäsi) on värske ja bassine; „Kuum” on üllatuslikult hästi toimiv guilty pleasure. Külaliste nimistu on üks kaalukaimaid, mida ühel eesti hiphopialbumil nähtud on, ja annab nii mõndagi juurde. Teistsuguse, cypher’liku dünaamika loob ka palade struktuur, kus valdavalt 4- ja 8-realiste värssidega teatepulka pidevalt edasi ulatatakse.

Sedasama dünaamikat saboteerib aga see, et mõned värsid liiguvad liiga kohmakalt ja kardinaalselt erinevate lugude puhul võib kuulda sarnaseid flow’sid. Ka kirjutamine võiks olla detailsem ja mitmekülgsem – teatud riimid ja motiivid korduvad, nagu vaataks filmi „Groundhog Day”. Plaadi kindel MVP on Põhja Korea, kes on teinud lõviosa taustadest ja enamikus lugudes silmapaistvaima esituse. Tugevaimad on „Fuuria”, „Varas” ja „Glory” (neist viimasel kahel on Estoni Kohvri parimad salmid ja Põhja Korea „Varga” värss on üks albumi highlight’e), millest kõigis leiab särtsuga riime ja konkreetsemat teemaarendust.

„Aasta plaat” on pull album, aga mõned puudused kahjustavad seda, nii nagu tuumakas võib tuhmistada mälestust parimast peost.