Mul on Valgast täpselt üks ligi kümne aasta tagune mälestus ja ausalt öeldes ei saagi enam päris kindel olla, kas kõik see toimus unes või ilmsi.

Foto: Priit Mürk

Nimelt oli päikesepaisteline, kuid samas ka peojärgselt ebakindel suvehommik Tartus ühel Eha tänava verandal, kui meil tekkis parajasti koolivennaga idee sõita lõunasse. See oli üks nendest mõeldud-tehtud-situatsioonidest elus, kus teeleasumine toimus sellise silmapilgu jooksul, et avastasin end vaid mõne hetke pärast maanteel valges hommikumantlis hääletamas. Koolivennal seevastu oli möödunudöisest peost veel seljas smoking ning sellises rõivastuses saime silmapilkselt küüti Valka. Meie silme ees terendas värav välismaale, lõunasse – sinna, kus ootavad seiklused ja katsumused ning kust naastakse rutiinsesse argipäeva imerelvade ja -teadmistega. Me olime selleks kõigeks valmis! Me olime piiri peal! Me ootasime valget laeva (või rekat), mis viiks meid edasi Riiga. Oma vaimusilmas kujutasin juba ette Alpi mägesid, veiniistandusi, Vahemerd ja suplusi purskkaevudes. Nii me unistasime ja ootasime tühjal maanteel, kus ei liikunud ühtegi sõidukit, kuni märkasime ühtäkki üle tee asuvat alkoholipoodi. „Milline meeldiv üllatus!” mõtlesime ning sisenesime inimtühja kauplusesse. No kus nüüd sai alles nalja, kõik Tartu õlled olid lätikeelsete siltidega! Samas, eks ole, milline prohvetlik moment, kui nüüd tagantjärele tõdeda. Haarasime mõned pudelid ja otsustasime linna peal väikese tiiru teha. (Muuseas, kas teie teadsite, et Valgat mainiti esimest korda 1266. aastal Liivimaa ordu dokumentides nime Walk all.) Oma teel ei kohanud me hingelistki, leidsime vaid ühe surnud siili, mis oli esimene kurjakuulutav märk. Paar tänavat edasi läks asi aga veel imelikumaks – üle meie peade vuhises nagu välk selgest taevast lendav taldrik! Me olime šokeeritud ega uskunud oma silmi! Kui pöörasime pilgud asfaldile kildudeks purunenud taldriku võimalikule allikale, kostus meie kohal olevast avatud aknast valju sõimu ning järgneva rünnaku kartuses pidasime paremaks sündmuspaigalt kiirelt vehkat teha. Hakkas hämarduma ning meie suurejooneline plaan sõita lõunasse tundus üha halvema ideena. Pealegi polnud meil kummalgi kaasas ei isikut tõendavat dokumenti ega ausalt öeldes üldse suurt midagi, millega suurele seiklusele vastu astuda. Koju tagasi minna ka samas ei saanud, küllap meid oleks välja naerdud. Nad oleksid öelnud, et oleme allaandjad; et kaotasime. Õnneks sõitis üks auto Viljandisse – seal võib isegi juba mõni tuttav inimene leiduda! Imelik mõelda, et olen käinud Valgas alkoholi järel juba ammu enne, kui sellest sai trend. Me olime siiski pioneerid.

Fotod: Priit Mürk