Berliini eestlane Peeter Kormašov leiab hipisaare reisikirja ja selle vastuseid lugenuna, et noored eestlased peaksidki välismaal ära käima, et siis targemana tagasi tulla. Eesti ühiskond on nii väike, et iga muutus annab vahetu tulemuse.

Peeter Kormašov. Foto: Pärtel Vissak

Ma pole kellegi peale solvunud ega tunne kedagi hipinduse, maailmaparanduse ja Eesti teemadel mõtisklenutest isiklikult. Pakun teist vaatenurka – esitan loo kellegi silmade läbi, kes on ise pikemalt välismaal elanud. Kusjuures, mind ei ajendanud miski Eestist lahkuma peale rännusoovi ja ka Berliinist ei teadnud ma enne siia saabumist mitte midagi. Sarnaselt teistele on seegi lugu kirjutatud emotsiooni ajel, kuidas siis muidu.

Esiteks, elu kodumaal on alati lihtsam. Eesti elu pole kaugeltki mitte täiuslik, aga kergem, kui kuskil võõras kultuuris kanda kinnitada ja nullist alustada. Olen sellest varem kirjutanud ega hakka jälle korrutama, kui raske see kõik on olnud. Perest ja sõpradest suuremat väärtust pole olemas. Ja oma keele- ja kultuuriruumis elamine on inimese põhivajadus, olgugi et erinevate hõimude ja gruppide tihedam kommunikatsioon on tänapäeva maailmas möödapääsmatu. Võõrast kultuurist on alati midagi õppida, kuigi see pole oma, pole kodune. Millest tekib ka hirm ja võõristus, eriti ajaloolistel põhjustel ettevaatlikust oma geenides kandvatel eestlastel. See on see, millest eriti keegi ei taha rääkida. Põlvkondade vahe Eestis on tänu kahe erineva maailmakorra ajal üleskasvamisele üüratum kui pealtnäha suurte ühiskondlike vastuolude küüsis vaevlevas läänes. Ja sellepärast on kogu see arutelu juba eos läbikukkumisele määratud.

Tegelikult on asi palju lihtsam. Inimesi võikski tinglikult seiklejateks ja paiksuse-turvalisuse otsijateks jagada. On inimesi, kellele meeldib söösta tundmatusse, ja teisi, kes ei taha eriti liikuda paigast, kus nad on üles kasvanud. Juba ajalooliselt on rahvad jagunenud nomaadideks ja paikseteks. Mitte ilmaski ei saa olema ühiskonda, kus kõik inimesed on homogeensed ja kõik on maailmas tehtavate otsustega rahul. Nende kahe inimgrupi dünaamika tekitabki arengu, kus ühelt poolt on väärtused hoitud ja teisalt toimub edasiminekuks vajalik muutus. Probleem tekib sellest, kui inimene tahab teisele inimesele enda omailma peale suruda. Veenda kedagi oma isiklikus maailmavaates selle asemel, et olla paindlik, kuulata ära ka teine pool ja aktsepteerida seda, et maailm ongi mitmekülgne ja saabki alati olema.

Kõik inimesed on egoistid. Ükskõik, kui valgustatuks ennast keegi peab, vaatab ta maailma läbi enda ainulaadse prisma. Ja see on hea, sest see loob eeldused koostööks, erinevate tugevustega inimeste liitmiseks. Loota, et kogu maailm lähemal ajal üksteise maha nottmise asemel koostööle keskenduks, oleks muidugi naiivne. Maailm liigub edasi taktis kaks sammu edasi, üks samm tagasi. Jeltsin presidendiks, siis Putin. Obama presidendiks, siis Trump. Samas elame seni kõige rahulikumal ajastul, mille muudavad inimkonna varasemast ajaloost rahutumaks üksnes lakkamatu infovool kõigi negatiivsete asjade kohta siin maailmas ning teadmine, et igal hetkel võib mõni hull suure osa planeedist ühe nupuvajutusega õhku lasta. Igapäevaelu on siiski vähem põnev. Pole ju enam nii, et Skandinaavia viikingipealikud koguvad suure laevastiku ja lähevad Britanniat rüüstama. Või et Hubilai-khaan peab Hiina vallutama, sest see on tema vanaisalt Tšingis-khaanilt päritud missioon. Põhimõtteliselt pole inimeste loomus mõistagi muutunud, lihtsalt tänapäeval varjatakse oma kiskjalikke instinkte mahedate sõnade ja leebete naeratuste taha. Diplomaatia, poliitika, ärihuvide ja muude ühiskondlike süsteemide rägastik muudab igasuguste protsesside toimumise aeglaseks.

Põlvkondade vahe Eestis on tänu kahe erineva maailmakorra ajal üleskasvamisele üüratum kui pealtnäha suurte ühiskondlike vastuolude küüsis vaevlevas läänes.

Aga kõik kardavad sõda! Terroristid tulevad! Minu korterikaaslastest tuneeslased on kõige rahumeelsemad inimesed, keda olen kunagi kohanud. Samamoodi teised araablased, kes siin Weddingu linnaosas elavad, tahavad lihtsalt olla, elada. Muidugi pole kõik neist inglikesed ning, nagu igas immigrantide linnaosas, on kuritegevus laialt levinud. Lihtsalt huvitav on jälgida, kuidas religioossete araablaste hingerahu on palju suurem kui eurooplastel. Pigem on agressiivsed poola baaride ees hängivad ida-eurooplased või sakslased ise, kes on loonud omale illusiooni täiuslikult toimivast masinavärgist, mille nimeks on ühiskond. Mingit vahet pole. Lolle on kõikjal. Kes tahab, leiab oma vägivallale õigustuse koraanist, kes tahab, Teise maailmasõja liidrite kõnedest. Kõik taandub, nagu ikka, võimule ja rahale.

Jah, see ühiskond on üks hea projekt, aga alati jäävad selles kehtima loodusseadused – ellu jäävad need, kes suudavad kõige paremini kohaneda. Ja kui selles ühiskonnas loevad jõud ja kavalus, siis neid omadusi tulebki arendada. „Selle maailma probleemiks on see, et intelligentsed inimesed on täis kahtlusi, rumalad aga täis enesekindlust,” on öelnud Charles Bukowski. Ühelt poolt peaks kogu maailm olema justkui sõbralikumaks muutunud, kuid iga kord, kui proovida sellesama südamlikkuse ja sõbralikkusega midagi korda saata, saab elult peksa. Nii ei saagi tegelikult keegi enam aru, kuidas olema peab. Sellepärast minnaksegi rändama. Et minna enda sisse, leida üles sisemine kindlus, sest siis saab ka sellest maailmast paremini aru, saab paremini süsteemis hakkama.

Linnas on lihtsalt mõnusam süsteemi vastu olla, sest toitu on rohkem ja elekter on ka ju hea asi. Pole mugavamat positsiooni kui kritiseerida ja olla negatiivne

Süsteemi saab muuta ainult seestpoolt. Ja vahepeal tuleb olla süsteemi osa, tehes „vajalikku kurja” (inglise keelest, necessary evil), olles selle mutrike, valimatult tarbiv kapitalist. Liigagi palju on neid Triin Heinla kirjeldatud „usaldamatuse ja kanepiparanoia kookonis” virisejaid. Kahjuks on enamik Berliini punkskvottide elanikest samasuguse mentaliteediga nagu „heade vaibide sees marineerivad” hipid Tenerifel. Linnas on lihtsalt mõnusam süsteemi vastu olla, sest toitu on rohkem ja elekter on ka ju hea asi. Pole mugavamat positsiooni kui kritiseerida ja olla negatiivne, kõigele vastu. Mässaja, kes ainult kividega loobib, pole jätkusuutlik. Tal lüüakse pea maha nagu kõigil revolutsionääridel. Tõeline mässaja on nagu kütt, kes kannatlikult saaki varitseb ja siis sööstab. Hoiab varju, tegutseb salaja. Ei püüa tähelepanu, vaid tegutseb kõrgemate eesmärkide nimel kui seda on isiklik mugavus või ajutine tunnustus. Kui ta ainult „alternatiivmeedias” – mida iganes see tänapäeval ka ei tähendaks – tegutseb, ei kõla tema hääl kuigi kaugele. See on nagu klassikaline kangelase narratiiv, muinasjuttudest tuttav teekond, mille maailmaparandaja peab läbima. Edu saavutamiseks on vaja raha ja fame’i, eelkõige on aga vaja meelde jääda. Kui sinus vajalikku tugevust või sotsiaalseid oskusi pole, kui sa ei tunne õigeid inimesi, jääd lihtsalt kõrvale. Ükskõik, kui huvitavad on sinu ideed.

Enamik inimesi, nagu ikka, ei tee üldse mitte midagi. Pigem võiks keegi teine asjad korda ajada: riik, pangad, tööandjad. Loosungeid on muidugi hea pilduda, olla sõnades süsteemi vastu, samal ajal sotsiaaltoetuste najal mõnuledes. Eesti sotsitaaltoetused pole muidugi võrreldavadki näiteks Saksamaa omadega, kuid mõte jääb samaks – hea on kuskil laudkonnas pärast mitmendat õlut sõna võtta ja süsteemi kiruda, ise midagi selleks ära tegemata peale sellesama sõimu. Või siis sama näide rikkamast ühiskonnaklassist, kus sõjad ja näljahädad on hirmsad asjad, aga kui läheb reaalseks raha annetamiseks, siis on äkki tuhat vabandust, miks seda mitte teha. Võib-olla on see lihtsalt hea viis oma südametunnistust pärast H&M-is šoppamist vaigistada. Kui suur osa sellisest rahast üldse reaalsete abivajajateni jõuab? Inimeste jaoks on nende prestiiž alati märksa olulisem kui reaalne tegevus. Inimesed kardavad vigu teha, nad tahavad perfektsed olla ja lähevad näiteks kooli, et seda õppida. Sisemine kindlus puudub, on ainult väline. Nii palju rämpsu – nii ideid kui reaalset prügi – tuleb inimestelt, kes on ise ebakindlad ja teesklevad kindlust oma kesta taga, oma tossude, retuuside ja telefonidega. Cool’e inimesi on nii palju, et süda läheb pahaks. Ja kuna nad kõik on ühesugused, siis see annabki neile kindluse, et kõik on korras. Kuigi seest on kõik tühi. Perfektsust pole olemas! Ja seda ei tule ka. Õnneks.

Nii palju rämpsu – nii ideid kui reaalset prügi – tuleb inimestelt, kes on ise ebakindlad ja teesklevad kindlust oma tossude, retuuside ja telefonide taga. Cool’e inimesi on nii palju, et süda läheb pahaks. Ja kuna nad kõik on ühesugused, siis see annabki neile kindluse, et kõik on korras. Kuigi seest on kõik tühi.

Selle asemel, et enda sisse vaadata, otsitakse abi väljast, sest endaga leppimine nii, nagu sa päriselt oled, on üks kõige raskemaid asju, mis ühel inimesel teha tuleb. Mõistagi on selline „päriselt olemine” kompromiss keskkonna, kognitiivse intellekti ja ka enda erinevate tahkude vahel. Indiviid on konstantses vastastikmõjus ümbritsevaga, muutlik. Sellise mittekonstantsusega leppimine on praeguse aja inimese suurim väljakutse. Läänes on suured ühiskondlikud murrangud juba üheksakümnendatel toimunud, samuti kuuekümnendate lõpus. Meie elame lihtsalt selle kõige järellainetuses, kus mingid tüübid ikka veel 20. sajandi alguse poole tagasi ihkavad, mis pole muud kui oma aja ära elanud maailmakorra viimased tõmblused. Kuid uut väljapääsu, uut visiooni veel pole. Meie põlvkonnal (mõtlen siin siis seda paljukirutud Y-generatsiooni) on selles mõttes huvitav, et maailm on nii mitmekihiliseks muutunud, et keegi ei tea, kuidas siis olema peab. Mõistagi on ajastute leitmotiivid mõõdetavad üksnes retrospektiivis ja iga hetkesituatsiooni analüüs tinglik, kuid seda, et nii paljude huvigruppide häält on korraga kuulda, pole ajaloos varem olnud.

Madis Müüri mõtted kehtivad ainult väikese osa ühiskonna kohta – nende kohta, kes on suutnud, viitsinud või osanud liberaalse turumajanduse tingimustes edu saavutada. See jätab täiesti välja nn „unustatud inimesed”, majandusedu ajal kõrvale heidetud, kelle allasurutud viha nüüd valla pääseb ja mille tõttu Euroopa paremäärmuslastel on tagatud mõnus nurgake iga riigi parlamendis. Vaatamata levinud ettekujutusele pole nende valijad sugugi üksnes madala haridustasemega keskealised vabrikus või ehitusel töötavad mehed. Nii EKRE kui Saksamaa rahvuskonservatiivse erakonna AfD valijate seas on kõrgharidusega inimesi, vanu ja noori, nii mehi kui naisi, marurahvuslasi ja endisi sotsiaaldemokraate. Kõik inimesed ei taha ümber spetsialiseeruda, nad armastavad oma ametit. Ja kõikide inimeste jaoks pole uus valitsuskoalitsioon kindlasti kommunistlik, vaid lootus, et viimaks ometi tulevad vaatluse alla äriliselt ebaolulised teemad nagu tervishoid ja sotsiaaltoetused. Ometi on Müüril õigus selles, et „oma koht elus, väärtus, varandus, mõju, sõbrad ja kõik muu” tuleb meil endal välja teenida. Ja vabadus eneseteostuseks tänases maailmas on suurem kui iial varem. Suurimaks takistuseks on olmeline mugavus ja valikute paljusus. Samuti paneb kapitalistlik ühiskond, nagu iga teinegi ühiskonnavorm, inimesi meelsasti kastidesse, igal ühel kirjas mingi staatuse sümbol. Ja kui sind mitte kuidagi määratleda ei saa, siis järelikult oled sa tühi, mitte keegi. Ja isegi ohtlik süsteemile, sest arvatavasti on sul ohtlikke ideid, mis süsteemi alustalasid kõigutavad. Nagu Pärnits kirjutab, siis ühe mutrikese lahkumine muudab süsteemi murelikuks.

Inimestele on olemuslikult vastumeelne, kui nad ennast muutma peavad. Kuigi elu ise on üks pidev muutus, klammerduvad inimesed ideede külge, mis annavad neile kindluse, et kõik jääb selliseks nagu on.

Ise olen praeguseks neli ja pool aastat kodumaalt eemal olnud ega tunne veel, et minu välismaaseiklused oleksid seigeldud. Koduigatsus on vahel suur, ent see aeg on mulle õpetanud nii maailma kui enda kohta palju rohkem, kui lihtsalt lühike seiklus mõnes välisriigis või internetist erinevate teooriate lugemine. Viimase talve veetsin Šveitsis hotelliköökides töötades, suvel ootab järgmine köök Norras, talvel Austraalias. Reisimine on sarnane oma südamehääle järgmisele, sest kunagi pole mingit mõistuslikku kinnitust, et valitud tee viib eduni. See on Indiana Jonesi kombel tõrvikuga pimedusse sööstmine, kaasas üksnes iseenda julgus ja avastamissoov. Ja ümberkaudsed inimesed tihti ei soosi sellist käitumist, sest sõbrad ja pere ju ei taha, et lähedane inimene muutuks. See seab omakorda kahtluse alla nende endi väärtushinnangud ja eluvaate. Tekivad ebamugavad küsimused iseenda olemuse kohta ja võrdlusmomendid, et mida see tüüp siin seletab, et kus ta kõik käinud on ja mida ta on näinud.

Inimestele on olemuslikult vastumeelne, kui nad ennast muutma peavad. Kuigi elu ise on üks pidev muutus, klammerduvad inimesed ideede külge, mis annavad neile kindluse, et kõik jääb selliseks nagu on. Inimestele on omane proovida leida mingi norm, mille järgi elada, surudes maha oma instinkte ja sisetunnet. Ometi on just nende kasvatamine tee eduni ja selle vabanemiseni, mida kõik salaja ihaldavad. Ega need seiklusedki alati väga ahvatlevad pole. Miks peaks keegi vabatahtlikult valima elustiili, kus tuleb päevast päeva rinda pista võõrkeelse bürokraatia, välismaalaste suhtes skeptiliselt meelestatud kohalike ja miinimumpalka maksva libekeelse tööandjaga? Mida annab isiksuse arengule see, kui läpakas ära varastatakse, korteriomanik ebaseaduslikult kõrget üüri nõudes kohtuga ähvardab ning riigile valesti esitatud andmete tõttu ootab väärteomenetlus? Reisimine ja välismaal elamine õpetavadki sellistest asjadest mitte välja tegema, enda eest seisma ja üldiselt elada julgema. Sellised kogemused võimaldavad loobuda täiuslikkuse taotlusest, annavad võimaluse võtta elu nii nagu see on, oma tõusude ja mõõnadega. Olmeprobleemide kõrval toob iga päev ka midagi täiesti uut, ootamatut ja imelist. Samuti õpetab igapäevaselt uude olukorda asetamine iseennast aktsepteerima, nii oma helgema kui tumedama poolega, olema aus ja realistlik oma ootustes.

Mitte kellegi teise pärast ei tule minna, mitte Eesti, mitte maailma parandamise, vaid iseenda pärast. Eesti ühiskond on nii väike, et iga muutus annab vahetu tulemuse. Kui kõik käivad ära, saavad kõik targemateks ja paremateks inimesteks.

Kuigi mõlemad viisid on olulised, saab elu pigem õppida selle sees olles, kui kaudselt informatsiooni kogudes. Kogemused loovad väärtusi, loovad inimesi, kes teavad, millest nad räägivad ja kellel on lootust ka reaalselt midagi uut teha või üldse, midagigi ära teha. Mugav on kaugelt vaadata ja sõna võtta. Selles suhtes on Berk Vaheril õigus, et „tõelised kangelased on need, kes julgevad oma päikeseparadiisist ja utoopilistest kommunidest siia reaalsusesse tagasi tulla, siin eneste ja teiste eest seista ning selgemat ja soojemat elu luua”. Õigus on ka Mikk Pärnitsal, et noortelt ei saagi veel oodata maailmaparanduseks lahendusi. Nemad tegelevad eelkõige isikliku mässuga, iseenda parandamisega. „Inimene peab arenema individuaalselt, leidma elementaarsed väärtused ja austama teiste õigust elada,” ütleb Pärnits. Eesti brändi maailmas elavad inimesed ei tea sellistest väärtustest tõesti mitte midagi ega ka „teisest Eestist” mitte.

Eestlased peavadki ära käima ja siis tagasi tulema. Kodu on ikkagi kodu. Kuid mitte kellegi teise pärast ei tule minna, mitte Eesti, mitte maailma parandamise, vaid iseenda pärast. Eesti ühiskond on nii väike, et iga muutus annab vahetu tulemuse. Kui kõik käivad ära, saavad kõik targemateks ja paremateks inimesteks. Saavad üksteisest ja maailmast paremini aru. Eestlased peavad lõpetama omavahelise nääklemise ja teesklemise, et läänelik ühiskonnamudel neile sobib. Liisitud Lexused ja laenuga ostetud majad Viimsis on muidugi ajutiselt mõnusad, aga eestlasele on omasem samblases kuusemetsas jalutada, suitsusaunast kargesse jõkke karata või lõkketuhas kartuleid küpsetada. Turvalisuse eesmärkidel ja maailmaga koostöö hoidmiseks on muidugi vaja toimivat, kaasaegset riigiaparaati. Kuid Euroopa Liidu pailaps Eesti on nagu hea õpilane, kellelt keegi koerustükke ei oota. Eestlased on metslased ja jäävad alati metslasteks. Kõik need asjad, millest Valdur Mikita räägib, kirjeldavad eestlaste põhiolemust. Eestile sobib pigem Islandi-laadne poolviikinglik valitsemismudel, kus mingi tundamatu põhjala rahvas harrastab veidrat loodusmaagiat ja kust tuleb palju head muusikat. Sellises Eestis on lahe elada.