Y-galeriis on viimaseid päevi lahti Edgar Tedresaare ja Matthias Sildniku näitus „Õnnelik ruum”. Tartu Ülikooli kirikus täis puhutud hiiglasuurt punast kera seiravad mõlemalt küljelt Tedresaare lõuenditükkidest õmmeldud post-maalid. Sildnik lisab interaktiivsust, projitseerides ekraanile 3D ruumimudeli.

Elon Musk ennustab värskes Müürilehes, et aastaks 2070 elab miljon inimest Marsil [1]. Inimtsivilisatsiooni ainus võimalus ellu jääda on tema nägemuses meie planeedilt lahkuda ja koloniseerida järgmine. Samal ajal mõlgutavad teadlased, miks Marsil enam atmosfääri pole. Kuidas seal siis ellu jääda, kui pole õhku, mida hingata, ega vett, mida juua? Veel enam, kuidas teha elamisväärseks elu planeedil, kus puudub täielikult meile harjumuspärane loodus ehk elukeskkond?

„Õnnelik ruum” päris täpselt sellest ei räägi, aga võime ette kujutada, et räägib.

Näitusevaade punase kera ja Edgar Tedresaare teostega. Foto: Ahto Sooaru

Parem tulevik teisel planeedil

Tedresaar on Y-galerii võlvlagedest alla riputanud hiiglasuure punase kera, mille kumav pind jälgib sind kui pilk, kusiganes sa ruumis viibid. See on Marss. Pärast Maa täielikku allutamist, viljakandvast pinnasest viimase imemist ette võetud järgmine planeet, meie ihade objekt. Punane ja kutsuv, oodates hoopis uutmoodi allutamist, uute vahendite leiutamist.

Tedresaare lõuendiriismetest loodud kangasmaalid, millel nimedeks Eesti paikade koordinaadid, on kui ähmane mälestus sellest, mis kunagi oli. Marsil tehisõhuga kapslis elades võibki mereäärt Võle-Vainupea-Kunda („59°33’16.77”N 26°20’19.09”E“) tee ääres meenutada vana satelliidifotot või sellest tehtud monumentaalset lapitekki vaadates. Hüvasti, Maa!

Post-maali all, millest Tedresaar on loonud autoritehnika, pean silmas maalikunstist edasi arendatud kunstivõttestikku, mis tõukub emažanrist formaadi või materjalide mõttes, ent toob teose seinalt kolmemõõtmelisse ruumi ning mõnikord on pintsli asemel vaja kasutada nõela ja niiti nagu Tedresaare teoste puhul. Ka kunstnike ühiselt loodud punast hiigelkera võib selle voolu alla lugeda.

Õnnelik uni

Nõustun Joonas Vangoneniga, kes seostas Sirbis „Õnneliku ruumi” punast kera viimase ART IST KUKU NU UTi ajal linnaruumis ringi tuulanud ja lõpus Y-sse jõudnud musta palliga. Tol korral oli tegu Andra Aaloe, Aet Aderi, Flo Kasearu, Kaarel Künnapi ja Grete Soosalu ühisprojektiga „O”, mis olevat tehtud unenägude materjalist. [2]

Unenäod on siin huvitav märksõna. Tõnis Kahu leiab värskeimas Müürilehes, et meie kaasaegse düstoopia on loonud kapitali surve, mis meid üle on võtnud, kuna me ei oska näha selles ohtu, ning oma tehnoloogiaihaluses oleme ise osa juba käes olevast düstoopiast. Moskva filosoof Alexei Penzin viitab samas KUKU NU UTi kataloogis Jonathan Crary teosele „24/7: hiliskapitalism ja une eesmärgid” (2013), mille autor „rõhutab, kuidas hiliskapitalistlik maailm üritab hõivata meie tähelepanu, pilku, kulgemist, kogu ajutegevust meie ärkvelolu ajal, ning vaatleb sotsiaalmeediat ja mobiilset tehnoloogiat kui argielu koloniseerimise vahendeid. Crary hinnangul on uni ainus „looduslik barjäär” ööpäevaringse tootmis- ja kontrollsüsteemi vastu.” [3] Penzin lisab, et uni on looduslik vastuseis pragmaatilistele väärtustele, mis on välja kujunenud viimaste sajandite kapitalistlikus ühiskonnas. Nendeks on tootlikkuse, tõhususe ja ratsionaalsuse põhimõtted. Nimetatud põhimõtete valguses on une ainsaks vabanduseks puhkus, lõõgastus ja tööjõu taastumine.[4] Lakkame olemas tarbijad ainult siis, kui me magame.

Niisiis ehk ongi unenäoline planeet või fantaasia Marsist ainus viis nüüdisaegsest kapitalismi-düstoopiast pääseda. Võib-olla seda „Õnnelik ruum” tähendabki – jõudmist seisundisse, kus su keha ei allu tarbimissunnile, vaid hoiab alal oma subjektsust. Y-galeriist on saanud varjend neoliberalistliku õuduse eest.

Tulevik – ilus või õudne?

Näitusevaade Matthias Sildniku 3D mudeliga täiuslikust töökeskkonnast. Foto: Ahto Sooaru

Sildnik pakub lahendusi tulevikuks. Ta on loonud 3D-mudeli täiuslikust töökeskkonnast, mis on disainitud näituseavamisele eelnenud küsimustiku täitnute vastustest. Ekraanile projitseeritud mudel näeb välja nagu hiiglaslik palmide ja mõne klaasist kontoriga veepark. Endamisi fantaseerin, et selline siis hakkabki olema meie elu Marsil: totaalne tehiskeskkond, mis mingil määral matkib maiseid rõõme (loodusest ja veest), ent koosneb siiski plastikust ja klaasist.

Sildniku küsimustik, millel mudel tugines, algas väitega: „Igal töötajal võiks olla privaatne töölaud” (vastusevariandid: meeldib väga – meeldib – jään neutraalseks – ei meeldi – üldse ei meeldi), mis tundub päris mõistlik valik, mida on kindlasti vaja teha, kui hakkame oma Marsi-elu ehitama. Ent küsimused viivad meid peagi millegi väga kõheda võimalikkusesse: „Seda territooriumit võiks ümbritseda müür”, „Müüril võiksid olla kaitseks palgasõdurid”.

Töökeskkonna arenduse küsimustikus tehakse kindlaks ka vastaja eelistused droonide kasutamise kohta (meelelahutuse eesmärgil ning akna kaudu toidu toojatena), ent eriti subtiilselt tekitab judinaid küsimuste kaudu loodud võimalus korporatsioonile, mille alluvad töötavad, elavad, magavad, lõbutsevad ning kasvatavad oma lapsi lasteaiast ülikoolini ettevõttele kuuluval ja selle võimu all oleval territooriumil, kandes oma asukohale töösiseses hierarhias viitavaid rõivaid. Kusjuures seal võivad olla ka eraldi ruumid töökollektiivi vallalistele deitimiseks ning allumatute kolleegide karistamiseks.

Marsi-unistusest maa peale naastes tuleb tõdeda, et midagi sarnast on juba praegu olevik: Facebooki peakontori põhiplaan näeb ette klaasist seinu tuhandepealise töötajaskonnaga korrusele, tehisparki katusel ning töötajatele tasuta juuksurit, autopesulat ja muid hüvesid, mis ka olmetoimetusi töö juurde tegema toob. See on uutsorti korporatsioonikultuur, mis imab inimese ühes kõigega endasse. Jääb valik, kas lahustada kogu oma isiksus tööd, leiba ja üüriraha andva firma identiteeti või elada vaese ja kodutuna.

Tekitab turvatunnet, et kunstnikud selliseid muutuseid ette tajuvad.

„Õnnelik ruum” on avatud Y-galeriis (Jakobi 1, Tartu) 8. novembrini.


Viited

[1] MÜÜRILEHT #48, november 2015, lk 17
[2] ART IST KUKU NU UT 2014 kataloog „Head und, Tartu!”, lk 77
[3] „Viimne pelgupaik? Une kunst ja poliitika kognitiivses kapitalismis.” Alexei Penzin ja Maria Tšehhonadski. ART IST KUKU NU UT 2014 kataloog „Head und, Tartu!”, lk 35
[4] samas, lk 36