Kumu ÖÖ toimus esimest korda üle viie aasta. Kunstimuuseumi hoone oli muundatud eklektiliseks festivalimajaks, kus näitusesaalides ringi jalutades võis eksponaatide vahelt leida muusikuid eri tüüpi helimasinatel. Kuna kontserdid toimusid samal ajal neljas erinevas kohas – muuseumi sisehoovis, fuajees, auditooriumis ning 5. korruse näitusel „Kumu hitid”, tekkis õhtu jooksul korralik FoMO (Fear of Missing Out ehk hirm millestki ilma jääda).

Prince Rama. Foto: Tanel Tero

Jõudsin peole kohale just siis, kui ekke aatriumis otsi kokku tõmbas ning tema asemele asus müragenereerija Eric Copeland. Uitasin tagahoovi, kus parasjagu kuulati vihma trotsides rokibändi Röövel Ööbik, täpsemalt Tõnu Pedaru soleerimist Sten Šeripovi ja Saaremetsa masinatepargi ees. Õnneks olid näitusesaalid lahti, nii et kes nii ennastsalgav melomaan ei olnud, sai kuivas saalis kunsti vaadata. Kumu ÖÖ eripära teiste kobarkontsertidega võrreldes oli see, et vahepeal sai muusikast pausi võtta ning vaatama minna näiteks „Kumu hitte”, kus on üleval nüüdiskunsti kõige poleemilisemad teosed, või hoopis hüperrealistliku eesti kunsti väljapanekut, mis on mõlemad ülikõvad näitused.

Eric Copeland. Foto: Tanel Tero

Röövel Ööbik. Foto: Tanel Tero

Publik Kumu hoovis. Foto: Hannes Aasamets

Auditoorium oli rahvast pungil, kui Algorütmid & Henri Hütt oma elektroonilise muusika teekonda alustasid. Laval polnud muud kui vaibale kogutud kaktused, mis laest ükshaaval langevaid õhupalle kas purustasid või säästsid, taamal sürrealistlik maastikuvisuaal. Samal ajal esines kõrgemal korrusel Erik Alalooga, kelle kasuks osa publikut ka poole kontserdi pealt otsustas.

Algorütmid & Henri Hütt. Foto: Martin Ahven

Erik Alalooga. Foto: MusicCase

Prince Rama suutis oma neoonsete rõivaste ja sädelevate nägudega publiku lava ette meelitada, olles üldiselt peale nimetatute hea näide Kumu ÖÖ hästivalitud programmist. Kahjuks sõi hoone aatriumi akustika nende kontserdi suurel määral ära.

Prince Rama. Foto: MusicCase

Suitsunurgas räägiti, nagu kultuuriinimesed ikka, kirjanikest, täpsemalt Hemingwayst või sellest, kuidas vene kirjanikud oskavad lugejal soolikaid välja tõmmata. Kui seda kirjanike-tähelepanekut tuttavale kaassemiootikule mainisin, eitas ta esiteks igasugust omaosalust säärastes vestlustes ning teiseks teatas tema sõber, et semiootika on täiesti mõttetu distsipliin, sama hea kui olla nagu need inimesed, kes eitavad vaktsineerimist. (Ei tea, kust säärane kategoorilisus tuli, ehk oli too sõber lihtsalt pahane, et mul talle poppersit pakkuda polnud.)

Ene-Liis Semperi videoinstallatsioon „Tugevama õigusega" (1998) „Kumu hittide" näitusel. Foto: Hannes Aasamets

Kirjanikest enam räägiti peol aga praegustest lähisuhtevägivalla kajastusest meedias, mis võiksid ammu juba strukturaalsema ja üldistatuma probleemiasetuseni jõuda kui ühe isiku keskne ketramine. Leidus arvamusi, et praegune mastaapne lõpplahendus ehk ei olnud ebaproportsionaalne, aga millal jõuame selleni, et Stjopa ja Ülari saavad ka teenitud karistuse oma naise vastu raske käe tõstmise eest? Selle foonil hakkas huvitavalt tööle „Kumu hittide” näitusel üleval olev Ene-Liis Semperi 1998. aasta videoinstallatsioon „Tugevama õigusega”, mida sündmust kajastav peavoolumeedia katteplaanidesse igaks juhuks ei kaasanud.

Mina istusin äfteka-taksosse pärast hurmava bassiga Dinneri esinemist, kes viis kuulajatega läbi tantsumuusika-meditatsiooni, juhendades publikut käsi tõstma, tantsima, maha istuma ja oma keha tunnetama.

Dinner. Foto: MusicCase

Dinner. Foto: Hannes Aasamets

Kumu ÖÖ äftekal Punases Majas arutati tantsukepsutamise vahepeale troopilise vihma eest varjus, et muuseumimajas olid küll head esinejad, ent ühtsest vaibist jäi puudu – miski nagu ei klappinud, vaim ei tulnud peale.

DJ-d Abramova ja Helen Tammemäe Kumu ÖÖ järelpeol Punases Majas. Foto: Hannes Aasamets