EKREl ja Donald Trumpil pole pikas perspektiivis lootustki. Ühes Ülemiste City kontoris teatakse, et tulevik on linnade, väikeriikide ja nomaadidena elukohti vahetavate maailmakodanike päralt.

Sten Tamkivi. Foto: Tõnu Tunnel

Skype’i endise juhi Sten Tamkivi uue idufirma Teleport ambitsioon on sõna otseses mõttes piiritu. Järjestades kasutajate eelistuste põhjal nende jaoks elamiseks kõige sobivamaid linnu, modelleerib Teleport riigipiirideta maailma, milles inimesed käituvad justkui suurkorporatsioonid, kelle iga liigutus põhineb kalkuleeritud asukohastrateegial. Tamkivi potentsiaalne kliendibaas on praegu 350 miljonit inimest. Need kõik võivad olla homses ühiskonnas immigrandid, kes kolivad 4–7 korda aastas.

Osalt just seepärast tekitavad Tamkivis tülgastust avaldused, mis ründavad inimesi nende rahvuse põhjal, panevad ette riigipiiride sulgemist või üritavad defineerida eestlust väga kitsastelt alustelt. See on eilse maailma retoorika. Olukorras, kus ligi pool maailma elanikkonnast nimetab ennast maailmakodanikeks, soovitab Tamkivi loobuda essentsialistlikes kategooriates kõnelemisest ning aktsepteerida eestlastena neid, kes seda ise soovivad olla.

Sten, sa juhid rahvusvahelist töökollektiivi ning sinu ettevõtte kliendibaas on globaalne – selle moodustavad inimesed, kelle jaoks riigi- ega rahvuspiirid pole piiravaks teguriks. Mida tähendab kõige selle taustal sinu jaoks olla eestlane? Kas see on üleüldse tähenduslik kategooria?

Ükskõik kus ma liigun või mida ma teen, mingi osa minust on ikka eestlane. See ei pruugi olla paljudes kontekstides esimene viis, kuidas ma ennast defineerin või tutvustan. Kuigi ka Silicon Valley inseneridega kohtumistel võib jutt minna rahvuse peale, ütleb tehnoloogiasektoris päritolust rohkem see, et ma töötasin aastaid Skype’is.

Aga kui me üritame ikkagi geograafiliselt identiteeti määratleda ja ma loetlen erinevaid identiteedikategooriaid, nagu eestlane, tartlane, Laagri elanik, maailmakodanik, siis mis neist sind ennast kõige rohkem kõnetab või millise sa endale esmajärjekorras omistaksid?

Ma ise olen kasutanud mõistet „globaalne eestlane”, mis tähistab eestlust kui meeleseisundit või komplekti juurtest ja väärtustest, mitte eestlust kui garanteeritud paiknemist mingite imaginaarsete joonte vahel, mille me kaardile oleme tõmmanud.

Kas sa pead ennast isamaaliseks inimeseks?

Ma pean ennast isamaaliseks tähenduses, et ma hoolin Eestist ja olen uhke, et ma olen eestlane. Teatavad patriootilised ilmingud on minus täiesti olemas. Samas on isamaalisuse juures kindlasti aspekte, mis mind ei iseloomusta. Näiteks isamaaline tähenduses konservatiivne, ettevaatlik, rahvust muude väärtuste ees esile tõstev või ülistav, mingisugust „klassikalist peremudelit” kaitsev ja kõik need muud asjad, mis sinna juurde käivad.

Aga kas need inimesed, kelle jaoks sellised aspektid on olulised, on olemuselt tagurlikud ja hoiavad elus iganenud traditsioone?

On konservatiivseid inimesi, kes on lihtsalt ettevaatlikud, kes soovivad, et ühiskond ei rapsiks liialt n-ö iga moega kaasa. Sageli käib see vist koos vanusega – noored tunduvad alati ju natuke hullud. Selline tasakaal ühiskonnas on tervislik, kuni diskussioon käib väärtuste, mitte isikute üle.

Kus aga minu jaoks jookseb selge piir, on inimeste põhiõigused. Seisukohad, kus konservatiivsuse siltide „alati on nii olnud” või „asjad võivad minna hulluks, kui nad muutuvad” all keelatakse teiste inimeste õigus inimväärikusele, õnnele ja vabadusele selle põhjal, kus ta juhuslikult sündis, mis värvi ta on või keda ta armastab. See on vale. Elu muutub kogu aeg, staatikat ihalev inimene jääb alati õnnetuks. Ela ise ja lase teistel elada.

Hiljuti hüüatas EPLi arvamustoimetaja Krister Paris sotsiaalmeedias, et rahvusriigid on iganenud nähtus. Kas kirjutad sellele seisukohale alla?

Teinekord on rahvusriikide kadumisest rääkides alltekst pigem muutumine ja morfeerumine millekski. Rahvusriigid on väga suures muutumises. Ei saa öelda, et nad kõik iganevad kontseptuaalselt ühel hetkel, vaid osa neist elab need muutused paremini üle kui teised. Me oleme harjunud vaatama maailma Vestfaali süsteemis. Singapuri professor Parag Khanna väidab aga, et maakaart, millele kantud jooned üksnes eraldavad, ei peegelda tegelikkust. Loevad need jooned, mis on punktide vahel. Need on erinevat sorti ühendused: lennuühendused, kaubateed, fiiberoptiline kaabel jne. Sellise kaardi sõlmpunktideks pole mitte rahvusriigid, vaid linnad ja urbaniseerunud keskkonnad. Just see on nähtus, mis rahvusriike tulevikus muutuma sunnib.

Mida linnade esiletõus rahvusriikide jaoks kaasa toob?

On teoreetikuid, kes arvavad, et kümnekonna aasta pärast jääb 40–50 superlinna, mis defineerivad valdava enamiku maailma majandusest. Nüüd tekib küsimus, kuidas neid administreerida. Mõnes linnas, nagu New York ja San Francisco, on kultuuride segunemine normaalne. Kui sa võtad aga Londoni kujunemise maailmalinnaks, siis seal on need protsessid palju teravamas konfliktis sellega, mida tähendab olla inglane rahvuselt. Mida suuremad on need konfliktid ümbritseva rahvusriigi ja domineeriva linna vahel, seda rohkem kaotab riik. Kui majanduslik elu ja otsuste tegemine toimub linnas, kuid selle ümber on riik, mis üritab rahvust säilitada, siis kokkuvõttes võidab alati see, kes on paremini ühendunud ja suhtleb muu maailmaga. Huvitav on aga see, et olenemata rahvusriigi rolli muutumisest näeme oma eluajal ilmselt nelja-viiekümne uue riigi tekkimist ning inimeste samastumist üha väiksemate territooriumitega, mis tähendab, et ajapikku muutuvad riigid kui administratiivsed üksused järjest väiksemaks. Ma arvan, et väiksematel riikidel on paremad võimalused selles maailmas ellujäämiseks ning hakkamasaamiseks.

Miks?

Väiksus tähendab näiteks seda, et välispoliitika ja munitsipaalpoliitika vaheline ahel on suhteliselt lühike. Inimesed suudavad kokku leppida ja teha koos mingeid otsuseid. Lihtsam on luua süsteeme, kus inimesed osalevad ise otsustes või vähemasti tunnevad delegeeritud otsustajaid isiklikult.

Oluline on ka mõelda sõna „väike” sisu peale – üha informatsioonikesksemas majanduses ei ole füüsiline territoorium ja inimeste hulk sama olulised. Näiteks Singapur oli 70ndatel rahvaarvult Eesti-suurune, nüüdseks on sealne elanike arv võrreldav Soomega, kuigi pindalalt on riik Hiiumaa mõõtu. Muidugi võivad mitmed rahvusriigi tunnused muutuste käigus hägustuda või kaduma minna.

Sinu praegune start-up Teleport surfab nende muutuste lainel. Ka teie järjestate riikide asemel linnasid. Millest selline lähenemine ning miks üldse Teleporti vaja on?

Inimesed ei mõtle enam kategoorias „kolin punktist A punkti B”. Nad ei mõtle enam, kas tehnoloogiaettevõtte rajamiseks peaks kolima San Franciscosse või Londonisse. Selle asemel mõeldakse, kui palju nad peaksid nendes linnades aega veetma, olgu siis äri ajamiseks, kontaktivõrgustiku arendamiseks, kultuuri tarbimiseks või milleks iganes. Asukohastrateegiat, millega tegelesid varem väga suured firmad – siin palkame programmeerijad ja siin disainerid –, tehakse nüüd üksikindiviidi tasandil. Me oleme välja arvutanud, et neid inimesi, kelle töö iseloom, oskused ja haridus võimaldaksid neil elada kusagil mujal, on kuskil 350 miljonit.

Mis rolli mängivad tulevikumaailmas Londoni ja Amsterdami kõrval sellised linnad nagu Paide, Pärnu, Haapsalu ning miks mitte ka Tartu? Kas need on lihtsalt täpid maakaardil, mis ei moodusta olulisi ühendusi teiste linnadega, või on neil rohkem lootust?

Migratsiooni puhul sõltub väga palju ka brändidest ja kuulsusest, mistõttu paistavad suurlinnad mõnikord ebaproportsionaalselt silma. Samuti pead sa mõningatel juhtudel suurlinnas olema. Kui sa tahad olla maailmatasemel moelooja, siis mine linna, kus on teisi moekunstnikke. Seda on raske Paides teha. Teleporti abiga leiavad inimesed kohti, millest nad ise pole kunagi kuulnud, aga meie suudame neid tarkvaraliselt pildile tuua, jättes kõrvale nende senise nähtavuse. Teleportis on praegu 130 000 kontot ja meie kasutajad on teinud umbes 800 000 otsingut. See on suurusjärk, mille pealt saab andmetest mingeid järeldusi teha ja uusi teadmisi otsima hakata. Üks huvitav tähelepanek on see, et n-ö loogilised linnad elukohavalikul ehk London, New York, San Francisco ja Singapur figureerivad kasutajate otsingutulemuste esikümnes ainult 30 protsendil juhtudest. See tähendab, et tekkinud on pikk saba teistest linnadest, mis kvalifitseeruvad paremini. Tihti kaovad suurlinnad otsingutulemustest, kui otsingukriteeriumitesse lisatakse näiteks elukallidus.

Foto: Tõnu Tunnel

Milliseid kriteeriume teie kasutajad peamiselt hindavad?

Meie jaoks oli suur üllatus, kui me avastasime esimese 50 000 konto põhjal, et kasutajate n-ö „kleepuvatest” eelistustest, st neist, mida nad erinevate otsingute käigus pigem ei muuda, oli esikohal puhas õhk, sellele järgnes füüsiline turvalisus, kolmas oli tolerantne ühiskond ning neljandal kohal elamiskulud. See on koht, kus Paidel, Hiiumaal ja Vormsil – eeldusel, et need on muu maailmaga hästi ühendatud – tekib tohutu potentsiaal. Kui inimesed tahavad puhast õhku ja turvalist keskkonda, ei leia nad seda Pekingist. Kui kõik need 350 miljonit inimest, kelle töökoht sellist liikuvust võimaldab, pääsevad liikvele ja valivad oma tulevase elukoha näiteks selle alusel, et neile meeldib rabas linde pildistada või nad tahaksid panna oma lapse väikesesse algkooli, siis see on väiksemate asulate jaoks suur võimalus.

Kas teie andmete põhjal on veel mõni trend välja joonistunud, mis tulevikuühiskondi kujundama hakkab?

Oh, neid on käitumisandmetes peidus ilmselt juba kümneid või sadu, aga oleme nende teaduslikumal selgitamisel alles algusteel. Uurime ja arendame visualiseerimiseks vahendeid. Võib-olla lihtsalt mainin mõned kõige huvitavamad teemad, mis juba silma torkavad. Näiteks asukohavahetuste kiirenev tempo: meie vanemate põlvkond nimetas kolimiseks midagi, mis juhtus keskmiselt 5–7 aasta tagant, praegu näeme Teleporti kasutajaid, kes veedavad aega 5–7 riigis aastas. Või kultuurilised eripärad: millised on erinevused eri rahvustest ja taustaga inimeste eelistustes, kuidas eurooplased eelistavad tegelikult kohavalikute puhul elukvaliteeti ja mõne majanduslikult agressiivsema riigi kodanikud ärikeskkonda.

Tuleme muutuva riikluse teema juurde tagasi. Rahvus on rahvusriigi puhul tugevaks sideaineks. Mis hakkab tulevikus inimkooslusi ühendama?

Mida rohkem on neid punkte maailmas, millega sul on mingit laadi sidemeid, seda vähem on need sidemed rahvuslikud. Kui Eestiga ühendavad mind keel, sõbrad, sugulased, kultuuritaust ja loodus, siis Californiaga, kus ma iga kahe kuu tagant käin, hoopis midagi muud. Ma olen otsustanud veeta osa oma ajast Californias sealse võrgustiku ning tehnoloogiaäri tõttu. Silicon Valleyt hoiab koos väärtuspõhine, tulevikku vaatav, riske võttev, maailma muutev ja tehnoloogia piire laiendav mõtteviis. Sealsete inimestega ühendavad mind inimsuhted ning ühine väärtusruum. Nende kahe koha vahet pendeldades on Eestis hästi tüüpiline küsimus, et kas olen nüüd päriselt tagasi. See on juba aegunud küsimus.

Tõepoolest, infotehnoloogiliste arengute valguses tunduvad mõisted „kodus” ja „võõrsil” kuidagi aegunud. Mida sa arvad, kas üldse on mõttekas eristada väliseestlasi kodueestlastest?

Ma oleks väga õnnelik, kui me suudaksime elada maailmas, kus iga eestlane on hinnas ja arvel eestlasena teiste eestlaste jaoks. Praegu jookseb meil lõhesid igasuguste kohtade pealt. Näiteks kogu see õige eestlase definitsiooni värk, mille võiks selgeks vaielda. Seni on seda tehtud väga kitsalt. Hiljuti defineeris Eve Pärnaste meedias eestlasena inimese, kes räägib kodus eesti keelt, kes on õppinud eesti koolis ja kelle vanematest vähemalt üks on eesti juurtega – mingi selline komplekt oli seal. Kas see tähendab, et minu lapsed ei ole eestlased ja ka TransferWise’i asutaja Taavet Hinrikuse lapsed ei ole eestlased? Mis definitsioon see selline on?

Mis on sinu definitsioon?

Kõige laiemas mõttes võiks eestlane olla see, kes tahab olla eestlane. Näiteks riskikapitalist Steve Jürvetson, kes on ilmselt praegu tehnoloogiamaailmas kõige mõjukam eestlane, kuid ta ei räägi eesti keelt. Kui ma ükskord tutvustasin teda Stanfordi ülikoolis ja ütlesin, et minu jaoks teeb südame soojaks, et tema vanemad on eestlased, siis Steve parandas mind ja ütles, et tema ise on eestlane. Ma ei leia, et on mõistlik, kui keegi kuskil ütleb, et ei, Steve, sina ei ole eestlane, sest… Kui sul on särav talent, kes on maailma absoluutses tipus ja tahab ise olla eestlane, siis sellisel hetkel vastu vaielda on täielik idiootsus. See on hetk, mil me eestlastena peaksime seda initsiatiivi tunnustama, kui me tahame, et jääksime rahvusena kestma. Me peaksime võtma Steve’i oma sooja embusesse ja vaatama, kuidas me saaks aidata tal olla rohkem eestlane. Selles valguses on eriti jabur näiteks Carl Tuuliku juhtum, kes on mõne Eesti poliitiku silmis vale värvi. Sellised seisukohavõtud on Eesti tulevikule kahjulikud. Täpselt samamoodi nagu müüt sellest, et eestlust saab kaitsta nii, et sa paned piirid kinni, ehitad ette müüri ja ajad väliskapitali minema. Selle müüri taha lähevad kohe ka helgema peaga noored eestlased.

Sa ise mainisid ka mõistet „globaalne eestlane”. Mis erinevus on globaalsel eestlasel väliseestlasega võrreldes?

Globaalne eestlane on territooriumist sõltumatu eestlane. BBC tegi just uuringu, millest selgus, et parameetrid, mis määratlevad kedagi globaalse kodanikuna, ei sõltunud asukohast. Oli globaalseid nigeerlasi, kes elavad Nigeerias ja defineerivad ennast selle kaudu, et neile läheb Nigeeria sisepoliitikast enam korda kliima soojenemine või Euroopa migratsioonikriis. Hea test on see, kui sa pead nimetama peamisi probleeme praegusel ajal ja antud vastused ulatuvad koduhoovist kaugemale.

Äsja tuli ka uudis, et TNS Emori küsitluse järgi identifitseerivad eesti noored ennast maailmakodanikena.

Täpselt! Kui ma seda uuringut lugesin, tundsin südames sooja tunnet. Noorte puhul on hästi huvitav lakmuspaber õppimine välismaal. Kui sa küsid keskkooliõpilastelt, mida nad pärast lõpetamist teevad, siis nemad mõtlevad, mis valdkonna suhtes nad tunnevad kirge, kus seda kõige paremini arendada saab, millises ülikoolis seda kõige paremini õpetatakse. Nende jaoks on maailm valla ning tuleb oma võimalusi ja potentsiaali selles avatuses maksimeerida. See võib tähendada näiteks kombinatsiooni sellest, et astutakse küll sisse Eesti ülikooli, kuid plaanitakse teha vahetusaasta välismaal. Või siis tehakse bakalaureusekraad Cambridge’is ja tullakse hiljem kodumaale magistri- või doktoriõppesse. Ühesõnaga, noored kaardistavad oma haridusteed teisiti. Samal ajal tunnevad kaks korda vanemad inimesed paanikat, et noored lähevad Eestist minema. Üks mõtleb sellest, mis on asja sisu, teine mõtleb geograafilise vormi peale. Ma olen seotud noore õpetlase stipendiumiga, mille ainus eesmärk on anda keskkoolilõpetajatele raha, et nad saaksid Eestist minema minna. 12 aasta jooksul on selle stipendiumi saanud üle saja noore ja nüüd me hakkame jõudma faasi, kus stipendiaatidest esimesed hakkavad Eestis tagasi olles juhtivatele kohtadele jõudma. See on väga šeff, sest kogu selle stipendiumi algne kriitika algatajatele, sellistele globaalsetele eestlastele nagu Tõnu Pekk, Kristo Käärmann ja Taavet Hinrikus, oli, et nad on segaseks läinud – meil on probleem, et inimesed lähevad Eestist minema, nemad aga saadavad neid siit ära. Meie leiame, et saates parimad keskkooliõpilased õlapatsutusega Eestist minema, suurendab see võimalust, et nad tahavad hiljem midagi siia tagasi anda.

Kas ja kuidas diasporaa kogukondade liikmed koduriigi tegemistesse panustama peaksid?

Mu abikaasa Ede hakkas mõnetuhandelise San Francisco Bay Area eestlaste diasporaa kujunemist ja käitumist akadeemiliselt uurima. Selle käigus on joonistunud välja erinevad migratsioonilainete grupid oma erinevate lugude ja välismaal elamise motivaatoritega. Sellest tulenevalt on neil ka üsna erinev side koduriigiga.

Veel on elus inimesi, kes mäletavad lapsepõlve esimeses vabariigis ja sihivad ennast Eestisse käima laulupeo ajaks, kelle suhe Eestiga on üsna nostalgiline ja rahvusromantiline. Ja teistpidi elab San Franciscos tehnoloogiaettevõtjaid, kes pendeldavad Eesti vahet iga paari kuu tagant, kellel on palgal inimesi ookeani mõlemal kaldal jne. Arusaadavalt on nende gruppide otsene panus Eesti riiki üsna erinev, ulatudes keele ja kultuuri säilitamisest kaugel maal kuni otseste välisinvesteeringute ja maksutuludeni.

Üks asi on ilmselt diasporaade juures üsna universaalne lisaväärtus. Nimelt on igal eestlasel kohta, kus teised eestlased juba ees on, lihtsam järgi minna, olgu siis lühemaks või pikemaks ajaks. Selliste „tugipunktide” olemasolu suurendab sidusust muu maailmaga ka nende eestlaste jaoks, kes eelistavad üldiselt pigem kodus püsida.

Mulle tundub, et väliseestlased ei võta väga Eesti ühiskondlikest debattidest osa. Miks?

Mujal elavad eestlased jälgivad suuremaid kodumaiseid debatte küll ja vaidlevad omakeskis tuliselt kaasa. Ma olen tähele pannud, et nende arvamused jõuavad ka Eesti avalikku ruumi, eriti Euroopa väliseestlaste puhul, kelle side Soomest, Brüsselist või Londonist on ilmselt ikka nõks tugevam kui Austraalia omadel. Samas, hiljutist Vabamu projekti väljakuulutamist kritiseeriti vabalt ja tuliselt ka Kanadast. Ei oska öelda, kas nende osalusaktiivsus on proportsionaalselt tunduvalt väiksem kui puhtalt matemaatiline osakaal eestlaste koguarvust.

Aga arvata võib, et globaalselt tõmbavad rahvuskaaslasi käima rohkem igavikulised, väärtusi puudutavad teemad kodumaalt, olgu see kooseluseadus või rassismipuhang. Mõne jalgrattatee või kaubanduskeskuse arhitektuuri ümber toimuvates argivaidlustes osalevad need inimesed Tallinna või Tartu asemel pigem Torontos või Los Angeleses või kus iganes nad tegelikult elavad.

Kuidas peaks Eesti riik oma välismaal elavaid rahvuskaaslasi väärtustama?

Riik peaks tegema võimalikult lihtsaks mõlemas suunas liikumise. Väljasõiduviisat pole meil niikuinii vaja, mis on hea. Samas näiteks selle asemel, et pidada Eesti ülikoolides üleval kahtsadat eriala, võiks muuta osa neist, mida õpib aastas väga vähe tudengeid, asukohavabaks ja öelda õpilastele, et minge õppige seda kusagil mujal – me toetame seda. Teine suund on aga palju problemaatilisem ning seda bürokraatiat on meie pere omal nahal kogenud. Kui Eesti riigil on huvi, et inimesed aeg-ajalt ka välismaalt tagasi tuleksid, siis see peaks olema võimalikult sujuv protsess. Me peame muutma mõtteviisi, et meil on välismaalased, kes seisavad piiri taga sabas, ja riigil on demokraatlikud hoovad, mille abiga me juhime, kui kiiresti nad sisse pääsevad. Tarkade töötajate puhul tuleb meil minna välja neid siia meelitama ning kui nad on juba siin, siis ei tohi ükski bürokraatia seda protsessi takistada, sest sa oled juba investeerinud nende toomisesse. Eesti diasporaaga on täpselt sama: tuleb mõtteviisiliselt igale eestlasele mõista anda, et ta on alati siia teretulnud ja tema lapsed on siia oodatud. Samal ajal on oht, et see võib muutuda millekski stiilis „kes nüüd tagasi ei tule, on loll”. Protsess peab olema avatud, mitte sunniviisiline. Kui te elate mujal, on hästi, kui te tulete aastas kaheks nädalaks suvitama, on hästi, kui te tulete viie aasta pärast päriselt tagasi, on meil selle üle hea meel, kui te tulete siia pensionile, on meil ka hea meel. Igal juhul on meil eestlaste ja Eesti riigina hea meel, et keegi teine veel tahab olla eestlane!