Vaal galeriis on viimast nädalat, kuni 8. oktoobrini avatud Maria Aderi isikunäitus „Love And Life Interested Me So“. Näitusel kogetut kirjeldab Algorütmide bändiliige Roland Karlson.
Maria maalidel siblivad ringi soomustega kaetud elukad – maod, sisalikud, kalad. Nad on närinud ennast läbi pastelse pinna, esindamas ürgset reptiili osa inimese ajust. Inimene, kes teeb oma individuaalses arengus läbi kõik faasid, mil tuleb õppida ületama oma ürgseid tunge ja vajadusi. Kes endaga sügavamalt tutvub, leiab selle evolutsioonilise pagasi endas ka üles, avastades, kui palju see tegelikult meie igapäeva tegemisi mõjutab. See on nagu uss, kes tõuseb, suskab ja siis peidab enda pea sinna, kuhu keegi vaadata ei taha – endasse. Nii et tegelikult oled sattunud psühhedeelsesse bad trip’i.
Need maalid on kui inimese paljastatud olemus – augud, juhuslikud värvilaigud, emotsionaalne kaos – see ei ole koht, kus tahaks kaua olla (it’s not the place to be) ja selle seisundiga ei sooviks ennast ka pikalt siduda.
Maas lebavad peegli ja klaasi killud viitavad inimese enesekuvandi kokkuvarisemisele. Kas selle purustab inimene ise või puruneb see iseseisvalt ego tsentraliseerituse tulemusel? Eks varem või hiljem muutub olukord talumatuks ja konstruktsioon killustub. Mis saab edasi, kui kõik on katki?
Manatud on uue struktuuri sünd, mis ei ole veel üheks tervikuks saanud, kuid mille osad on leitud. Kui kunstniku üks rollidest on otsida kannatuste tsükli kaudu elu ilu, siis sellest tekib kõrgem seisund, lunastuse moment, transformeerumine.
