Usalduse ja kirjanduse suhtest võib rääkida mitut moodi. Võib rääkida usaldusest kui teemast kirjanduses: eks ole ju usaldus ja selle kuritarvitamine – altvedamine ja reetmine – maailma kirjanduses üks iidseid suuri teemasid, mütoloogiatest Shakespeare’ini, modernse ajastu rohketest reetmislugudest rääkimata. Aga samuti võib käsitleda usaldust kui kirjandusvälise maailma suhet kirjandusega, rääkida usaldusest, mis meil on kirjanduse enese suhtes. Püüan siin vaadata, kuidas teosesisene usaldusekäsitus ja teose enese usaldatavus seostuvad.

Maarja Kangro. Foto: Ave Maria Mõistlik

Maarja Kangro on eesti kirjanik, tõlkija ja libretist. Kangro on õppinud Tartu Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust ning on 2007. aastast Tallinna Ülikooli kultuuride uuringute doktorant. Poetessi artikkel „Usaldus ja kirjandus” ilmus esmakordselt Metsaülikooli kogumikus „Usaldus. Eesti ja maailm. Metsaülikool 2008–2009”. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Usaldust polekski vist väga vaja hakata defineerima, ent sellegipoolest: kui vaatame eri keelte seletavate sõnaraamatute määratlusi, saame neist ikka teada, et usaldus on veendumus kellegi või millegi positiivsetes omadustes või soodsas meelestatuses. Usaldus on positiivne suhe teisesse ja maailma, ning on ilmne, et täielikus usalduse puuduses ei saa talutavalt toimida ükski ühiskond ega üksikisik. Et ellu jääda ja mitte peast segi minna, peab usaldus usaldamatuse suhtes veidikenegi ülekaalus olema – elu muutub patoloogiliseks, kui pead pidevalt kahtlustama, et inimesed ja asjad su ümber võivad sind iga hetk rünnata.

Laiemalt võib usaldust mõista igasuguse ajaprojektsiooni alusena, usuna asjade ja asjaolude elementaarsesse järjepidevusse. Kuidas me saaksime pikemaid plaane teha, kui me siiski ei elaks heas usus, et naabrimees homme me majas pommiplahvatust ei korralda? Või kuidas me saaksime üldse elus toimida, kui me ei usaldaks oma keelt? Keeleusaldus on miskit paratamatut, meil ei jää lausa muud üle kui usaldada keelt või keeli, mis meile oma kogemuse edasiandmiseks ja organiseerimiseks on antud. George Orwelli uuskeel (newspeak) raamatus „1984” on hea ja õõvastav näide sellest, kuidas paratamatut ja hädavajalikku keeleusaldust kuritarvitatakse. Sellises düstoopilises olukorras pannakse keel inimest reetma, terve hulga mõistete kaotamisega tahetakse ühiskonna liikmetelt võtta võimalus teatud nähtustele isegi mõelda. Uuskeelega tegelev filoloog Syme kinnitab raamatu peategelasele Winstonile: „Kas sa ei mõista, et uuskeele eesmärk on ahendada mõtlemise piire? /…/ Iga aastaga väheneb sõnade hulk ja kitsenevad teadvuse piirid. /…/ Õigeusklikkus tähendab mittemõtlemist, mõtlemise tarbetust. Õigeusklikkus on teadvusetus”.[1] Orwelli ingsotsi ühiskonnas kaotatakse inimese eneseusaldus, ka mälu ja minevik on Partei kontrolli all, kes neid pidevalt muudab, et kaitsta Partei eksimatust. Nõukogude ajal elanutele või muid totalitaarseid režiime kogenud inimestele tulevad Orwelli kirjeldatud mehhanismid kahtlemata tuttavad ette. Orwell valgustab ja hoiatab, aga erilist optimismi ega usaldust ta ligimese suhtes ei tekita.

Aga kas kirjandus üldse peaks usaldust ühiskonnas juurde tootma? Kas ja mil viisil saab hea kirjandus seda teha? Kui me küsime, missugune kirjandus äratab lugejas usaldust, siis näeme, et pikemas perspektiivis on tõsisem – nii filosoofiliselt kui ka esteetiliselt tõsisemaks peetud – kirjandus olnud ikka pigem valvsust suurendav, kui ka mitte otseselt hoiatav. Pigem ikka termostaadi kontrollmehhanism kui rahustav unelaul. Iseäranis tugevalt hakkab selline hoiak silma 20. sajandi esteetikate juures.

Otsese võimulaulu, mis püüab usaldust forsseeritult tekitada, tunneb ära iga ärkvel inimene. Aga terve hulk mõtlejaid on tajunud sileda ja mugava, pseudousaldust loova ja võimusuhetesse vangistava kultuuri haarmeid palju laiemalt ja sügavamalt. Umbusaldusele kultuuritööstuse suhtes kutsusid juba enne 20. sajandi keskpaika Frankfurdi koolkonna mõtlejad Theodor Adorno ja Max Horkheimer. Standardiseerivast, tarbijakollektivismi ja konformismi soodustavast kultuurist oli nende meelest saanud uus „oopium rahvale”. Kultuuritoodete pseudoerinevused ja võimalused pseudoindividuaalsuseks panid nende meelest inimese leplikult süsteemi lülituma. Väljapääsu, usalduse võimalust nägi elitistlik Adorno just avangardistlikus kunstis: see hoiab oma keerulisusega ärkvel, kujutades endast kapitalistlikus tootmis- ja tarbimissüsteemis väikest vastupanuliikumise võimalust.

Bertolt Brecht astus uinutava kodanliku kunsti vastu välja juba varem, väites lausa, et „meie ajal” puudest kirjutada on vaat et kuritegu. Võõritusefekt pidi passiivse vaataja üles raputama ja teadvustama talle aktiivse osaluse, maailmamuutmise vajadust. Ent erinevalt Adornost polnud Brechti jaoks kõrgkultuuris midagi usaldusväärset: vastupidi, see oli kurja ilming, töörahva rõhumise barbaarne tulemus. Kui enamasti on kunsti (või kitsamalt kirjanduse) umbusaldajad süüdistanud kunsti/kirjandust konformismis ja olemasolevate võimusuhetega kaasaminekus või nende mahavaikimises, siis hoopiski karmide süüdistustega on tulnud välja sloveeni filosoof Slavoj Žižek. Tema kirjutisest „Sõjalis-poeetiline kompleks” [2] nähtub, nagu ei saaks luulet mitte mingil juhul usaldada. Just luule on see, mis ahvatleb inimesi suurte ühisideede nimel ohjeldamatutele, orgiastilistele kuritegudele. Tsiteerides Bosnia serblaste liidri, sõjakurjategija Radovan Karadžići ekstaatilist luuletust, leiab Žižek, et kutse etnofundamentalistlikule hävitustööle on poeetide kuritegu, kes on tema meelest „seda etniliste puhastajate unelmat juba aastakümneid sõnastanud. „Vaimu fenomenoloogias” mainib Hegel „vaimu vargset kudumistööd”: ideoloogiliste koordinaatide muutmise pinnaalust tööd, mis toimub enamasti avalikkuse jaoks märkamatult, siis aga äkki välja plahvatab ja kõiki vapustab.” Žižek arvab, et „asjaolu, et Karadžić on luuletaja, pole tühipaljas kokkusattumus, etniline puhastus Bosnias oli (teatavat sorti) luule jätkamine teiste vahenditega.” Ta on veendunud, et enamus inimesi on spontaanselt moraalsed ja teisi inimesi tappa on neile liiga sügavalt traumeeriv. Et neid tapale ärgitada, tuleb viidata „mingile kõrgemale asjale, mis laseks narril isiklikul süümepiinal tapmise ees paista millegi triviaalsena.” Ja niisugune kõrgem asi sünnib luules propageeritud ideedest.

Kuna ma olen ise kirjutanud luuletekste ja samal ajal naudinguga lugenud Žižeki kirjutisi, pole mul muidugi hea meel sedastada, et „kultuuriteooria Elvis” on luule vastu miskipärast nii vihale läinud. Süüdistada luulet inimese „spontaanse moraalsuse” hävitamises tundub ebaõiglaselt karm. „Spontaanse moraalsuse” hävitamine võib muidugi käia palju kergemini, kui tahaksime arvata: tasub vaid meenutada Stanley Milgrami katset, kus „õpetajatest” katseisikutel tuli anda valesti vastavatele „õpilastele” karistuseks elektrilööke, mis kasvasid iga vale vastusega 45 voldist 450-ni, ning autoriteedikuulekatest, vastutusest vabastatud „õpetajatest”, kes ei teadnud, et „õpilased” olid näitlejad, läks kõigis katsetes maksimumlöögini välja umbkaudu 65%. Niisiis on siingi tegemist „kõrgema asjaga”, autoriteediga, mis kuulutas katsealustele kui Superego: „Sa tohid!” Aga kas luulel on tõesti samasugune autoriteet? Ja kas luule vabastab tõesti vastutusest? Ilmne on, et kui me pagendaksime Platoni soovitusel ja Žižeki heakskiidul luuletajad riigist, jääksid kajastamata ka paljud seda sorti jäledused, millele õhutamises Žižek luuletajaid süüdistab. Inimeste kannatustele ja ajastu sündmustele võivad luuletused anda teinekord optimaalsema vormi kui nii mõnigi muu tekst. Kas ei teadvusta Žižeki mainitud ohtusid allpool just luuletaja?

Asjaolust et kasutame samu vandesõnu
avaldame samamoodi armastust
pole vaja teha liiga julgeid järeldusi
samuti ei peaks ühine koolilektüür
olema piisav eeldus
tapmiseks
nähtavasti on sama lugu maaga
(pajud liivane tee nisupõld taevas pluss kiudpilved) /—/
ausalt öeldes ma ei tea
tõden üksnes
et see side on olemas
see ilmutab end kahvatumises
äkilises vihapunas
karjumises ja kätega vehkimises
ja tean et see võib lõppeda
kiiruga kaevatud hauas [3]

See Zbigniew Herberti luuletus on üks paljudest headest näidetest, kuidas luule hoiab lugejat kaine ja teadlikuna, äiutamisest või kihutustööst ei saa juttugi olla. Head luuletajad, näib mulle, on enamasti märksa tugevama vastutustundega, kui Žižek seda tunnistab. Vaevalt, et lausjõhkrad ideoloogiad vabama maailma luules üldse peavoolu mahuvad – pigem esineb aktsepteeritud luules või selle äärealadel igat masti „mahe-ideoloogiaid”. Aga kui suur saaks üldse olla luuletajate vägi ideoloogilise pinna ettevalmistamisel, „vaimu vargses kudumistöös”? Kas luulel on mainimisväärset kõlapinda?

See sõltub ilmselt kultuuri suurusest, ajaloohetkest ja -situatsioonist. Mõneteistkümne aasta taguses essees eesti luulekaanonist kirjutab Tiit Hennoste, et luulekaanon on tugevalt olnud eesti ideoloogia, rahvusühtsuse, mälu, kultuurimudeli aluseks, sest muud võimalused (nt. filosoofia) on puudunud või pole välja arenenud.”[4] Ta kinnitab, et „kirjanduslik kaanon on palju laiem nähtus kui kirjandus. See on poliitiline, ideoloogiline, majanduslik nähtus. Väga paljud ühiskonna institutsioonid on huvitatud kaanoni olemasolust ja stabiilsusest. Muide, tihti pole need institutsioonid või isikud seejuures üldse huvitatud kirjandusest enesest”. Selline arusaam võiks mõneti kattuda Žižeki–Hegeli mõttega „vaimu vargsest kudumistööst”: asjaomaste „institutsioonide” jaoks tagaks kaanon justkui ühiskonnas teatud meelsuse. Ent luulekaanonit lähemalt uurides paistab sealt siiski kõike muud kui ekstaatilist rahvuslikku enesekindlust või võimutruudust. Eesti luule kanoonilisi jooni välja tuues möönab Hennoste küll, et Eestimaa ja eestlus on olulised ning „luule on sotsiaalne asi, eesti rahva südametunnistus,” ent siiski ei käi nende teemade käsitlemise juurde ekstaatiline paatos: selgub, et pigem kahtlus ja äng kui lihtne usaldus on olnud luule puhul normiks. Kaanonist nähtub, et „hea on sotsiaalne ohutunne, äng, kaotusvalu, isamaasuhe”. Ja autori osas „ei kõlba riigitruudus, olenemata võimust”. Niisiis ikkagi ohutunne ja äng. Neid kaht, õigupoolest eriti just ängi leiab kangetes kraadides ka auhinnatud eesti proosas, nimelt Ene Mihkelsoni „Katkuhauas”. Nii tunnistab üks peategelastest: „Meiesuguseid oli teisigi. Sa ei kujuta ettegi, kui palju meid oli. [—] Me olime sihuke äraandjate kamp…”[5]

Tegu on Eesti ajalooga, aga rahvusülese situatsiooniga. Orwelli düstoopias reedab Winston viimaks ka oma armastatu Julia. Primo Levi koonduslaagrimälestustel põhinevas romaanis „Kas see on inimene” heitlevad kaaskannatajad igasuguse solidaarsuse või omavahelise kaastundeta halli leivakänkra ja elu pärast. Kirjandus annab meile niisugustest olukordadest teada painava reljeefsusega, kirjeldades olukordi, kus inimese „spontaanne moraalsus” laguneb. Hea kirjandus, usaldust vääriv kirjandus just nimelt kirjeldab, ent ei kutsu üles seda habrast „spontaanset moraalsust” lagundama. Ta näitab meile pigem, millised on need olukorrad, kus inimeselt võetakse valikuvõimalus. Või kus tundub, et ainsaks valikuks on vägivald või hävitamine, või siis toimub midagi Milgrami katsega kõrvutatavat. Poliitika eesmärk selle sõna kõige avaramas mõttes peaks olema niisuguseid olukordi vältida: püüda ära hoida olukorda, kus inimene oleks „haigusetekitaja” meelevallas. Ei saa süüdistada inimest liigses nõrkuses, kui ta selg paarisajakilose koorma all murdub. Iseäranis väga noored inimesed armastavad lugeda romantilistest kangelastest nagu Victor Hugo Jean Valjean: niisugused kangelased tekitavad tõepoolest inimese vastu – ikkagi, kõigest hoolimata – usaldust. Aga kirjandus ei tooda ühiskonnas usaldust juurde mitte lihtsalt eetiliste tegelaskujude kaudu. Pigem teeb ta seda juba oma olemasoluga. Kirjandus loob võimalikkuse maailma ja annab võimaluse rääkida. Ameerika ajaloolane Hayden White on kuulsaks saanud seisukohaga, et põhimõtteliselt ei erine ajalookirjutus ilukirjanduslikust loomest, kuivõrd mõlemad sõltuvad keelest ja loovad narratiivi. Võiks koguni öelda, et „ametliku” väljamõeldisena on kirjandus isegi ausam kui ajalugu. Ühest küljest on ta ajalookirjutusest küll pretensioonikam (kui loometeos), teisest küljest aga (tõeväärtust taotlemata) märksa pretensioonitum, ja sellisena ikka usaldusväärne aja lugu.

Esmakordselt ilmunud Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitilises ajakirjas Möte 31.10.2008. Autor täiendas teksti Metsaülikooli 2008–2009 kogumiku „Usaldus. Eesti ja maailm“ jaoks, Tartu 2010, lk 151–157.


[1] Orwell, G. „1984” (tõlkinud Elias Treeman), Loomingu Raamatukogu 1990, lk. 38–39.
[2] Žižek, S. Vikerkaar nr. 9, 2008.
[3] Herbert, Zbigniev. Mõtisklusi rahvusküsimusest. Tõlkinud Hendrik Lindepuu, raamatust „Valitud luuletused”. Hendrik Lindepuu Kirjastus 2008, lk. 121.
[4] Hennoste, Tiit. 2006 [1997]. Kaanon. Kaanan. Raamatust „Vikerkaar 20. Valik esseesid 1986–2005”. Sihtasutus Kultuurileht, lk. 263–277.
[5] Mihkelson, Ene. Katkuhaud. Varrak 2007, lk. 179.


Metsaülikooli (MÜ) ajalugu sai alguse 1968. aastal Kanadas. Eestis on igasuvist MÜd korraldatud Mare ja Rein Taagepera eestvedamisel alates 2005. aastast. Igal aastal on MÜs käsitlusel erinev teema, tänavu oli selleks tervis. Metsaülikoolis on ettekannetega üles astunud mitmed Eesti ühiskondliku ja kultuurielu seisukohalt olulised inimesed, teiste seas näiteks Marju Lauristin, Maarja Kangro, Hans H. Luik, Ott Karulin, Jan Kaus, Igor Kotjuh, Leelo Tungal, Ilmar Raag, Tõnu Viik, Kaarel Tarand, Marek Tamm, Signe Kivi ja Anzori Barkalaja.