Paljud meist on üles kasvanud Mait Vaigu laulusõnadega, teismelistena Metro Luminali ja Vennaskonda kuulates näiteks, ikka see, et isa tuli koju, isa käed on külmad, ja see, kuidas ema on haige ja kõrvaltoas magab… Hiljem kuulsime Sõpruse Puiesteed ja seda, mis toimus vabrikute kõrval, seal, kus kasvas rohi… Igal juhul on Vaigu luule/lüürika tugevasti ja otseselt mõjutanud mitmeid generatsioone ja siianigi on pea võimatu neid paberilt lugeda, kuulmata neid näiteks Rainer Jancise või Allan Vainola häälega…

Mait Vaik. Foto: Priit Mürk

Tänaseks on laulusõnade-Vaigu kõrvale eredalt kerkinud proosa-Vaik, kelle sulest ilmus hiljuti kolmas pikkade ridadega tekstikogu „Meeleparanduseta” (Puiestee, 2016), mis ajendas Müürilehe kirjandustoimetust autoriga pikemalt juttu puhuma.

Septembrinumbris saame vastused küsimustele, mis suhe Vaigul õigupoolest kristluse või religiooniga on, kuidas ta eelnimetatud legendaarsetesse muusikakollektiividesse või -skeenedesse sattus, kui palju lugusid on ta kirjutanud joobes peaga (vähe, kui üldse) ja kuidas võib igavus olla produktiivne. Mis suhe on Vaigul kirjanduse ja kriitikaga ning mida ta ise kirjandusest otsib?

„Enda raamatute puhul ma hindan ka seda, et lugudes peab olema energia sees. Mis sest, et ta on kohati koba või logisev või kohati lohakas. Kui seda energiat ei ole, siis ei ole peaaegu mõtet midagi kirjutada.”