Laulupidu, vabadussõda, e-valimised, Skype – tihti kasutatakse neid ühes lauses Eesti kirjeldamiseks. Infotehnoloogia rakendamisel müüdiloome vankri ette võib Eesti muutuda e-Narniaks. Tugev e-ühiskond hindab aga kriitikuid, pulbitsevat kultuuri ja avatud debatti.

Daniel Vaarik. Foto: Tõnu Tunnel

Daniel Vaarik on figureerinud Eesti küberkommunikatsioonis juba pea kümnendi. See, mis algas eksperimentaalse Eesti virtuaalsaatkonna loomisest suhtlusvõrgustikku Second Life, on võtnud nüüdseks traditsioonilisema kuju – viimati nõustas Vaarik majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumit Eesti e-brändi väljatöötamisel. Seetarvis sõitis ta mööda maailma ringi ning intervjueeris tuntud ettevõtjaid, tehnoloogiagurusid ja teadlasi, nagu World Wide Webi leiutaja Sir Tim Berners-Lee või Skype’i osakutega varanduse teeninud riskikapitalist Ben Horowitz.

Kokku 11 inimesega tehtud intervjuudes peegeldusid muutuva maailma väljakutsed: riikide nõrgenemine ning väiksemate regioonide ja linnade tõus, poliitilise süsteemi pankrot ning tehnoloogia pakutavad võimalused probleemide ületamiseks. Eesti on mitmetele muutustele julgelt vastu astumas, kuid Vaarik hoiatab, et meie e-edulugu võib muutuda poleeritud müüdiks, kui me ei räägi riskidest ausalt ega ole valmis kaasama kriitikuid.

Millest üldse tulenes vajadus Eesti e-maine uurimiseks? Kas see on midagi sellist, mida tehakse regulaarselt, või oli ajendiks arusaam, et Eesti e-kuvand on tuhmumas, ning midagi tuli kiiremas korras ette võtta?

Kui päris täpne olla, siis eesmärk, mille riik mulle seadis, oli töötada välja soovitused Eesti e-ühiskonna paremaks tutvustamiseks välismaal, eriti ajal, mil e-residentsus oli samuti välja tulemas. Meie pakkumine sisaldas aga ka eelnevat uuringut. Vajadus intervjuudeks tulenes ka sellest, et meil on enda IT-valdkonna kohta hulk müüte – võtan need kokku mõistega „e-Narnia”. Väga paljudel rahvastel on usk sellesse, et nende infotehnoloogia on väga eesrindlik. Prantslastel oli 80ndate alguses Miniteli võrgustik ja nad nautisid midagi internetisarnast enne teisi ning olid selle üle päris kaua uhked. Kas see näide kõnetab aga teiste riikide inimesi?

Selle uuringu metoodikaks olid kvalitatiivsed intervjuud välismaiste mõtlejatega. Millest selline lähenemine? Mille põhjal need 11 inimest välja valiti? Kui palju oli neil eelteadmisi Eesti ja meie e-maine kohta?

Selline lähenemine võimaldab testida kiiresti nõrku kohti meie enda plaanides. 11 inimest valisime välja selle põhjal, kellega me lõpuks kokkulepped saime. Proovisime 33 inimest, nende seas olid näiteks filmirežissöör Werner Herzog, PayPali asutaja Peter Thiel ning isegi Steve Wozniak, ulmekirjanik Cory Doctorow ja nii edasi. Nendega on üsna raske intervjuud saada – mõni vastas ausalt, et tal on 50 intervjuud järjekorras ootamas, teeb need enne ära. Sellest hoolimata sai nimekiri hea. Enamasti oli neil inimestel mingisugune ettekujutus Eestist olemas, kuigi proovisime leida ka selliseid, kellel üldse poleks.

Kas pilt, mis neist vestlustest Eesti e-mainest joonistus, vastas ootustele, mis sinul või meil siin Eestis üldiselt on? Või on käärid tegelikkuse ning meie soovmõtlemise vahel suured?

Mina olin valmis ka selleks, et ükski meie hüpotees ei leia kinnitust ning Eestil pole maailmale IT vallas midagi pakkuda, kuid peaaegu kõigist intervjuudest jooksid välja võimalused. Need olid kahte tüüpi. Üks oli tavaline riigi tutvustamise suund. Selgus näiteks, et jätkuvalt on mõtet rääkida sellest, et eesti insenerid ehitasid Skype’i, kuna see lugu lihtsalt töötab siiani, ühtlasi on meil väga unikaalseid e-riigi lahendusi. Teine võimaluste ring on aga põnevam – Eestil on võimalus tutvustada oma e-ühiskonda teatud väärtuste kaudu. Meie suhtes on olemas ootused, et äkki sellest riigist tuleb ideid, mis aitavad tõesti kuidagi uutmoodi, aga samas inimlikult ühiskonda arendada. Analoogsed ootused on ka Põhjamaadele. Nii et skeptilise küsijana olin meeldivalt üllatunud.

Uuringu kokkuvõttes vastandasid sa kaks tulevikuvisiooni: Eesti kui e-Narnia versus Eesti kui rajaleidja. Esimest iseloomustab müüdiloome, kuid mismoodi rajaleidja kontseptsioon sellest eristub?

Erinevus e-Narnia ja rajaleidja vahel seisneb eelkõige selles, et rajaleidjana käituksime teadlikult uute tehnoloogiate testijana. Erinevalt e-Narniast räägib rajaleidja õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ühtmoodi. Me muutuksime seeläbi teadmiste keskuseks ning looksime enda suhtes pidevalt usaldusväärsust. Rajaleidja eksperimendid peavad olema korratavad ka teistes riikides ning nendest on õppida isegi siis, kui need kohe ei õnnestu. See loob usku, et me ei varja midagi olulist, ja see omakorda aitab meil olla osa maailma tehnoloogilisest eliidist. Rajaleidjana suudame saada hästi läbi ka kriitikutega, sest nad aitavad meil paremaks muutuda. E-Narnia püüab aga varjata oma nõrku kohti, poleerida kaunist kuvandit ning süüdistada neid, kes selles mõrasid näevad, vaenulikkuses.

Minu meelest lähevad rajaleidja kuvandi osad pisut ka üksteisega vastuollu. Ühelt poolt tood välja, kuidas sarnaselt e-Narniaga on rajaleidja põhjamaine, st turvaline ja usaldusväärne, millega on omakorda raske siduda IT ja idufirmadega paratamatult seotud riske, vigu ja ebaõnnestumisi. Kuidas tuleks neid kahte poolt ühildada?

Hmm. Ma pole kindel, kas turvalisus ise on põhjamaine väärtus. Põhjamaine väärtus on pigem vastutustundlikkus ning sellest tulenevad muidugi paljud turvalised lahendused. Infotehnoloogiamaailmas väljendub vastutustundlikkus pigem riskidest rääkimises ning info sümmeetrilises jagamises. Viimane tähendab seda, et inimesel on näiteks võimalus teada saada, kuidas ja millist informatsiooni tema kohta kogutakse, see tähendab, et võim ei tohiks koonduda ühte kohta. Selle suhtumise alged on Eesti e-riigis muide olemas, probleem on selles, et me ei jälgi seda piisavalt palju.

Intervjuude käigus küsisin sageli inimestelt ka seda, kas nad usaldaksid Venemaa e-residentsust? Iraani oma? Soome oma? Eesti oma? Vastused olid täiesti erinevad. Eesti ja Soome oma oldi üldiselt valmis usaldama ning mitte seetõttu, et usuti, et meil on paremad insenerid, vaid põhjusel, et arvati, et kui me midagi teeme, siis me ei löö kasutajale nuga selga. Selle taga on kahtlemata usk, et meil on mingid teistsugused väärtused, ning kui kedagi usaldada, siis pigem meid. Sellist usalduskrediiti tuleb muidugi teadlikult hoida ja ma pole väga kindel, kui teadlikult me seda alati teeme.

Mainisid uute tehnoloogiate testimist. Kas Eesti riigil on nii palju rahalist ressurssi, et olla suurte ja potentsiaalselt kahjumit toovate projektide beetariik? Google ja teised tehnoloogiahiiud võivad ju mõne projektiga ebaõnnestuda, kuid nende rahakott on põhjatu ja kahjusid kannavad enamasti investorid. Eesti jaoks võib ainuüksi üks suurem ebaõnnestumine valusasti näppu lõigata.

Seni on Eesti teinud oma e-lahendusi pigem raha säästes kui kulutades. Võib-olla ongi asi selles, et väikesel riigil on odavam mõningaid asju testida kui suurel. Näiteks, millised võivad olla internetivalimiste testimise kahjud tuumariigis? Hoolimata sellest peaksime tõesti rääkima rohkem kõigest, mis võib metsa minna. Oleme harjunud, et paljud asjad töötavad päris sujuvalt. Oleme elanud aastaid riigis, kus suhtlus riigiasutuste ja pankadega on olnud kiire ja mugav. Meil on ainsana maailmas e-valimised. Nende tehnoloogiatega on kindlasti seotud riskid. Ma olen isiklikult täiesti veendunud, et tagasilööke tuleb ja millegagi oleme kindlasti juba praegu näppu lõiganud. Kõige hullem, mida saame teha, on see, et me kultiveerime arusaama, et oleme nii-öelda e-eksimatud.

Eksimatuse mulje viib selleni, et kui juhtub mingi pauk näiteks meie süsteemide krüptoga, siis on kõik otsustajad ja poliitikud puu taga peidus ning näitavad üksteise suunas näpuga. Andkem endale aru, et me testime tõesti väga avangardseid tehnoloogiaid, ning kuigi sellest on palju võita, peame suutma rääkida normaalselt ka ohtudest. Kui ohud tõeks saavad, siis meil on võimalik neist õppida ja edasi liikuda.

Aeg-ajalt peame küsima ka seda, miks me neid tehnoloogiaid testime. Vastus on minu jaoks väga lihtne: need tehnoloogiad tulevad nagunii varem või hiljem ning hea on olla nende seas, kes neid kujundavad ja mõistavad.

Ma olen nõus, et Eesti IT kuvandis ei leia ebaõnnestumised piisavalt äramärkimist, kuigi neid on olnud mitmeid, kui meenutada näiteks portaali Täna Otsustan Mina (TOM), digiregistratuuri ja kogu Eesti katmist kiire interneti lairibaühendusega. Mis takistab nendest ausalt rääkimist?

Kui ma mõtlen TOMi peale, siis milline huvitav ja julge samm see oli! See oli loodud ilmselt heas usus ning omal moel sillutas teed millegi positiivseni. Probleem tekib aga siis, kui TOMi esitletakse valmis lahendusena, mis peaks hakkama Eestis kaasamist asendama.

Vaatame analoogiat – kui palju ebaõnnestunud puutetundlikke ekraane tehti enne, kui Apple lõpuks iPhone’i käima sai? Kas need eelmised projektid olid ebaõnnestumised või olid need trepiastmed, mis võimaldasid jõuda lõpuks toimiva lahenduseni? Kas ilma ID-kaardita, mis sageli ei tööta, oleks olemas mobiil-ID? Minu jaoks on TOMi-sarnaste ettevõtmiste puhul pigem oluline visioon, mis nende taga on, ja see, et me ei loobu katsetamast, kuni asi ükskord õnnestub.

Ma möönan, et see ei ole poliitiliselt alati esimese hooga arusaadav, kuid samas pole poliitiliselt vastuvõetav ju ka see, kui sa saad kogu aeg liigsete ootuste loomise eest peksa. Selle tõttu on meil isegi ministreid tagasi astunud. Nii et ka poliitiliselt loogiline oleks rääkida riskikohad ja õppetunnid ise ära. Ma näiteks loeks ilmselt suure innustusega Eesti Vabariigi presidendi kolumni mõnes maailma ajalehes teemal „Lessons learned from Estonia’s participatory e-democracy”, mis räägiks nii ebaõnnestumistest kui ka sellest, miks me jätkame proovimist.

Kas riik oskab e-lahendusi õigesti kommunikeerida? Sa oled tabavalt märkinud, et IT-lahendust ei saa avada nagu hoonet.

Tihtipeale ei oska tõesti. Vahel avatakse lõpuni läbi testimata keskkonnad suure lindilõikamise saatel ja seejärel tekib hulk inimesi, kellel on huvi tõestada, et asi tegelikult ei tööta. Mõlemad pooled võivad siin kergesti vigu teha. Esimesed ülearu lubades, teised aga kandes maha iseenesest täiesti hea mõtte. Ka suurimad ja rikkaimad ettevõtted maailmas alustavad testimisest, millesse kaasatakse üha rohkem inimesi, kuni lõpuks on olemas versioon, millelt julgetakse sõna „beeta” eest võtta. Eesmärk on, et need, kes tahavad katsetada, tuleksid ja katsetaksid ning leiaksid vead üles. Vigade leidmist tervitatakse, sest nüüd saab neid ka lahendama asuda. Lindilõikamiskultuuri see loogika kahjuks ei sobi.

Võib-olla olin ma siis veel piisavalt noor, kuid mulle ei meenu, et enne e-valimiste protseduuriga alustamist oleks peetud ühiskonnas pikki ja põhjalikke debatte e-hääletuse usaldusväärsusest. See justkui oli loomulik, et paberivaba valitsusega tähelepanu saavutanud Eesti järgmisena midagi sellist teeb – mis siin ikka pikalt debateerida. Eriti ei meenu ka väärtuspõhiseid debatte tuleviku e-riigist. See tundus olevat selline ideoloogiavaba tsoon, mille sisustavad itimehed konkreetsete lahendustega. Kas vähene arutelu toona on kujunemas nüüd Eesti nõrkuseks?

Ilmselt ei saa öelda, et üldse debatte ei peeta või ei peetud, kuid kindlasti on need toimunud pigem kitsamas kui laiemas ringis. See on olnud lihtne, sest Eesti digitaalne areng on saanud osaks rahvuslikust identiteedist, mistõttu paljud võtavad iga uuenduse omaks ilma erilise debatita. Tegelikult aga oleks hea, kui e-ühiskonna ümber areneks terve kultuur, seda analüüsiksid igat masti ja karva teadlased, seda mõtestaksid kunstnikud ja kirjanikud. Meid võiksid külastada rahvusvahelised visionäärid, ulmekirjanikud, filmitegijad tervest maailmast ning nad peaksid pidama seminare täissaalidele. Meil tuleks luua senisest rohkem erinevaid e-ühiskonna mõttekeskusi. Avalikkusel peaks olema neile aruteludele samuti võimalikult suur ligipääs. Kuidagi teisiti ei kujuta ma ette, kuidas meie e-ühiskonna mõte oleks adekvaatselt uuenduslik ka näiteks kümne aasta pärast. See on praegu ka Taavi Kotka paljude loengute teema. Ta räägib, et meil pole piisavalt pehmema poole uuringuid, mis kõneleksid sellest, kuidas üks või teine e-lahendus on ühiskonda mõjutanud. Ilmselt oleks jälle ülekohtune öelda, et uuritud pole üldse, kuid võiks olla palju rohkem.

Foto: Tõnu Tunnel

Mul on teooria, et e-Narnia kuvand pole tingitud niivõrd poliitikute pahatahtlikkusest, vaid sellest, et nad ei suuda digivaldkonda hoomata ega saa sellest päris täpselt aru. Mitte ainult poliitikud, vaid ilmselt enamik inimesi usub, et kusagil e-riigi struktuurides tegutseb Eesti IT-üksus, kes lahendab kõik jamad, ja Taavi Kotka isikus oskab ka uudistajate tehnilisemat laadi küsimustele vastata. See pole ju eriti hea stardiplatvorm laiema avaliku debati pidamiseks?

Mina läheksin veel kaugemale ja ütleksin, et IT edu on andnud Eesti riigile tulevikku suunatud identiteedi. Paljudel Ida-Euroopa riikidel on suuri raskusi tulevikuga seotud teemadega ja nii nad glorifitseerivad või viktimiseerivad enda minevikku. Eesti on aga leidnud selle kõrval millegi, mis eristab teda postsovetlikust ruumist, ja on seda igal rindel ära kasutanud ning sellega tähelepanu võitnud ja see on pannud meid ka siseriiklikult uskuma, et IT toobki endaga kaasa ainult head. Kui nii vaadata, siis sellest eristumisest ongi majanduslikult ja välispoliitiliselt palju kasu tõusnud. Osalt ka seetõttu ongi olnud lihtne IT-reforme teha ning jäänud mulje, et liiga palju arutelu pole kasulik.

Kas Eesti infotehnoloogiasektorile tuleks kasuks, kui sellest ei tehta eestlase identiteedi ühte alussammast laulupidude ja loodusläheduse kõrval?

Lühike vastus on „jah”, kuid pikk vastus on see, et infotehnoloogial on meie identiteedis praegu väga oluline koht, see aitab meil rääkida tulevikust ning see ei ole iseenesest halb. Kuid rakendustest ei saa tõesti rääkida samamoodi nagu laulupeost.

Sa ütlesid ennist, et e-riigi kuvand peaks toetuma konkreetsetele väärtustele. Mõneti võib väita, et Eestis juba toetubki, kuid tegu on neoliberaalsete väärtustega, nagu kuluefektiivsus, kiirus ja üheti mõistetavus. Kas sa oled nõus, et Eesti e-kuvand on rajatud praegu suuresti neoliberaalsele baasile?

Ei ole nõus. Põhjendused on olnud, jah, sageli õhukese riigi kesksed, kuid meie IT-lahendustesse on ehitatud väga tihti sisse väärtused, mida ma iseloomustaksin pigem selliste sõnadega nagu „egalitaarsus” ja „hajutatus”. Millest see tuleb, et kui Eesti IT-insenerid midagi loovad, siis lahendus on pigem hajutatud, peer-to-peer? Selge keskmeta oli algne Skype ja ka meie riigisüsteemide nii-öelda selgroog X-tee on ehitatud üles samalaadsele hajutatuse printsiibile. See on ehk ka selge viide põhjamaisele mõtteviisile, kuid selles on midagi sellist, mille ka interneti esiisad heaks kiidaksid ja kiidavadki. Meie IT tegelikkus on põhimõtetest muidugi ka üsna kirju, õhukese riigi ideed kohtuvad huvitava demokraatliku mõtlemisega ning see omakorda liitub ja põrkub Euroopa Liidu väärtustega. Minule teeb head meelt aga see, et on esindatud väärtused, mida ma ise hea meelega usun.

Kui sa peaksid panema kokku väärtuspaketi, mis oleks sobilik kõige eesrindlikumale riigile digivaldkonnas praegu, siis mis väärtused sinna paketti kuuluksid?

Liberté, égalité, fraternité.

Sa sõnastasid need väärtused väga ökonoomselt. Paar aastat tagasi panite Linnar Viigi, Sten Tamkivi ja Marten Kokaga kirja internetivabaduse teesid. Need olid mõeldud just laiema diskussiooni algatamiseks Eestis ajal, mil tänu ACTAle oli internetikasutajate õiguste teema väga kuum. Kuhu see arutelu jõudis ning mis sellest algatusest nüüdseks saanud on?

Tookord jäime mitme tule vahele, sest internetikogukonnas ilmusid mõned inimesed, kes ütlesid, et see on täielik kollaboratsionism võimudega. Samal ajal saan ma aru, et välisministeerium võttis need teesid väliskohtumistele kaasa ning need aitasid ilmselt kujundada Eesti seisukohti seoses internetivabadusega rahvusvaheliselt. Nii et mingi kasu ehk oli, kas või meie oma riigi seisukohtade kujundamisel.

Kuivõrd sa näed praegu vajadust üldise deklaratsiooni järele, milles oleksid sõnastatud inimõigused küberruumis? Kas Eesti peaks rahvusvahelisel tasandil sellise dokumendi koostamist eest vedama?

Ma lõplikult valmis deklaratsiooni kohta ei oskagi öelda, kuid mulle väga meeldiks, kui Eesti oleks maailmas juhtiv riik, kus toimuksid kogu aeg arutelud internetiõiguste ja -vabaduste üle.

Kui hästi täidab Eesti praegu infotehnoloogiaga seotud küsimustes rahvusvahelisel areenil kõneisiku rolli? Kas meie president või peaminister peaks esinema julgemate avaldustega, kui meie jaoks olulisi väärtusi rünnatakse, isegi kui seda teevad meie liitlased?

Põhimõtteliselt küll. Aga tegelikult ei peaks see käima nii, et kui internetis on midagi valesti, siis Eesti peaminister ja president tormavad Twitterisse arvamust avaldama. Ma usun, et väga suur roll on ka sellel diplomaatial, mida Eesti saab teha Euroopa Liidu sees. Meil on enda väiksuse kohta üsna suur mõju Euroopa digitaalsele agendale ning ma usun, et seeläbi ei peakski me neis küsimustes sugugi üksi lipendama jääma. Oluline on luua väärtuspõhiseid liite. Eelkõige Põhjamaadega, aga on ka teisi võimalusi.

Kui palju on üldse info- ja kübersõja ajastul väärtuspõhiseks poliitikaks ruumi? Paistab, et õigus privaatsusele on üks esimesi asju, millest riigid on nõus loobuma.

Väärtusteta poliitikat pole minu arvates olemas. See, mida nimetatakse sageli väärtusteta poliitikaks, tähendab tavaliselt lihtsalt seda, et inimestel on väärtused, mis arvajale ei sobi. Seega on küsimus pigem selles, kas sellised väärtused nagu vabadus ja privaatsus on kaitstavad ja kas meie tahame seda teha. Minu hinnangul on kaks võimalust: kas lepime, et neid ei saa kaitsta, tõmbame dressid selga ja vaatame telekat, või osaleme tulevaste väärtuste kujundamises ja saame oma šansi kaasa rääkida. Võib-olla tuleb välja, et privaatsus ei ole tulevikumaailmas võimalik, kuid isegi sel juhul on ju valida väga erinevate stsenaariumite vahel, mõned paremad, mõned halvemad.

Milline oleks Eesti jaoks sellises tulevikus hea stsenaarium?

Halb stsenaarium on, vähemalt minu isikliku arvamuse kohaselt, see, kui privaatsus kaob, kuid kodanikud ei tea, kes ja kuidas neid puudutavate andmetega toimetab. Parem stsenaarium on see, kui läbipaistvus jaotub ühtlaselt ja inimesed saavad näiteks teada, kes, kuidas ja miks nende andmeid vaatab. See, muide, käib ka firmade, kes võivad andmeid vaadata, mitte ainult riikide kohta.

Eesti on praegu ühe väga olulise e-lahenduse beetariik. Mismoodi me peaksime rajaleidjatena e-residentsuse projekti vaatlema ja kuidas selle mõju hindama?

Ma usun, et riiklus on paratamatus muutumises. Eelmisel suvel esines Eestis Balaji Srinivasan, kes rajas oma kõne väitele, et võrk on uus leviaatan ehk uus printsiip, mis korraldab ümber ka riiklikke institutsioone. E-residentsus on eksperiment, mis järgib seda printsiipi ning võib avada meile päris häid võimalusi, näiteks iga uus e-resident suurendab meie turgu. Seega saame mõõta mõjusid ka majanduslikult.

Minu jaoks loob e-residentsus veel ühe täiesti huvitava tasandi, mis asub kuskil pehme ja tavalise võimu vahepeal. Kui sulle meeldib näiteks Island selle kunsti, kirjanduse ja muusika pärast, siis Islandil on sinu jaoks tõmmet. Aga kui sa astud sammu edasi ja saad Islandi e-residendiks ning hakkad tarbima mõningaid Islandi pakutavaid teenuseid, on sul tekkinud Islandiga juba järgmise tasandi suhe. Mida see endaga kaasa toob? Kuhu see viib? E-residentsuse suund väldib paljusid praegu ühiskonda lõhestavaid teemasid, kuna see ei tegele inimeste füüsilise asukoha problemaatikaga, kuid samal ajal pakub võimalust elada teise riigi infoväljas ja majandusruumis. Olengi seejuures üsna veendunud, et peagi on maailmas turul Singapuri, Islandi ja veel mitme riigi e-residentsused.

Kui e-residentsuse turule tekivad peagi konkurendid ja idee läheb massidesse, siis mida peaks Eesti konkurentsieelise hoidmiseks tegema? Iraani ja Venemaad võime usaldusväärsuse poolest edestada, aga kui e-residentsuse turule lisandub Eestiga sarnaseid väärtuseid jagav Soome? Või Singapur?

Ma arvan, et sellest pole midagi, kui meie konkurendid on Soome ja Singapur. Kui me saame need unistatud kümme miljonit e-residenti, siis Soomele ja Singapurile jääb ka väga palju veel järele. Meie eelis on praegu muidugi see, et oleme esimesed, ning esimesel on rohkem võimalusi kui näiteks… neljandal.

Praegu nähakse e-residentsust suuresti majandusliku meetmena, mis peaks meelitama Eestisse ettevõtjaid ja investoreid. E-residentidele ei laiene poliitilised õigused, kuid kas see võib juhtuda tulevikus? Võib ju esitada argumendi, et siinseid teenuseid tarbides ja majandust edendades peaks e-residentidel olema ka õigus rääkida kaasa poliitikas.

Praegu on ikka väga selged piirid e-residendi ja residendi vahel. Me ei anna e-residentidele kodakondsust ja nad elavad füüsiliselt ikkagi teistes riikides. On võimalik, et kui e-residente on juba sadu tuhandeid, tekib meil väga arusaadav huvi neid kuulata ja nende vajadusi ka rahvusvaheliselt esindada ning see viib tõepoolest teatud poliitiliste valikuteni. Kui sadade tuhandete e-residentidega Eesti osaleb internetivabaduse arutelus, tekib tal päris korralik huvi kaitsta oma e-residentide e-õigusi.

Sa rääkisid e-residentsusest ka intervjueeritavatega. Kuidas nemad sellesse suhtusid? Kas kavatsesid e-residentsust taotleda?

E-residentsus inspireeris vastajaid. Sageli ei olnud nad jõudnud veel e-residentsuse olemusse süveneda ega saanud täpselt aru, mida see pakub või mitte, kuid juba mõiste ise tekitas neis kõigis hulga mõtteid. Tsiteerides ühte intervjueeritavat pärast seda, kui ma olin seletanud, et praegu sellega väga palju toiminguid teha ei saa: „What? But it does not matter! It is just such a cool idea.”