Erinevates ühiskonnakorra tingimustes elamine tekitab võrdlusmomendi ning annab perspektiivi tänapäeva mõistmiseks. Ent ka ajal, mil kõige tavalisemad inimõigused kätte on võideldud, võib vabadus tunduda piiritletud või tekkida tahtmine mässata.

Eve Annuk. Foto: Alar Madisson

Tunnistan kohe alguses, et mulle meeldis Triin Heinla tekst „Vabadusest ja mugavusest – reisikiri hipisaarelt” – oli päris lahe lugemine. Kuigi kuulun ise hoopis teise põlvkonda – olen näinud nõukaaja defitsiidimajandust ja seetõttu ehk suhtunud kapitalismi pooldavamalt. Olen enda meelest osanud hinnata seda, mida polnud nõukaajal ja mis nüüd on olemas, kaasa arvatud vabadus, mida see iganes võiks tähendada. Aga viimasel ajal tunnen minagi üha sagedamini just sellise, rahamaailma ja selle poolt pealesurutud vajaduste ja reeglite vastu suunatud mässu vajadust.

Seda on imelik öelda, sest väliselt olen selle maailma ontlik liige, mängides kaasa selle süsteemiga – käies tööl, teenides raha, kulutades või ka säästes seda, hoolitsedes kinnisvara eest jne. Ent mõte selle kõige mõttetusest ei jäta mind maha, vaid muutub üha tungivamaks. Olen selle alla surunud kainet mõistust appi võttes – igaüks saab ju aru, et lihtsalt töölt ära tulla võrdub enesetapuga. Ei, mu töö ei ole igav või tühine, vastupidi, äärmiselt huvitav ja rikastav. Ent reeglid, mis rahamaailma poolt sellele on seatud, on seda muutmas niivõrd, et selle töö olemus ja vajalikkus on muutunud küsitavaks. Kapitalistliku konkurentsi neoliberalistlik raamistus lihtsalt hävitab selle kriitilise, maailmamuutva potentsiaali, mida see töö tegelikult võimaldab.

Teisalt saan ma ju elukogemusele tuginedes aru alternatiivi puudumisest, ent see ei muuda seda mässumõtet olematuks. Me ei vaja tõepoolest nii palju asju, nagu loo autorgi kirjutab. Ja siis ei ole vaja ju ka niipalju raha teenida, sest mis me selle rahaga siis ikka peale hakkaksime? Ja siis ei ole vaja ju nii palju töötada ja kas siis üldse ongi vaja töötada? Ja nii see mõte kerib ja kerib. Ka mina ja mitmed mu ettevõtjatest tuttavadki on mõelnud sellisest põgenemisest soojale saarele. Lihtsam variant on tegelikult ka olemas, siinsamas käeulatuses. Kellel on maakodu, saab aru, mida ma mõtlen. On võimalik elada väga vähe tarbides ja nii elavad paljud Eesti inimesed. Sisuliselt naturaalmajanduslikes tingimustes, tootes ise enamiku eluks vajaminevast. Kas nad on õnnelikud, on iseküsimus.

Ma ei teagi, kas see on ainult kapitalism, mis protesti tekitab. Ega siis sotsialism parem ei olnud, ikka vastupidi. Ainult et sotsialismiga kaasnes üks kummaline asjaolu – reegleid ei võetud liiga tõsiselt. Tabasin end hiljaaegu mõttelt, et minu nõukogudeaegne ülikoolikogemus tundub nüüd tagantjärele ja võrreldes tänase olukorraga ülikoolides vaimse vabaduse oaasina. See ei saa ju ometi tõsi olla, arvestades totalitaarse ühiskonna konteksti? Ja ometi oli võimalik nois piiratud tingimustes (tuleb meeles pidada, et toimis tsensuur ja raamatukogudes ning arhiivides olid erihoiuosakonnad, kuhu juurdepääs oli rangelt kontrollitud) luua vaimset õhkkonda, mis tänapäeval sellisena ei toimiks. Me võime ju nüüd kõigest rääkida ja kirjutada, aga upume sageli ebaolulise sisse. Toona olid ressursid piiratud ja neist võeti maksimum.

See ei ole nostalgia, sest tegelikult ma ei taha toda aega tagasi. Mäletan liiga hästi neid paljusid väikseid inimväärikuse alandusi koolis, arsti juures, poes, millest nõukogude ühiskond koosnes. Üks varasemaid selliseid mälestusi seostub mu emaga, kui mu nooremad kaksikõed olid veel alla aastased ja mina viiene. Mäletan, et pidime neljakesi jõudma rongile, et maale sõita, kuid mu ema jõudis perroonile viimasel minutil, siis, kui rong liikuma hakkas ja rongijuht pidi rongi kinni pidama. Ja siis sai mu ema, kolm väikest last käe otsas, selle eest sõna otseses mõttes sõimata, nii et tal olid pisarad silmis. Sellest alandatuse tundest on mu ema nüüd, palju aastaid hiljem, nutt kurgus, korduvalt rääkinud. See iseenesest väike vahejuhtum (tähtsusetu, kui võrrelda näiteks küüditamisega) on olnud tema jaoks nõukogude ühiskonna ebainimlikkuse sümboliks, kuigi ta mäletab ka palju karmimaid aegu pärastsõjaaegsest kolhoosielust, kui kolhoosipõllult viljapea võtmise eest võidi vangi panna. Ent see, kuidas koheldi teda kui naist ja ema, ei lähe tal meelest.

Olles elanud erinevatel ajastutel, erineva ühiskonnakorra tingimustes, tekib alati võrdlusmoment, mis annab erineva perspektiivi ka tänapäeva mõistmiseks. Asjad ei tundu enam nii mustvalged ja oma üllatuseks võib leida ka minevikuühiskonnast teatud positiivseid külgi. Siiski – oskan vägagi hinnata neid vabadusi, mida praegune aeg võimaldab, või vähemalt peaks põhimõtteliselt võimaldama, nagu sõnavabadus ja kõik teised kodanikuvabadused, mis on vaba isiksuse ja sedakaudu ka vaba ühiskonna tagatisteks. On väga tähtis tunda end vaba inimesena, kartmata asjatuid repressioone ausa eneseväljenduse eest. Ainult et viimasel ajal hakkab see vabaduse tunne – et olen vaba inimene vabal maal – kuhugi kaduma. Ja kardan, et viga ei ole siiski ainult minus ja minu tundes, vaid miski meie ümber on muutunud. Võib-olla on see raha võim, mis määrab järjest rohkem ja paneb meid tegema valikuid, millega me sisimas rahul ei ole? See määrab meie olemist ja igapäevareegleid, riigibürokraatiast rääkimata. See dehumaniseeriv võim muudab meid mutrikesteks rahateenimise masinavärgis ja häda meile, kui me oma kohaga süsteemis rahul ei ole.

Nii ei jäägi tõepoolest muud üle, kui protestida, nii, kuidas keegi oskab, kas pagedes hipisaarele või omandades sisepagulase positsiooni, jättes kindla sissetulekuga töö vabakutselise ebakindla eluviisi kasuks või lihtsalt põgenedes illusioonide maailma. Me ei saa eriti muuta maailma, kus me elame, aga me saame muuta oma valikuid, olles iseenda vastu ausad ja vaadates näkku sellele, mida me tegelikult tahame. Ka siis, kui valikute ambivalentsus on määramatu: „Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse / liikuvate juhuste märklaudadesse. / Lastakse muidugi uljalt. / Enamasti lastakse mööda. / Sagedasti lastakse iseenese südamesse.” (Artur Alliksaar, „Õhtute kollane tolm”).