„Vasaksirge” annab rusikahoobi tühikäigul kulgevatele majandusaruteludele. Seekord teeme puust ja punaseks, miks alampalga kaotamine on halb idee.
Kui räägin värsketele tudengitele sotsioloogia kui uurimisvaldkonna kujunemisest, siis peatume tööstusrevolutsioonil kui protsessil ja perioodil, mis pani sotsioloogilisele mõttele tugeva aluse. Olen ikka mõelnud, et küllap on üliõpilastel keeruline samastuda eluoluga, mis tollal valitses, sh töötingimustega, mis olid ääretult nigelad: üüratu pikad tööpäevad, lapstööjõud, igasuguste õiguste puudumine, valik, kas töötada ükskõik mis tingimustel vabrikus või nälgida. See oli kontekst, milles Marx kirjutas oma hitt-teosed. Rõhutan, et klassikute perspektiivide mõistmiseks on vaja mõista ajastu vaimu ja tingimusi, mis erinevad määratult tänapäeva läänemaailma omadest. Mõned viimase aasta arengud ja mõttekäigud Eesti poliitikas on pannud mind aga mõtlema, et äkki varsti ei olegi enam nii keeruline möödunust aru saada: lapstööjõu seadustamine, võimalus muutuvtunnilepinguid sõlmida ja nüüd tagatipuks ka idee miinimumpalk kaotada – need meenutavad rohkem 19. sajandit kui nüüdisaegset Lääne ühiskonda.
2025. aasta juunis tegi Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA) ettepaneku kaaluda üleriigilise kohustusliku miinimumpalga kaotamist, kuna „see piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust ning halvendab elu Eesti maapiirkondades”. Teise võimalusena pakkusid nad välja miinimumpalga sidumise tegevusala/piirkonna keskmisega või siis indekseerimise majanduskasvu alusel. Sidumisega seoses võiks tõesti mõtteid mõlgutada, aga kaotamise toetuseks ei suuda ma küll ühtki majanduslikku ega muud argumenti leida. Nüüdseks on miinimumpalga kaotamise idee toetuseks välja astunud ka Parempoolsete erakond.
Peab ütlema, et mulle kõlab see nii hullumeelse ideena, et poleks uskunud, et võiksin kuulda seda isegi Eesti tulihingeliste neoliberaalide suust. Taustaks olukord, kus Eestis on suur sissetulekute ebavõrdsus (õnneks aastatega vähenenud!) ja kõrge palgavaesus (ehk on inimesed, kes töötavad täiskoormusega, kuid ei suuda oma palgaga toime tulla). Eesti kuulub Euroopa Liidu arvestuses pigem madalama miinimumpalgaga riikide hulka ning 2026. aasta jaanuaris oli meie miinimumpalga ostujõud ELi madalaim. Seega on madalat palka teenivatel inimestel üsna keeruline hakkama saada.
Eesti kuulub Euroopa Liidu arvestuses pigem madalama miinimumpalgaga riikide hulka ning 2026. aasta jaanuaris oli meie miinimumpalga ostujõud ELi madalaim.
Kui väita, et alampalga tõus tõstab hinnataset ja kiirendab inflatsiooni, siis on teisi inimlikumaid instrumente, nagu toiduainete käibemaksu langetamine või suuremate sissetulekute kõrgem maksukoormus, mida inflatsiooni vähendamiseks kaaluda. Kindlasti ei ole madalat palka teenivad inimesed need, kes inflatsiooni eest veavad ja seega seda pidurdada aitama peavad, sest nende sissetulek kulub üldiselt vaid ellujäämisele (eluase, toit). Kui soovida palkadega inflatsiooni pidurdada (ja ühe soojaga ka kliimakriisi leevendada), siis võiks vaadata otsa nendele, kelle palgast suur osa kulub liigtarbimisele, luksustele, teisele ja kolmandale kinnisvarale jne. On üsna hästi tuvastatud seaduspära, et suur on just kõrgepalgaliste keskkonnajalajälg.
Kapitali sotsialiseerimise valikud
Euroopas seatakse miinimumtasu, mille peab töötajale tunnis/kuus kindlustama, kahel viisil: kas riikliku miinimumpalgana nagu Eestis või siis sektoriaalsete ja/või piirkondlike siduvate kollektiivlepingutena nagu Soomes. Kusjuures sektori tasandi lepingutena tehakse seda riikides, kus sotsiaaldialoog on väga arenenud ja ametiühingud tugevad. Eesmärk on just see, et teatud valdkondades (nt kõrget väljaõpet nõudvates) ei oleks võimalik maksta nii madalaid palku kui mõnes teises, et väheneks turu solkimine ja et sotsiaalpartnerid saaksid tööturu kujundamises sisukamalt kaasa rääkida. Näiteks meditsiinis, ehituses, hariduses ei tohiks keegi pakkuda teenust ülimadala hinnaga, sest see tooks kaasa liiga kehva kvaliteedi. Seega võidavad miinimumtasudest küll ettevõtted, kes pakuvad väärikat tööd, aga eelkõige tarbijad, kes saavad kvaliteetsema teenuse. Kuigi ka Eesti võiks liikuda selles suunas, et rohkemates valdkondades räägitakse töötingimused läbi sektoriaalselt kõigi sotsiaalpartneritega (nagu praegu meditsiinis), siis kindlasti ei tohiks kaotada üldist põhja, millest allapoole ei või kukkuda. Eesti tööandjad on olnud kollektiivlepingute suhtes üsna puiklevad (eriti sektoriaalselt) ja ametiühingud on mitmetes sektorites pigem nõrgad, et neid survestada, seega meil ei ole praegu võimalik minna üle n-ö Põhjamaade mudelile.
Näiteks ajalooliselt miinimumpalgata Saksamaal kehtestati aastal 2015 riiklik miinimumpalk, kuna kollektiivlepingutega ei suudetud tagada kõigile töötajatele elamisväärset töötasu ja osad ettevõtted kasutasid võimalust rakendada alltöövõtjaid, kellele kollektiivlepingu tingimused ei laienenud, et palgata just migrante, kellele võimalikult madalat tasu maksta. Miinimumpalga kehtestamisega ei kaasnenud seejuures märgatavat töökohtade kadu ega ettevõtete pankrotte. Tänavu ja ka tuleval aastal on Saksamaa otsustanud hoopis miinimumpalka märkimisväärselt tõsta, et võidelda ekspluateerimise, vaesuse ja sissetulekute ebavõrdsusega.
Miinimumpalga roll ja mõjud
Alampalga vahest kõige olulisemaks rolliks on kindlustada, et ei eksisteeri de facto orjapidamist ja ränka ekspluateerimist. Selleks et keegi ei oleks kohustatud tegema palgatööd naeruväärse tasu eest, et ellu jääda, ning elama absoluutses vaesuses. Siin võib debateerida selle üle, kui kõrge see peaks olema. Eesti elatustaset vaadates näitavad andmed, et kehtiv määr ei ole piisav. Ja seda regionaalselt, sest ka Võru- ning Virumaal on toit ja elekter kallid. Äraelamist mittevõimaldav töötasu on koormaks tervele ühiskonnale, sh riigi sotsiaalhoolekandesüsteemile. Seega võib madalat palka käsitleda ka kui tööandja kohustuste suunamist riigile.
Miinimumpalk aitab vähendada palkade ebavõrdsust ja tasakaalustab jõupositsiooni madalapalgaliste töötajate kasuks. Mõelgem ettevõtte käibest kui ühest rahapotist, kust tuleb muu hulgas maksta kõigi töötajate palgad ja tagada samal ajal, et säiliks ettevõtja kasum. Mida kõrgem miinimumpalk, seda suurema osa potist saavad endale kõige vähem teenivad inimesed, kes on üldiselt kõige nõrgemas läbirääkimispositsioonis.
Kui soovida palkadega inflatsiooni pidurdada, siis võiks vaadata otsa nendele, kelle palgast suur osa kulub liigtarbimisele, luksustele, teisele ja kolmandale kinnisvarale.
(Kõrgemal) miinimumpalgal võib olla ettevõttele ka laiem positiivne mõju: töötajad on motiveeritumad, produktiivsemad ja tööjõu voolavus väheneb, pühendumus kasvab ning tööandjatel on suurem huvi töötajaid koolitada ja väärtusahelas tõusta. Ehk kokkuvõttes võivad tekkida kvaliteetsemad töökohad.
Peamine miinimumpalga (tõusu) vastuargument majandusteaduslikes (ja ka Eesti) aruteludes on võimalik töökohtade kadu ja uute loomise keerukus, eriti madalapalgaliste tööde puhul. Uuringud aga näitavad, et see seos on väga nõrk. Ettevõtted suudavad üldiselt ka pärast miinimumpalga kehtestamist või tõusu jätkata tegutsemist muul viisil kui töötajaid vallandades (nt kohandades hindu, kasumit, suurendades produktiivsust). Mõnel spetsiifilisel juhul võib ülimadal miinimumpalk ka madalate oskustega inimeste positsiooni tööturul parandada, aga see toob kaasa probleeme, nagu palgavaesus.
Ma ei leia, et miinimumpalga kaotamist või selle liiga madalal hoidmist oleks võimalik põhjendada pelgalt majanduslike argumentidega. Eelkõige on tegemist inimväärikuse, ellujäämise ja sotsiaalse sidususe küsimusega. Miinimumpalka võibki vaadata olulise sotsiaalse normina, mis signaliseerib (ning loob) ühiskonnas eksisteerivaid ootusi ja eeldusi seoses õiglase (miinimum)töötasuga. Mis on see miinimum, mida meie tund väärt on? Kui palju maksab kuu pühendumist?
Alternatiiv: regionaalsed erisused
Regionaalne ebavõrdsus on Eestis absoluutselt probleem, aga riikliku alampalga kaotamine ei pruugi seda vähendada, vaid see võib hoopis intensiivistuda. Alternatiiv võiks olla riikliku miinimumpalga kõrval kehtestada rikkamatele piirkondadele (eelkõige Harjumaale) regionaalsed kõrgemad miinimumid, mis võtaksid arvesse kohalikku hinnataset. See võiks motiveerida ettevõtteid liikuma ka teistesse maakondadesse, mis vähendaks veelgi regionaalset ilmajäetust. Muidugi tuleks soodustada sektori tasandil kollektiivlepinguid, millega saaks paika panna riiklikust miinimumpalgast kõrgema alamtasu, millest madalamat selle valdkonna ettevõtted maksta ei tohiks. Siit ka soovitus tööandjatele olla altid arendama sektori tasandil kollektiivläbirääkimiste kultuuri, mis tõukaks meid Põhjamaade mudeli poole, kus tõepoolest riiklikku miinimumpalka ei olegi vaja.
Miinimumpalka võib vaadata olulise sotsiaalse normina, mis signaliseerib (ning loob) ühiskonnas eksisteerivaid ootusi ja eeldusi seoses õiglase töötasuga.
Miinimumpalgata võib Eesti muutuda kohaks, kus neil töötajatel, kel on tugev läbirääkimispositsioon, on võimalik saada endale veelgi suurem osa palgafondist ja ahnetel ettevõtjatel veelgi suurem osa kasumist ning nõrgemas positsioonis töötajad lükatakse palgaorjusesse, kus võib osutuda vajalikuks mitu täiskoormusega töökohta, et üldse ellu jääda. Alati on tööandjaid, kes valivad inimesi, kes on nõus miinimumtingimustel tööle tulema, sest neil ei ole muud võimalust. Lääneriikide kogemuse põhjal on nendeks olnud tihti haavatavas positsioonis olevad (värsked) migrandid, mis on tekitanud ühiskonnas aga tugevaid sotsiaalseid pingeid.
Kairit Kall on Tallinna Ülikooli sotsioloog ja töösuhete uurija, kes eelkõige mõtiskleb, kuidas suurendada demokraatiat (sh töökohal) ning ühildada töötamist ja keskkonnahoidu.
