Maarja Kangro kirjutab Sõltumatu Tantsu Lava tantsuetenduse „Hingake! Ärge hingake!” põhjal inimkehade erisusest ja samasusest.

Maarja Kangro. Foto: Piia Ruber

Kunagi oli keha humanitaarias väga populaarne. 1990ndatel ja ka nullindate esimeses pooles. See oli siis enamasti psühhoanalüütiline keha, ihaldav keha. Lendasid kehakujundid, fallosed, vagina dentata, kastratsioon, organiteta keha. Sealsamas oli esil ka keha kui biopoliitiline objekt, foucault’lik kuulekas, distsiplineeritud, vormitav, ruumi- ja ajaüksustesse jagatud keha. Aga seda me ju teame ka, et võim ei ole üksnes väline jõud, mis ei lase salapärasel „tõelisel minal” esile tulla, ta võib anda just meie „isele” kuju, ja nii on ka kehadistsipliinide juures piirid repressiooni ja eneseväljenduse vahel alati selged. Keha vormimine ja kurnamine võib ollagi meie peamine nauding. Või siis meie arusaam eluvõitlusest ja grupikuuluvusest. Ja nii on meil ka fantaasiatest kahjustatud anorektiline keha – inglaste väitel on anoreksia kõige surmavam psüühikahäire, neli korda ohtlikum kui depressioon. On buliimia, ortoreksia, hüpergümnaasia all kannatav keha. Eelviimane tähistab tervisliku toidu hullust, viimane treenimisobsessiooni.

Kaasaegses tantsus on kehakäsitus muidugi eri suundades evolveerunud: koos ühiskondliku mõttega ning seda mõtet omalt poolt arendades. Kui vaatasin Sõltumatu Tantsu Laval Liis Varese „Hingake! Ärge hingake!”, mille teeb eripäraseks Varese lavapartner, tserebraalparalüüsi diagnoosiga Pavel Semjonov, püüdsin kujutleda end eriliseks tagurlaseks. Sellist sõna ei tohiks muidugi kasutada, et mitte tagurlast solvata, aga kes see jaksab alati korrektne olla. Kui ma olen tagurlane, kes tahab laval näha meisterlikke sooritusi, aga näeb seal hoopis erivajadustega inimeste liikumist, millise sõnumi ma siis sealt vastu võtan? Kas see on manitsus tolerantsusele, positiivne diskrimineerimine või missioon empaatia kasvatamiseks? Mis tähendab ju, et „saaja” on ainult inimgrupp, kelle suhtes empaatiat suurendatakse, mitte able-bodied tagurlane?

Etendus „Hingake! Ärge hingake!”. Fotod: Alan Proosa

Aga selline tõlgendus nagu ei klapi, see ei hakka etendusele külge. Ei ole nii, et vaatajat sunnitaks heldima: näe, niisugusedki inimesed liiguvad „kunstiliselt” – nagu päris! Ei ole (ainult) nii, et informeerimata külastaja saab etendusest valgustust ja teeb teadmatuse loori eksperimendi: kui ta võiks looritaguses maailmas olla kes tahes, ka erivajadustega inimene, siis kasulikum oleks luua kõigile võrdsed võimalused.

Asi ei ole (ainult) moraalses sõnumis, asi on naudingus ja vabaduses, mida kogeb nimelt seesama vaataja. Siin ei anta „puudulikule” kehale mingit pingutatud eelisseisu, talle antakse koht. See on pidev teistsugususe ressurss, mida niisugused etendused ära kasutavad. Kõige suurematest tähtedest tuleb siinkohal meelde prantslane Jérôme Bel. Ausalt öeldes tundusid mulle ka tema etenduste kirjeldused algul kõike muud kui atraktiivsed: vaimupuudega inimesed või lihtsalt suvalised inimesed tuuakse lavale ja lastakse neil etendada balletinumbreid või Michael Jacksonit. Nagu seda kaasavat taidlust veel vähe oleks … Ometi on Beli „kaasamisprojektid”, suvaliste kehade etteasted lõpuks nii elegantsed, et mõjuvad liigutavalt, tekitavad tõesti kõrgendatud meeleolu. Nagu tema kohta on öeldud – aga see võib kehtida ka Varese etenduse kohta – vahe õnnestumise ja läbikukkumise vahel hägustub.

Kõike seda saab teha muidugi ka tooremalt ja jahmatavamalt. Meelde tuli Adina Pintilie film „Ära puuduta mind” (Nu mă atinge-mă, 2018), kus näitlejad mängivad suuremalt jaolt iseennast ja küsimuseks on, kuidas läheneda teise kehale. Rohkem kui peategelane, läheduskompleksides 50-aastane briti naine Laura, kerkivad filmis esile „normist” kõrvale kalduvad kehad: Tómas Lemarquis, islandi näitleja, kes on alopecia universalis‘e nimelise haiguse tõttu täiesti karvutu, ja spinaalse lihasatroofiaga sündinud Christian Bayerlein. Tal on ettetungivad hambad, kontrollimatu ilavaht suunurkades, lõdvad liikumatud käed ja jalad väikese roosa rümba ümber. Esimeste kaadrite põhjal arvasin, et Christian on vaimse alaarenguga. Vaat nii, olen kallutatud inimene! Kohe selgus, et tegu on väga aruka jutuga noormehega, kel on ilusad sinised silmad (millele ta ise tähelepanu juhib) ja nagu näeme, ka kõva erektsioon. Introvertne Tómas peab tema ilavahus nägu puudutama, teraapia korras.

Õiglustunne ja hea kasvatus teevad koleda keha väga problemaatiliseks. Keha on midagi, mida inimene ei saa valida, niisiis pole õiglane kritiseerida, kui suu haiseb, kõht jääb ette, liha lödiseb, kapillaarselt lilla või suurepooriline nägu leemendab, õlad on kõõmased, higens käib üle pea. Vaene inimene, huu, peaasi, et ta ei istuks minu kõrvale! Aga see ongi keha, igasuguse keha, potentsiaal minna kõhedaks, kahtlaseks, lämmatavaks, kui teda liiga kaua liiga lähedalt kogeda või kui juhtub olema lihtsalt see hetk. Me kõik oleme latentselt imelikud kehad, eemaletõukavad kehad, iseendale võõrad kehad. Ja me kõik oleme vääramatult õigustatud kehad, meid ei saa maha salata.

Mõned kehad kalduvad oma väljanägemiselt ja ehituselt tavapärasest populatsioonist tunduvalt kõrvale. Nagu meil vestlusringis jutuks tuli, võib „ebanormaalne” keha olla midagi normiülest ja ihaldusväärset, aga üldiselt tähendavad kõrvalekalded ikkagi ebamugavamat olemist kui „normaalsel” kehal.

Hea toon on teistsugusust mitte märgata. Tehissilma, käeproteesi, lonkamist. Haletsemine või püüdlik mittemärkamine on kahtlemata neile „teistsugustele” pidevalt probleemiks. Aga püünele seatult või isegi mitte seatult, vaid astunult, ütleb igasugune keha: vaata mind!

Kehade hierarhilisus on hajutatud just seeläbi, et igasugust, ka meist kardinaalselt erinevat ja normivälist keha lubatakse huviga vaadata. Me ei pea teesklema, et me teda ei näe, et me ei reageeri, nagu me tegelikult reageerime või et me tegelikult ei jälgi teda põnevusega, erutusega. Saame tema läbi iseennast vaadata, kui diibilt see ka ei kõla. Kui temale on antud koht, siis on koht ja naudinguvabadus ka minul.

Kuhu mitmekesisusest edasi minnakse? Tagasi loodetavasti ei minda, aga võib-olla jõuame aega, kus inimene saab end osakaupa välja vahetada, nii et temast saab justkui Theseuse laev. Või siis saab endale oma äranägemise järgi meelepärase keha disainida, märksa väiksema vaeva ja kuluga kui praegu. Muidugi läheks siis tarvis regulatsioone, mis inimesi nende endi uljuse ja rumaluse eest kaitseksid. Aga iseenesest oleksid niisugused arengud teretulnud. Ja võimalik, et laval hakataks sel juhul igasugust „naturaalset” keha eriliselt hindama, temast saaks tõeline fetiš.