Drag-kultuur kannab küsimuse kõrval seksuaalsusest ja soost ka selget meelelahutuslikku eesmärki. Seda, miks vaadata drag-show’sid ja mis eristab neid teistest vaatemängudest, käsitleb kirjandusteadlane ja barokiuurija Kaisa Maria Ling.

Gei-, drag’i- ja ka absoluutselt kõigi teiste sõbraliku Tallinna peosarja tegijad Chloé Lagucci aka Anu Saagim ning Rebeka Rabota aka Anne Veski. Kõik fotod: Priit Mürk

Miks huvitavad inimesi erinevad asjad? Mind nimelt paeluvad igasugused kummalised ja pealtnäha mõttetud fenomenid. Kirjutasin Müürilehe veebis juba oma huvist pokémonide vastu ja olen üsna kindel, et suurem osa minu lähedastest ei ole veel aru saanud, miks ma sellega tegelen. Sooviksin tsiteerida siinkohal Severo Sarduyd, kuuba-prantsuse neobaroki kirjanikku, kes kirjeldas neobarokki sõnaga „erootiline” – pillav, raiskav, esineb vaid mõnu eesmärgil[1]. Tema kontekstis oli see sõnade raiskamine, tekst, mille ainus eesmärk on olla silmapaistvalt artefakt ja silmapaistvalt tekst, ei midagi muud. Minu huvid on tõenäoliselt sarnaselt baroksed, nad raiskavad aega ning neil pole otseselt mingit eesmärki ega tulemust peale puhta mõnu.

Seega sooviksin jagada veel üht oma huvidest. Ei, tegelikult võin rääkida antud juhul juba superfänlusest. Paar aastat tagasi sattusin internetis kolades ühele sarjale, mille pealkiri oli alguses veidi eksitav – „RuPaul’s Drag Race”. Teadupoolest kutsutakse drag race’ideks ülikiirete autode lühikesi võidusõite sirgel rajal. RuPaulil on aga sellise peaasjalikult heteroliku spordialaga vähe pistmist. RuPaul, supermodel of the world, on nimelt maailma kõige kuulsam drag queen. Sellest ajast alates on minu meelismeelelahutuseks just drag show’de jälgimine. Miski ei saa seda enam muuta, ja kui ma oleksin mees, siis oleksin drag queen.

Drag queen on niisiis mees, kes riietub ümber naiseks. Teise sugupoole esindajaks ümberriietumist (cross-dressing) on olnud ajaloo vältel erinevat laadi ning praegugi on selle põhjuseid ja eesmärke palju. Tooksin esile paar ajaloolist ja tänapäevast ümberriietumise vormi.

Nii kreeka, hindu kui ka Põhjamaade mütoloogiast võib leida juhtumeid, kus jumalad on riietunud ümber teise sugupoole esindajaks. Kas selleks, et võita kavalusega tagasi midagi kadunut, või karistuseks, või ülistuseks. Ajaloo vältel on mehed riietunud naisteks, et pääseda sõjategevusest, naised seevastu meesteks, et pääseda sõtta. Paljud põlisrahvad aktsepteerivad kas „kolmandat sugu” või mehi ja naisi, kes elavad oma elu teise sugupoole esindajatena, sealjuures on need inimesed tihti kogukonnas juhtival kohal. Teada-tuntud on Shakespeare’i-aegne teater, kus naised ei võinud olla laval ning mehed mängisid ka naisrolle. Sama kehtib jaapani kabukiteatri kohta.

Making of...Anu Saagim

Eelmise sajandi teises pooles ning 21. sajandi alguses on saanud rohkem tähelepanu ka teistsugused põhjused, näiteks fetišism. Ümberriietumise fetiš on inimese psühholoogiline vajadus riietuda nagu teise sugupoole esindaja. Fetišistlike ümberriietujate puhul on huvitaval kombel tavapäraselt tegu heteroseksuaalidega. Selliste inimeste kohta võiks ehk kasutada mingis kontekstis sõna „transvestiit”, kuid üldjuhul on see väljend omandanud pejoratiivse konnotatsiooni ning mina seda sõna ei soovita. Transsoolised on inimesed, kes on sündinud vales kehas ning soovivad elada oma elu teise sugupoole esindajana füüsiliselt, mentaalselt, aga ka riietuse-soengu-meigi jt väliste markerite poolest. Sellele lisaks on uus sajand toonud üha suurema vabanemise igasugustest soostereotüüpidest, sugu on muutunud voolavaks ja „soole mittevastavalt” riietumisele ei vaadata enam niivõrd viltu.

Kuhu sobituvad selles süsteemis drag-kuningannad ja -kuningad (sest, jah, leidub ka naisest meheks ümberriietujaid)? Drag on nähtusena tänapäeval peaasjalikult geikogukonna pärusmaa. Siiski leidub ka heteroseksuaalide etendatud drag queen’e, näiteks austraalia koomiku Barry Humphriese kehastatud ülikuulus Dame Edna, kes on tuntud oma visteeriavärviliste juuste poolest. Samuti on viimaste aastate jooksul tõusnud esile nii mõnigi transsooline drag-esineja. Drag on lahutamatult seotud soo ja seksuaalsuse mõistetega, sest see on peamine, mille üle nalja saab teha (huumor on nähtuses väga olulisel kohal). Ja kuigi drag on seetõttu tihti überseksualiseeritud, on tegu esmajoones ja alati meelelahutusega. Drag queen’e kehastavad valdavalt inimesed, kes on kindlad oma soos ja seksuaalsuses, kuid kellel on tugev alter ego, meelelahutaja, esineja, kelle nad on loonud pika protsessi vältel ning kes võib olla täielikult teistsuguse iseloomu, käitumise, huvide ja seksuaalse orientatsiooniga kui sama meelelahutaja oma igapäevaelus. Näiteks on juba mainitud Dame Ednal drag’is esinedes rolliomane abikaasa Norm. Paljud drag-esinejad kirjeldavad oma karakterisse sisseelamist sarnaselt: meik ja kostümeerimine võtavad kohutavalt kaua aega, keskmiselt kulub selleks 2–3 tundi. Selle vältel toimub järkjärguline muundumine ning järsku seisab peegli ees hoopis keegi teine – tema miimika, käitumine ja iseloomuomadused võivad olla tundmatuseni muutunud. Vapustav!

Drag show on kõige selle kontsentreeritud tulemus. Nagu on erinevaid drag’i tüüpe, mida kõiki siinkohal kirjeldada ei jõua, nii on ka erinevaid drag show’sid. Etenduste olemus sõltub väga palju kultuuriruumist ja traditsioonidest. Briti ja Austraalia show’d tuginevad paljuski (mustale) huumorile ning on põhimõtteliselt segu püstijalakomöödiast ja kabareest – publiku (ja endi) üle naljaviskamine vaheldub humoorikate tantsu- ja laulunumbritega. Sealjuures on vähemuses need esinejad, kes laulavad otse. Peaasjalikult tegeletakse kunstiga, mida kutsutakse lip-syncing’uks (mis on Eestimaal vast tuntud kui „playback”). Tegu ei ole siiski tuima suumaigutamisega muusika taustal, vaid eesmärk on sõnu võimalikult täpselt ning mõjuvalt huultega jäljendada, lip-syncing’u juurde kuuluvad ka pilkupüüdev liikumine, emotsionaalne sisseelamine ja vinged kostüümid-soengud. Sedasi võib nii mõnigi „huuleliigutaja” teha silmad ette originaalesitajale. Briti ja Austraalia show’des koheldakse publikut ühtaegu kui kuningat ja kui kõntsa – vaataja-baarikülastaja õlleklaas ei saa kunagi tühjaks, kuid tema üle irvitatakse mõnuga, isegi kui tal midagi väliselt viga pole. Oled vana – isa; oled veel vanem – vanaisa; oled tumeda nahavärviga – pagulane; oled üksi – impotent; oled seltskonnaga – nümfomaan ja nii edasi, valimatult – seega diskrimineerimiseta.

Vasakult: Rebeka Rabota aka Anne Veski, Ithaka Maria ja Lydia Munch aka Marju Kuut.

Ladina-Ameerika drag show’d laenavad see-eest suure hulga oma atribuutikast karnevalilt: napid kostüümid, röögatud soengud ja meigid, vähe juttu, palju mürtsu ja tantsu. Eesmärk on olla võimalikult ilus, omapärane ja pilkupüüdev. Publikut oodatakse kaasa tantsima, mis oleks eespool kirjeldatud versioonides pigem kohatu.

Täiesti teisest ooperist on jällegi n-ö club kid’i skeene, mille juured on New Yorgis, kuid mis on nüüdseks levinud kõikjal USA suurlinnades ning ka Euroopas. Põhimõtteliselt on tegu reiviga, kuhu on oodatud kõige kummalisemad olevused – üks õige club kid võtab saali astudes inimestel hinge kinni. Ta näeb välja nagu tulnukas, nagu jumalus, nagu miski kirjeldamatu. Näiteks võib tal olla pähe monteeritud teine pea (vt Vivacious ja Ornacia). USA lõunaosariikides ja Puerto Ricos on levinuim drag show versioon pageant ehk iludusvõistlus. Tegu on supervõistlusliku skeenega, kus drag queen’id osalevad iluduskuningannadena missivõistlustel. Nagu tavaliselt, on siingi voorud ujumiskostüümis ja õhtukleidis, talendivoor ja vastamine küsimustele stiilis „mis on sinu unistus?” – eks ikka rahu maailmas. Pageant queen’id on väga väljapeetud, kaunid, samuti on eesmärk olla fishy – võimalikult cis-naiste ehk bioloogiliste naiste moodi.

Soovitan kõigil, keda huvitab, vaadata 1990. aasta kultusdokumentaalfilmi „Paris Is Burning”, mis kirjeldab New Yorgi gei- ja transkogukondade „balle”. Ball sarnaneb iludusvõistlusega sel moel, et esinemine toimub kategooriates. Ühe õhtu jooksul võisteldakse erinevail etteantud teemadel, kuid lõpus ei kuulutata välja üht võitjat, vaid iga kategooria parim. Näiteks kategoorias „executive realness” peavad kõik osalejad näitama oma parimat kontoritöötaja imitatsiooni, sinna juurde käivad soeng, meik, kostüüm, aksessuaarid (mobiilid-portfellid), liikumine jne. Võistlusele järgneb üleüldine bakhanaal.

Kuid, nagu ütleb RuPaul, drag’i puhul pole tegu pelga jäljendamise, vaid uuele tasandile tõusmisega. RuPaul ise on pea kahe meetri pikkuse afroameerika mehena vaieldamatult silmapaistev. Sinna lisanduvad tohutu kõrged parukad, vaimustavad kleidid, korsetid, ehted… Selliseid naisigi on vähe. Drag queen ongi justkui übernaine, naise karikatuur ja ülendamine samal ajal. Ta on naine, kes me ise kunagi ei saa või ei julge olla – üleelusuurune. Drag queen on barokne naine sarduylikus mõttes – erootiline, eesmärgitu, loodud vaataja ja etendaja mõnuks.

Ja just sellepärast see fenomen mulle meeldibki – ma tahan käia vaatamas naisi, kes on rohkem naised kui mina ise, käia vaatamas mehi, kes on rohkem mehed kui nii mõnigi, keda tean. Samal ajal on tegu suurepärase meelelahutusega, kõht on naermisest haige ja lahkudes on alati tunne, nagu kõnniksid paarkümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal. Tuju on lihtsalt nii hea.


[1] Sarduy, Severo 1999. Obra completa: Edición crítica. – Colección Archivos, nr 40, lk 1401.

BÄM on gei-, drag’i- ja ka absoluutselt kõigi teiste sõbralik Tallinna peosari, kuhu on oodatud iga soo ja seksuaalsuse esindajad, kes igatsevad end mis tahes rohkem või vähem ekstravagantsel moel väljendada. Tantsijate Rene Kösteri ja Helina Reinjärve loodud formaat julgustab pidulisi oma turvatsoonist välja astuma ning avastama endas ellu ärkamas seni vaka all hoitud värvikaid karaktereid. Järgmine BÄM on naistepäeva eri ja see toimub koostöös Ladyfestiga 11. märtsil Helikopteris. Vaata lisa BÄMi Facebooki lehelt.