Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe zoom’ib sisse Barthol Lo Mejori uut muusikavideot „Bambi Bass”.
Kui üldiselt seisan ma silmitsi probleemiga, et parim värske tantsumuusika on nii kiivalt hoitud saladus, et seda peab jõuga produtsentidelt välja pressima, kavalusega meelitama või pingsalt kõrvu lahti hoidma, et õigel ajal õiges kohas olla, on õnneks ka mõned sellised tegijad, kes ei pelga oma loomingut publikuga jagada ja teevad enda ülesleidmise selle võrra pisut lihtsamaks. Eluterve enesepromo pole paha, sest muusikat on nii palju, et mõned asjad jääksidki muidu märkamata. Küll aga teeb mind murelikuks see, kui valdav keskpärasus hakkab varjutama väärt asju. Eriti kui see puudutab avaliku arvamuse kujunemist mõne konkreetse skeene suhtes.
Jälgin pidevalt mängu, kus tüübid ja tüdrukud võtavad aega, kuulavad palju muusikat, otsivad oma saundi ja lihvivad heli, et see õigesti kostaks, pelgavad liialt eneseupitamist, ootavad, et keegi teine neist rääkima hakkaks, ja mõni jääbki ootama. Barthol Lo Mejoril seda probleemi ei ole. Olen tema puhul alati mõelnud, et kui ta produtseerimisse sama palju energiat kulutaks kui hype’i, võiks ka ta loomingu puhul veidi paremaid tulemusi oodata.
„Bambi Bass” on üksluine helirida, millel puudub sügavus, miski, mis emotsionaalselt endasse haaraks või mõtte lendu laseks. Samuti puudub sellel isikupära, mingi sisemine kiiks või etteaimamatus, mis ehk veidigi kõrvu teritama paneks. Tänapäeval on väga lihtne programmides mehaaniliselt muusikat ehitada. Nii piinlikult lihtne, et selleks ei pea isegi erilisi oskusi olema, rääkimata sellest, et peaks ilmtingimata ise mingeid masinaid kokku ehitama. Niisiis näen Barthol Lo Mejori pigem püüdliku artisti kui paljulubava produtsendina.
Kui muusikamaitse üle võib veel vaielda, siis küsitavaks muudab kõnealuse video ja loo omavahelise sobivuse minu jaoks ennekõike see, et olles nüüd ise mõned kuud Berliini tantsumuusikaskeenel ringi liikunud, ei peegelda käesolev pala tegelikult mitte ühtegi liini, mida siin täheldanud olen. Olgu siinse muusikasõbra maitse milline tahes, Berliini klubikultuuri eripäraks on see, et enamikus kohtades on helisüsteemid kodumaisega võrreldes nii teisel tasandil, et muusika saab kuulaja jaoks hoopis uue tähenduse. Hea helikvaliteet ei seisne siin valjuses, vaid ulatuses – muusika spekter on klubides väga lai ja kes on seda kogenud, on üldjuhul õppinud ka selle mitmekihilisusega mängima. Ka minimal’i puhul võib rikkalikuks elamuseks piisata väga tagasihoidlikust, aga sealjuures siiski läbimõeldud saundist.
Mulle tundub, et siin videos ekspluateeritakse Berliini kui kaubamärki, püüdes samastada ennast kuidagi siinse fetišeeritava elustiili ja vibe’iga sellesse tegelikult süvenemata, selles tegelikult kohanemata. Muidugi võib koht olla ka inspiratsiooniks, ja alati polegi vaja saada osaks, vaid võib ka noppida turistina n-ö kokkuleppelisi landmark’e – märke, mida igaüks oskab selle linnaga seostada (Club-Mate, Alexanderplatz, Berliini müür, reivid jne), aga ma ei saa jätta ütlemata, et minu arvates on Barthol Lo Mejor jooksnud oma „Bambi Bassiga” lati alt läbi ja suutnud sellega võib-olla ära petta meelelahutusportaalid, nagu Elu24 ja Publik, aga mitte teadlikku muusikakuulajat. Juba küllaltki pikka aega tegutsenud produtsendilt ootaks nüüdseks pisut põhjalikumat süvenemist ja läbimõeldumat helikeelt.
Barthol Lo Mejor „Bambi Bass”, 2014
